Pärnu linna aasta raamatukoguhoidjaks nimetatud Signe Peeker leiab, et Eesti lastekirjandus on heal järjel ja muutub aina paremaks.
Aasta raamatukoguhoidja hindab häid lasteraamatuid
1. november 2012, 10:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeker töötab Pärnu keskraamatukogu lasteosakonnas bibliograafina, sama tunnustuse on naine pälvinud varemgi, 1999. aastal. Aasta raamatukoguhoidja tiitel on kolleegide tunnustus, mis antakse üle iga aasta oktoobris raamatukogupäevade ajal.
Iga-aastasel Eesti lasteraamatukoguhoidjate kokkusaamisel, mis sedakorda toimus 26. septembril Märjamaal, valiti Peeker oma ala proffide seltskonnast riigi nelja tublima lasteraamatukoguhoidja hulka, kellest omakorda parim kuulutatakse välja 2013. aasta veebruaris.
Lapsed on vahvad lugejad
Peeker töötab Pärnu keskraamatukogus 1990. aastast. “Küllap sai minust kõigepealt raamatuhoidja, nagu igast lapsest saada võib, sest kohe ja korraga tervet raamatukogu ju hoida ei jaksakski,” ütleb naine tabavalt oma elukutsevaliku kujunemise kohta.
Peeker mäletab end lugemishuvilise lapsena. Ema tõi raamatuid poest koju, isa andis eeskuju oma raamatutesse süvenedes. Pere vanaema aga ei lugenud traditsiooniliselt lapsele ette, vaid kuulas ise vardaid klõbistades rõõmuga tüdruku lugemist.
“Raamatud võiksid niisama tavalisel moel sobituda praeguse aja peremudelisse,” usub Peeker. “Alati ei peagi hirmus mõtestatult arendav ja kvaliteetaega võttev olema, vahel piisab ehedast õhinast mõne teise töö või tegutsemise juures.”
Lastekirjanduse eriharu valis naine juba Tallinna pedagoogilises instituudis õppides, sest tema meelest päästab lastekirjandus maailma ja teeb seda lustiga.
Peekri meelest on lastega töötamine toredasti teistmoodi kui täiskasvanutega: saab palju mõistatada, pikalt asju lahti seletada ja naljasoontki pidevalt kasutuses hoida.
“Võib juhtuda, et kui oled vastanud kümnele asjade olemust uurivale küsimusele, kuuled lõpuks lapselt, et raamatukogu on maailma parim paik,” teevad uudishimulikud väikesed lugejad Peekrile rõõmu.
Heameelt valmistab näha neidsamu lapsi aina julgemalt raamaturiiulite vahel toimetamas. “Kindlasti annab Pärnu raamatukogust saadud kogemus neile julgust tulevikus hakkama saada mõne märksa suurema linna või riigi raamatukogus, kuhu õpingud või muud eluvajadused neid viivad,” tõdeb Peeker.
Mürakarukoolist “päris” lugejaks
Pärnu keskraamatukogu statistika näitab, et lapslugejate arv on viimasel ajal kasvanud. Oma osa selles on ehk Peekri ja tema kolleegide algatatud Mürakarukoolil, kus kõige väiksemad lapsed raamatutega tutvuvad ja salme-laule-rütme õpivad.
Mürakarukooli mõte kasvas välja sellest, et Peeker märkas raamatukogus sageli noori emasid põnnidega, kes meelsasti lasteosakonna mugava lugemispesa patjadel põnniraamatuid uurisid.
Praegu “koolis” õpilastest puudus ei tule ja kui laps raamatukogus käima harjub, teeb ta seda tõenäoliselt edaspidigi.
Populaarsust koguvad lastele ja noortele mõeldud ameteid ja hobisid tutvustavad laupäevad, kus ette näidatakse ja lahti räägitakse põnevaid üksikasju kõige erinevamate elukutsete ja huvialade kohta.
Inspiratsiooni nii lugejatele kui raamatukogutöötajatele pakuvad Peekri sõnutsi kohtumised kirjanike ja teiste raamatukokku kutsutud külalistega.
“Enne kohtumist Ilmar Tomuskiga ütles mulle üks tüdruk, kui temaga koos saali poole sammusime, et tema peab suureks võimaluseks oma ihusilmaga päris kirjanikku näha, selle asemel et teda filmis kohata või televiisorist vaadata,” meenutab Peeker.
Lasteraamatukoguhoidja jutu järgi meeldib talle ühtviisi nii lastega suhelda kui kolleegidega pead kokku pannes püüda mõne küsija antud detaili järgi raamatut leida või tervet uurimistöö kirjandusnimestikku tuletada.
Head Eesti raamatud
Raamatukoguhoidjatel tuleb loomulikult uudisteostega kursis olla. Peeker peab lasteraamatute lugemist meeldivaks ajaviiteks, jääks selleks vaid rohkem aega!
“Keskraamatukogu töörütm nõuab ühtaegu kiiret tegutsemist ja süvenemist, korraga paljude töölõikude haaramist ja suurtes infohulkades orienteerumist,” kummutab Peeker müüdi raamatukoguhoidjast kui juuksekrunniga tädist, kel lõputult aega lugeda ja vahepeal kudumisvardaidki liigutada.
Et kirjandus käest ei libiseks, loeb Peeker raamatute kõrval huviga retsensioone, vahetab muljeid kolleegidega ja osaleb koolitustel.
Bibliograafi meelest lähevad Eesti lasteraamatud aina paremaks ja tal on rõõm lastele soovitada meie lastekirjanduse kuldvarasse kuuluvaid Eno Raua, Aino Perviku, Ellen Niidu, Leelo Tungla ja Tiia Toometi raamatuid. Nooremast kirjutajate põlvkonnast tõstab Peeker esile Andrus Kivirähki, Kristiina Kassi, Piret Raua, Mika Keräneni, Kätlin Vainola, Ilmar Tomuski ja Juhani Püttsepa loomingut.
Kuigi lastega ühepalju on eri lugemismaitseidki, võib üldistades öelda, et lõbusad, seikluslikud, äratundmisrõõmu pakkuvad ja hea fantaasiatajuga raamatud on väikeste lugejate lemmikud.
“Näib, et hea lastekirjanik ei püüagi kõigest väest lastele meeldida,” leiab Peeker. “Aga uudishimu, rõõmsameelsus, kurbus ja trikitav meel pole temast täiskasvamise ja kinganumbri suurenemisega lahkunud ja sellise võluva isiksuse tunnevad lapsed ära.”
Nõndanimetatud suurtekirjandusest hindab Peeker Varraku raamatusarja “Moodne aeg”, Tänapäeva “Punase raamatu” sarjastki on ta lugemist leidnud. Suvel nautis Lars F. H. Svendseni “Igavuse filosoofiat” ja populaarse teaduskirjaniku Stefan Kleini raamatut õnne saladustest.