Kommentaar: Kas Eesti esindab Gruusias USAd?

Urmas Paetil on suures poliitikas enneolematu kõva positsioon. Foto: PP

Kena, et suur poliitika pakub enneolematuid võimalusi nutikatele väikestele piiri- ja puhverriikidele, mille hulka Eesti kuulub ja paraku jääbki, sest Venemaa naabrusest, selle kodanikest ja teatud osa elanike Vene-meelsusest ei pääse me kuhugi. Nii jääb see kauaks. Nagu ülejäänud puhverriikidel on Eestil võimalus ühe suurnaabri survet kergendada tuginemisega teisele suurjõule ja selles on Eesti partner juba kümme aastat olnud Ameerika Ühendriigid. Mõistagi saab asju ajada tagasihoidlikult, aga ka silmatorkavalt ja Eesti välispoliitika on valinud viimasena nimetatud variandi.

Tuletaks meelde, et enne valimisi Gruusias tegi sinna 12. septembril visiidi Eesti välisminister Urmas Paet. Kohtumaks president Mihheil Saakašvili, peaminister Vano Mehrabišvili, välisminister Grigol Vašadze, samuti opositsioonijuhtide Bidzina Ivanišvili ja David Usupašviliga. Nii oli kirjas välisministeeriumi ametlikus sõnumis.

Kuna meie infokanalites on välispoliitika kommenteerimisega, nagu on, pole valdav osa avalikkusest selle sõnumi erisusest siiani aru saanud. Küsigem lihtsalt: miks pidanuks pisikese Eesti välisminister kohtuma Gruusia toonase opositsiooni juhtidega? Enamgi, miks nood ilmusid tema palge ette, mitte vastupidi?

Tegu on ju diplomaatilise sammuga, mis seni on olnud USA presidentide ja riigisekretäride privileeg: tulevad Moskvasse, kohtuvad võimu ja opositsiooni esindajatega. Paraku jäi meie suurmeediale tähele panemata, et Eesti tegutsemise rahvusvaheline tasand tõusis juuli algul erakordsesse kõrgusesse, ehkki vastav sündmus leidis aset Mongoolia pealinnas Ulaanbaataris. Nimelt kuulutati seal ametlikult ühenduse LEND (Leaders Engaged in New Democracies ehk Liidrid Hõivatud Uute Demokraatiatega) moodustamisest. See ühendus hõlmab 30 riigi juhte, kes üritavad oma riike üle viia demokraatiale, ja neid nii-öelda abistavaid riike alates Mongooliast, Gruusiast ja lõpetades Tuneesiaga.

LENDil on kaks esimeest: USA riigisekretär Hillary Clinton ja Urmas Paet. Öelgem otse: nii kõval positsioonil pole Eesti välisminister veel suures poliitikas olnud.

Praktikas tähendab see, et kui näiteks USA riigisekretär mingitel ajenditel loobus sõidust Gruusiasse, tegi seda tema eest (kuigi seda ei öelda, tuleb asja võtta just niimoodi) LENDi kaasesimees ehk Eesti välisminister. Paet oli esimesi maailma poliitikuid, kes 5. oktoobril telefonitsi õnnitles Ivanišvilit valimisvõidu puhul, sest nad olid ju kohtunud. Samal päeval helistas Ivanišvilile Clinton, kellele mõistagi oli Tallinnast kogu vajalik info edastatud.

Pole juhus, et nüüd teab maailm ka Paeti telefonikõnest Gruusia vastsele välisministrile Maia Panikidzele ja talle esitatud Tallinna kutsest, mis vastu võeti. Avalikkusele edastatud kõneluste sisu – Eesti toetab ”Gruusia püüdlusi NATO liikmelisuseks ja suhete tugevdamist Euroopa Liiduga“ – ei erinenud sellest, mis oli kirjas Paeti ja Gruusia eelmise välisministri Vašadze kohtumise kommünikees.

Kui nüüd küsida, kas Kremlile Paeti niisugune tegutsemine Gruusia rindel meeldib, on vastus loomulikult “ei”, kuid sellega tuleb leppida. Eestil on seljatagune USA näol ja Kreml on seda teadnud vähemalt kümme aastat. Eriti hästi jäi see talle meelde aprillis–juunis 2007.

Gruusia uus valitsusjuht Ivanišvili on juba jõudnud käia Brüsselis ja läheb USAsse pärast sealseid presidendivalimisi 6. novembril. 14. oktoobril korraldati Gruusias mitmel pool kordusvalimised ja selle tulemusena on Ivanišvili meeskonna ülekaal parlamendis algse 83 : 67 asemel nüüd 85 : 65, mis siiski pole konstitutsiooniline enamus ja nõuab koostööd opositsiooniga. Tulenevalt sellest on kadunud Saakašvili kohe tagasiastumise nõuded (tema presidendivolitused kestavad oktoobrini 2013) ega ole toimunud mingit pööret Venemaa kasuks.

Tegelikult olid säärased jutud bluff, sest kujutada ette, et rahvas, kes on kaotanud viiendiku oma territooriumist, läheb päevapealt agressoriga kokkuleppele, on välistatud. Nii Ivanišvili kui Panikidze on kinnitanud, et Moskvaga suheldakse küll, aga kellegi vahendusel. Ehk jätkatakse senist taktikat. Mõistagi tuleb praegu oodata, millised on Gruusia vastse valitsuse reformid ja millal selguvad riigi järgmised juhid, sest ülirikas Ivanišvili on lubanud olla poliitikas vaid poolteist aastat.