Unustuse hõlma vajunud palvemaja park

Ülejõe palvemaja, kus linnamisjonärina töötas Matthias Meresmaa (1868-1961). Foto: OIaf Esna erakogu

Nooremalt inimeselt pole mõtet Pärnu palvemaja pargi kohta küsida. See näitab, et poole sajandiga vajub mõni kohanimi täielikult unustuse hõlma. Küll teavad kõik Waldhofi asukohta.

Tegelikult pole seda maalappi Jänesselja tänava (Tallinna maantee) ja Rohu tänava nurgal kogu Pärnu ajaloo jooksul tõepoolest niimoodi kutsutudki.

Jumalasõna palvemajas

1890. aastal sai Pärnu Eliisabeti koguduse õpetajaks Ferdinand Aleksander Johannes Hasselblatt (1861–1934). 16 000-liikmeliseks kasvanud koguduse juhtimine käis ühel inimesel üle jõu ja ametisse võeti abiõpetaja. Inimest ja kohta vajati sisemisjonitööks. Ülejõe ja Rääma rahvale ehitati koguduse liikmetelt kogutud veeringute abi Rohu 38 krundile palvemaja. Aasta oli 1899.

Ehitamiseks kulunud umbes 3500 rubla saadi kokku kopika ja rubla haaval. Saal oli nii suur, et sinna mahtus 800 inimest.

Hoones oli teinegi koosolekute ruum ja kolm elutuba linnamisjonärile. Maja õnnistati kiriklikeks toiminguteks 14. novembril 1899. Saali, kus kolm korda nädalas palvetundi koguneti, muretseti väike orel. Pühapäeval peeti samas laste jumalateenistust. Need, kelle südames pesitses kadeduseuss, esitasid kaebuse ja 1900. aasta mais keelati seal palvetunnid ära.

Õpetaja Hasselblatt taotles ministrilt loa ja 1902. aasta 9. juunil võidi majas taas jumalasõna kuulutada. Nädalakiri Linda (25.06.1902) kirjutas: ”Tulevikus on nõu sinna väikeste laste hoiupaika seada, mis väga suur tänuväärt ettevõte oleks.“

Sellest ettevõtmisest ilmselt asja ei saanud. Kogudus maksis linnale selle krundi eest aastas ühe rubla, mis oli kinnitus selle kohta, et linnal oli maatükile omandiõigus.

1908. aastal kutsuti linnamisjonäriks Matthias Meresmaa, kes jäi sellesse ametisse 53 aastaks. 1868 Rapla kihelkonnas sündinud Meresmaa oli enne Pärnusse kutsumist 11 aastat Laitses kooliõpetaja. Peale piiblitundide andmise oli tema tööks vaestehoolekanne. Ta ristis lapsi, külastas haigeid, mattis lahkunuid, jagas toetusi. Meresmaa suri 93aastasena 13. novembril 1961 ja puhkab Vana-Pärnu kalmistul.

Linnal oli palvemaja pargiga tegemist küll. 1927. aastal kirjutati Vaba Maa Pärnu sabas, et nimetatud park on võrdlemisi noor ja kena, pinkide ja kõnniteedega. Kõnniteedele oli isegi šlakki veetud, aga jäetud see laiali ajamata. Pargis oli tarvis teekate laiali laotada, kõnniteid tasandada ja pinke juurde muretseda.

1937. aastal kirjutas sama ajaleht, et Ülejõe rahva ainuke park on jälle korratu: osa pinke lagunenud, park metsistunud ja kõnniteedki halvas seisus. Linnavalitsus lubas pargi korrastada ja sinna uusi pinke muretseda.

Sõja ajal ehitati parki lennuväelastele barakid. Taganevad sakslased panid need põlema ja hävitasid osa haljastusestki.

Parki ehitati kool

1954. aastal alustati palvemaja parki praeguse Ülejõe gümnaasiumi hoone ehitamist. Maja avati ametlikult 1. septembril 1958.

Kirikut vaenavad ja ateismi jutlustavad võimud olid selle palvemaja juba ammu sulgenud ja nüüd leiti kunagine palvela olevat paslik kooli tööõpetuse töökojaks.

Töökoja juhataja Boris Paalandi valduse ehitas ümber Pärnu REV. Möödunud sajandi 70ndatel sai koolihoone juurdeehituse, kuhu kolis töökoda, ja tühjaks jäänud palvemaja lammutati. See kohanimi on säilinud ainult mõne vanema pärnaka mälus.