/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Kahtlemata kütab seoses Estonian Airiga palju kirgi eile ametist vabastatud juhi Tero Taskila üle 30 000 eurone kuupalk koos 99 687eurose lahkumishüvitisega, mis on äärmiselt kõrge Eesti riigiettevõtte puhul, rääkimata eraettevõtlusest. Taskila ja mõnegi teise riigile kuuluva äriühingu juhi palga kohta on isegi peaminister Andrus Ansip öelnud, et neil ei ole õiglusega mingisugust pistmist.
Ülikõrget palka võiks ju maksta riigiettevõttegi juhtimise eest, kui sellega kaasneks reaalne tulu. Estonian Airi puhul seda ei tulnud. Eelmise aasta üheksa kuuga oli Estonian Airi käive 58,7 miljonit eurot ja kahjum 11,2 miljonit, tänavu olid samad arvud vastavalt 70,4 miljonit ja 20,2 miljonit eurot. Lihtlabane võrdlus näitab, et Taskilast päästeinglit ei saanud ja valitud strateegia ei õigustanud end.
Samal ajal ei saa unustada, et tegevjuht täidab siiski omaniku tahet, mida vahendab nõukogu. Kindlasti ei ole kõiges, mis Estonian Airiga halvasti, süüdi Taskila. Küll on teda lihtsam süüdistada kui pigem ebamäärast nõukogu või selles kontekstis veel ebamäärasemat riiki. Estonian Airi nõukogu on vastutuse siiski võtnud ja esitanud majandus- ja kommunikatsiooniministrile tagasiastumispalve. Uude nõukokku valdkonda tundvate, hea ärivaistu ja tugeva visiooniga liikmete leidmine saab olema paras proovikivi.
Tänasest Estonian Airi juhina tööle asuva Jan Palméri tegevust ette hinnata on võimatu, kuid temagi peab eelkõige asuma täitma omaniku tahet. Ja kui aasta pärast tuleb temagi tegevus nurjunuks tunnistada, pole küll enam pääsu küsimusest, kas riik on lennufirmale hea omanik.
See küsimus on üleval praegugi, kuigi paistab Taskila sissetuleku ja lahkumishüvitise alt vähe välja.
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)