Saksa välisminister: NATO ei ole maailmapolitsei

Heinekeni õlu. Foto: Aino Siebert

Päev enne NATO külaliste saabumist Baden-Badenisse ja Strasbourgi on politsei tühjendanud mõlemad linnad ja kontrollib kõiki, keda arvab kuuluvat alliansivastaste hulka. Kehli ja Strasbourgi ühendav, üle Reini jõe ehitatud Euroopa sild on tulvil korravalvureid, kes on valmis NATO-vastaste tagasitõrjumiseks.

Sadadel oma nägusid peitvatel demonstrantidel õnnestus tungida Strasbourgi kesklinna, kus nad lõid sisse politseijaoskonna akna, süütasid prügikaste, kriimustasid autosid ja ehitasid barrikaade. Üks noortest vigastas sõjaväesõiduki tuuleklaasi. Politsei võttis oma andmetel kinni tosin NATO-vastast ja kasutas demonstrantide tõrjumiseks pisargaasi.

Korravalvurid on informatsiooni edastamisega ajakirjandusele väga ettevaatlikud. Kui küsisin Freiburgist, millal ja kus on oodata alliansivastaste demonstratsioone, küsiti minult, milleks ma soovin seda teada, ja informeeriti mind ainult protestist, mille toimumine täna oli niigi ammu teada.

Praegu räägitakse 200 kinnipeetust, demonstrantide laagris pidavat olema 1000 inimest. Tänaseks protestiks oodatakse kuni 20 000 demonstrandi kohaletulemist, neist 3000 on vägivalla poolest tuntud vasakäärmuslased.   

Nicolas Sarkozy mured
Samal ajal kui Prantsuse president Nicolas Sarkozy ähvardas NATO juubelile tulemata jätta, kui ta ei saa istuda NATO peasekretäri Jaap de Hoop Schefferi kõrval, muretseb Saksa välisminister Frank-Walter Steinmeier hoopis alliansi tulevikurolli üle. Prantsusmaa riigipea surus osaliselt oma tahtmise läbi, ta võib istuda Schefferi kõrval niikaua, kui ruumis on ajakirjanikud.

Kas Saksamaa välisministril õnnestub läbi suruda oma visioon, et NATO-l ei tohiks olla maailmapolitsei ülesandeid, näitavad läbirääkimiste lõpptulemused.

Kolmapäevast tõusis NATO liikmesriikide arv 26-lt 28ni, sest nüüd on Albaania ja Horvaatia Atlandi ühenduse liikmed. Reaalne lootus, et nad võetakse alliansi ridadesse, on Ukrainal ja Gruusial. Siinkohal teatas sotsiaaldemokraatide kantslerikandidaat Steinmeier, et tulevikus peab täpselt kontrollima, keda võtta sõjalise liidu liikmeks, sest «rohkem liikmeid, kuid vähem turvalisust ei ole kellegi, ei NATO ega liikmekandidaatide huvides».   

Mihhail Gorbatšov märkis ajalehes Bild, et Venemaad on petetud, sest Saksamaa ühinemisel 1990. aastal lubati, et Atlandi liit «ei liigu millimeetritki ida poole».  

NATO ei akrediteerinud kahte ajakirjanikku
Saksamaa kriminaalameti (BKA) soovitusel keeldus NATO akrediteerimast kahte ajakirjanikku. Mõlemad püüdsid seda otsust kohtus vaidlustada, kuid Hesseni halduskohus keeldus nende avaldust käsitlemast. Seda, et NATO oma otsust muudaks, pole oodata, põhjendasid juristid. Samal ajal kui Atlandi alliansi juubeliüritusele sai loa tulla 3600 ajakirjanikku, jäid ukse taha  Kamil Majchrzak Poola ajakirjast Le Monde Diplomatique ja fotograaf Björn Kietzmann, kes oleks teinud fotosid vasakpoolsele ajalehele Neues Deutschland.

