Ahti Kõo: Las nad siis räägivad …

, kõrvaltvaataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahti Kõo.
Ahti Kõo. Foto: PP

Loen järjekindla ajakirjaniku Teet Roosaare ja kolm aastat tagasi rekordilise häältesaagi kogunud Pärnu linnapea Toomas Kivimägi kirjavahetust Pärnu Postimehe veergudel tähelepanu ja põnevusega. Olen tõepoolest huvitatud, mis sellest kõigest lõpuks saab ja kuhu need kaks kanget välja jõuavad.

Teet Roosaare puhul on teekond paremini aimatav. Tema on kindlasti võidumees. Kartmatu ja väärika sõnakasutusega ajakirjanik kogub tunnustust nii endale kui ajalehele. Toomas Kivimägi aga …

Jah, Kivimägi üle otsustab valija juba aasta pärast. Eks elu näita, missugusena ajalugu ennast kordab.

Isiklik solvumine

Kolm aastat tagasi ei olnud mina küll nende üle 5000 valija hulgas, kes Mart Viisitammest lahtisaamiseks ainult seda ühte võimalust nägid. Kandideerisin ise ja seega peaks olema selge, kelle poolt hääletasin, aga ma poleks saanud Kivimägit toetada, kui nõnda ei oleks olnud. Ei, mitte sellepärast, et eelistanuks Viisitamme või, mis veel hullem, mõnda ikka veel jätkuvalt linnapea kõrval istujat.

Asi on hoopis proosalisem. Ma ei suuda ega soovigi unustada juhtumit, kui Kivimägi aastat neli–viis tagasi demonstratiivselt keeldus mulle terekätt andmast. Mõningase reservatsiooniga, aga tema auks tuleb tunnistada, et tookordses seltskonnas põhjendas ta seda oma tähelepanuväärselt meeldivakõlalise ja kaugele kostva häälega nii, et kuulma pidid needki, kes kuulda ei tahtnud.

Asi iseenesest oli ühtaegu lihtne ja keeruline. Pärnu volikogu muutis oma põhimäärust ja otsustas, et istungi ajal viibigu kõik külalised ja ajakirjanikud rõdul. Üks volinikest tegi vastava ettepaneku, teised toetasid seda tuliselt ja nii läkski. Külaliseks kvalifitseerus maavanem.

Ma küll ei mäleta, et tollal seda ametit pidanud Kivimägi oleks kordagi meie volikogu istungeil osalenud, kuid ikkagi pidas ta juhtunut jultumuseks, endale solvavaks ja siinkirjutaja kui tollase volikogu esimehe isiklikuks süüteoks. Nagu Kivimägile kombeks, keeldus ta minu vabandavaid selgitusi kuulamast.

Alandavalt väljakuulutatud etteheide ei ununenud ja juurdlesin kaua tolle juhtumi üle, suutmata mõista, milles mina lugupeetud maavanema ees süüdi olen.

Pikapeale hakkasin aru saama, et oma mõttemõlgutustes olin lähtunud väärast eeldusest, et maavanem teab, kuidas toimib kohalik omavalitsus. Et tühine volikogu esimees on seal küll esimene võrdsete hulgas, kuid tal on siiski ainult üks hääl.

Kui Kivimägi seda teadiski, ta ei hoolinud. Suure egoga mehe solvumine oli nõnda üle ääre ajav, et ta pidi kõik, mis kogunenud, välja lahistama, tehes seda kurtide kõrvadega ja kinnisilmi igasuguste põhjenduste suhtes.

Pärast seda ei imestanud ma enam, miks Kivimägi keeldus Viisitamme silmapiiril olles lindikesi lõikamast, ei suutnud ennast sundida tulema linnapea juurde nõupidamisele ja lõpuks oma eelkäija tooligi jälestama hakkas. Linnavalitsuse pressikonverentside lõpetamine põhjendusega, et “mis see Teet Roosaar seal jõlgub”, on selle äraspidi jada loogiline jätk. Kokkuvõttes kõlab see kõik nagu meie aja variant Narkissosest.

Muide, taas näpuotsaga au Toomas Kivimägile. Mõni aeg hiljem hakkas ta kohtumistel minu kui vanema inimese tervitustele vastama.