NATO pressiesindaja Damien Arnaud teatas pealegi, et see, keda Atlandi liit laseb oma üritustele, on ainuüksi nende asi, Saksa kohtu otsus ei ole neile siduv. Ajakirjanike ametiühing dju/Ver.di kritiseeris NATO otsust, sest see pole kooskõlas demokraatliku riigi printsiipidega. Majchrzak olevat viis aastat tagasi ühel demonstratsioonil negatiivselt silma torganud, teatas BKA. Samal ajal pole keegi konkreetselt selgitanud, millist ohtu võivad endast alliansile kujutada Saksa ja Poola ajakirjanikud.  

Kas maailm vajab NATOt?
Nüüd, mil allianss tähistab oma 60 aasta juubelit, püütakse teha kokkuvõtet, milliseks on sõjaline organisatsioon selle ajaga kujunenud. Kas ühendusel on maailmapolitsei roll või on ta hoopis arenguabi andja? Üks on selge, globaalne maailm on sügavas kriisis, selle vastu pole relvadega võimalik võidelda.

Samuti elavad NATO liikmesriigid tänapäeval terrorismi hirmus. Sellist arengut oskas kunagine USA president Harry Truman vaevalt ette näha, kui ta asutas 4. aprillil 1949 Washingtonis koos Kanada ja kümne Euroopa riigiga Atlandi sõjalise liidu.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et praeguses olukorras pannakse NATO tulevikueksistents proovile. Kui enne oli sõjalisel liidul idabloki näol selgelt defineeritud vaenlane, siis tänapäeval ei tea keegi, mis on NATO konkreetne ülesanne. Teada ei ole samuti, kuidas näeb tulevikus välja olukord Afganistanis või kuidas leevendada pingelisi suhteid Venemaaga. Kas tegelikult on peale USA teistelgi huvi võidelda Afganistanis al-Qaeda vastu?

Angela Merkel juba mainis, et NATO strateegiate väljatöötamisel on tekkinud USAga kommunikatsiooniprobleemid. Seega, kas Strasbourgis õnnestub nüüd liitlastel välja töötada kõiki pooli rahuldav kompromiss?

Perekond Himber: NATO on vajalik

Strasbourgi tänaval kohtasin seal elavaid Sylvie ja Vincent Himberi. Abikaasad on arvamusel, et 60 aastat tagasi asutatud sõjaline liit on tänapäevalgi vajalik organisatsioon. «Peame teisi hädasolijaid aitama, mõelge ainult Bosnia ja ülejäänud kunagiste Jugoslaavia riikide peale,» ütles Vincent Himber ja jätkas: «Prantsusmaa või Saksamaa ei saa ju oma naabreid hätta jätta. Ma ei kiida aga heaks, kui sõdu alustatakse ainult kasumisaamise nimel nagu Iraagis naftas pärast. Me ei või korraldada sõjalisi operatsioone röövimiseks.»

Kuidas suhtuvad Himberid sakslastesse, oma kunagistesse vaenlastesse? Vincent Himber vastas diplomaatiliselt: «Ma olen tegelikult elsasslane ja seetõttu alati kahevahel, kuid ma püüan võtta mõlemalt, nii prantslastelt kui sakslastelt endale parima.» Madam Himber, kes valdas saksa keelt vaid mõne sõna, naeratas soojalt oma mehe jutu peale. Sellest võisin järeldada, et ta ühineb kaasa mõtetega.

Kui jätta kõrvale NATO-vastaste võitlused või eelolevad elavad diskussioonid allianssi tulevikuperspektiivide üle, võtavad Strasbourgi elanikud NATO show`d rahulikult. Kesklinnas, kuulsa toomkiriku juures nautisid kohalikud kohvikutes kas espressot või campari’t juues sooja päikesepaistelist kevadpäeva. Turistidele ei tekitanud probleeme maksta klaasi õlle eest hingehinda – 5,6 eurot. Kui kusagil oligi lärmavaid või vägivaldseid demonstrante, siis nähtavasti õnnestus politseil saada olukord ruttu kontrolli alla, sest Strasbourgi kesklinnas valitses täielik vaikus. Elu kulges oma harjumuspärast rada.