Juhtus isegi, et käesurumisega. Aga valimistel ma tema poolt ikkagi ei hääletaks. Põhjus on selles, et mulle tegi kunagine legendaarne Otepää koolidirektor Heino Mägi juba pea pool sajandit tagasi selgeks: pole määrav, kas on sul ihukatteks uhke ülikond või viledaks kulunud dressipüksid, selle järgi, kuidas sa tervitad või naisele ust avad, annab hoopis enam otsustada su tõelise olemuse üle.

Arusaamine moraalist

Tulles tagasi ajakirjaniku ja linnapea niinimetatud kirjavahetuse juurde, mõtlen, kas ehk ei peitugi kogu kurja juur meie meeri “iseenese tarkuses”, mida ta alati oma sõnades ja küllap vist mõteteski ainuvõimalikuks tõeks peab.

Olgu või Kivimägi viimane vastus Roosaarele (vt “Pole halba ilma heata, pole head ilma ...”, PP 13.10).

Asjast mööda rääkiva leheloo resümee on tähelepanuväärne. Väidetavalt annab ta linnale endast palju rohkem, kui (materiaalselt) tagasi saab.

Sellega linnapea justkui vannutaks meid: kas tõepoolest jääb kellelegi veel arusaamatuks, et ta väärib praegusest veel paremat palka, uhkemat autot ja kõrgemaid kuluhüvitisi. Aga vaestes oludes lepib suuremeelselt vähemaga.

Sain aru küll, aga ikkagi tahaks teada, mida (materiaalselt) annab Toomas Kivimägi linnale rohkem, kui tagasi saab?

Senimaani arvasin, et jant Volvo ümber on ehk alamkihtide sümboolne etteheide, kuid tegelikult tähtsusetu leierdamine nendelt, kes ei mõista, et kõik on igati kooskõlas meie eliidi arusaamisega seadustest, moraalist ja süümest.

Ma nimelt ei tunne kedagi, kes tunneks mõnda avaliku teenistuse ametnikku, kes ei kasutaks (kui tal see võimalus on) oma ametiautot isiklikeks sõitudeks nii töö ajal kui puhkepäevadel.

Eesti Vabariigis on selline lihtinimesest üle-, ei, jumal tänatud, seni õnneks ikka veel möödakihutamine normiks, peegeldades ei muud kui isamaaliselt reformierakondlikku liberalismi ja kõikelubatavust äravalituile.

Kui aga seejuures peaks juhtuma, et seadus ei luba puhkuse ajal ametiautoga sõita, siis häda seadusele ja linnasekretärile, kes pole vajalikke käskkirju vormistanud.

Mõistagi tohivad kurjad pensionärid, kõhnad pedagoogid ja kärbitud väikeametnikud selle üle hambaid kiristada, kuid paremal juhul saavad tasuks, et nende vastu tuntakse huvi läbi Volvo säravpuhta esiklaasi linnabussi uudistades.

Linnapea näib niisugusest eliidist erinevat selle poolest, et üritab ajakirjanikuga kembeldes luua muljet, et tema on parem, õigem, õiglasem ja hoolivam. Isikuomaselt teeb ta seda iseenese tarkusest, kompromissitult ja vastuvaidlemist sallimata.

Piisab Teet Roosaarel midagi linnapeaga seotult kasvõi riivamisi jutuks võtta, kui kohe-kohe järgneb linnapea enda sõnutsi siirate, aga tegelikult solvumisest ja vihast kohisevate, kõike ettejäävat lämmatavate vastulausete laviin.

Kivimägi poleks nagu kunagi kuulnud, et ajakirjanikku, veel vähem head ajakirjanikku ei ole iialgi võimalik võita. Ajakirjanik on alati see, kes alustab ja lõpetab, ning isegi formaalselt õigust andev kohtuotsus või väljavaenatud vabandus ainult lisab õhku muidu ehk vaid söemiilamises koldesse.

Vaikimine

Paneb imestama, et linnapea ei suuda õppida isegi reformierakondlastelt, kes omade seas mõne skandaali puhkedes alati suu vett täis võtavad ja mobiiliaku lillevaasi uputavad ja kellest üks on tema lähim lauakaaslane.

Mina näiteks lausa naudin tolle läbi aegade oma märkamatusega küll justkui koomas, aga paigas ja palgal püsiva abilinnapea oskust vait olla. Kirjutagu ajaleht temast mida tahes, nõudku kasvõi otsesõnu ametist tagandamist. Ei, abilinnapea viskab ühe jala üle teise, kõigutab kõpskinga, surub hambad kokku ja vaikib. Elas vaikides üle Viisitamme aja ja elab tõenäoliselt üle Kivimägilegi antud aja.

Toomas Kivimägi aga nõnda ei suuda ja see on hea. Mõistagi mitte temale endale, vaid meile, linnakodanikest maksumaksjaile, kellelt võetud või kärbitud rahast see kõik ju kinni taotakse.

Selgitamaks, mida ma silmas pean, meenutagem nüüdseks aastatetagust juhtumit Vello Järvesaluga. Too mees, muide, oli samuti sügavalt veendunud, et saab Estonialt vähem, kui ta väärt on, arvab seda praegugi ja süüdimõistmisest hoolimata protsessib linnaga edasi.

Kivimägi on kusagil väitnud, et sellist fenomeni nagu 5000 häält temale ei sünni Pärnus uuesti 50 lähiaasta jooksul. Samamoodi lootkem, et sellist prohmakat, nagu Pärnule oli Järvesalu afäär, ei sünniks isegi selle sajandi sees. Ehkki, mine sa tea.

Olen palju mõelnud, miks sai võimalikuks, et Järvesalu pikki aastaid häbitult ja himuga Estonia nisa imes. Võin eksida, aga küllap on siingi põhjus vaikimises.

Mõistagi vaikis Järvesalu ise, sest kui suu matsub, ei räägita. Vaikisid töökaaslasedki, mine võta kinni, kas siis hirmust või armust.

Vaikis nõukogu, siinkirjutaja nende hulgas, sest nii oli mõnusam. Kasum ju tuli, ehitised kerkisid ja siin-seal sosistatu, et Vello veab isegi hambapastat ja vetsupaberit koju, tundus uskumatu ja näis laimuna. Vaikisid ajakirjanikudki, kellest (nagu ma hiljem kuulda võisin) nii mõnigi teadis palju rohkem, kui välja ütles. Küllap oli see neilegi millekski hea.

Nüüd teame, mis sellest kõigest sai. Hull lugu sai. Eks ju? Jah, aga seda ainult Vello Järvesalule, kes läks ikka väga liiale, kusjuures temagi pääses üllatavalt kergesti.

Aga me teised, Estonia raamatupidajad ja audiitorid ja nõukogu liikmed ja Järvesalu erakonnakaaslased volikogus? Ei midagi hullu, peale malendite vähemärgatava ümberpaigutamise laual, mille nimeks Pärnu võimupirukas.

Seda kõike tänu sellelesamale vaikimisele. Vaikisime ja pigem üritasime õigustada, kuni kestis uurimine. Vaikisime ka siis, kui lõpuks Järvesalu vallandasime. Vaikiti, kui mammuthüvitis välja maksti. Mäletan, et pidin Estonia nõukogu esimehena väga kurja häält tegema, saamaks ametnikelt üldse teada, kui palju seda hüvitist maksti.

Esialgu oli vastus ühemõtteline: Jane Mets (sama nõukogu lihtliige) keelas öelda ja vabandage väga, härra esimees, me ei tohi.

Vaat sedaviisi juhtisime linna ja Estoniat. Ikka vaikides. Vaikiti siiski, kui valimised läbi said ja vaikiv Reformierakonna fraktsioon ju vist parima enda seast linnapea vaikivaks abiks lähetas.

Olgu pealegi, kes ei õpi teiste vigadest, peab õppima enda omadest. Nii ongi hea, et ajakirjanik kirjutab ja linnapea õigustab. Vahetage juba teemat, aga jätkake. Ainult sedaviisi on võimalik, et ehk saame teada, mis toimub, mida maksavad valimislubadused, ja oskame hinnata, kellel on õigus. Näigu see kõik pealegi tüütu ja valus nagu iga lõikus, mis paiseid avab.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles