Sellest, mida välja öelda ei julgeta

Mari Kartau. Foto: PP

Kombeks on, et Pärnu kunsti aastapreemia saaja eriti palju ei räägi, tänab ainult preemiaandjaid ja neid, kes teda toetanud on. Kuna minu roll kunstielus on olnud sageli just rääkimine, kasutaksin juhust ja kõneleksin mõnest asjast, millest seoses selle preemiaga omavahel nagunii räägitakse, aga mida kõva häälega ikkagi välja öelda ei julgeta.

Kultuuri madal positsioon

Preemial on kaks aspekti: rahaline ja tunnustuse pool. Rahast rääkimist ei peeta üldiselt heaks tooniks, aga paraku on meil turumajandus, kus kõike armastatakse rahasse arvutada, sealhulgas tunnustust.

Unistasin veidi ja uurisin internetist, mis ma selle preemia eest võiksin saada.

Sain teada, et võiksin osta basseiniahju, kasutatud ratsasadula, lõualoti eemaldamise ilukliinikus või kaheksatunnise empaatiakoolituse. Kuna mul aga ei ole ei basseini, ratsahobust ega lõualotti ja kuna praegu jääb minu kuusissetulek allapoole miinimumpalka, ei saa ma kahjuks endale lubada empaatiakoolitustki ja kasutan seda preemiat äraelamiseks. Seega, minule on see hea ja vajalik tunnustus.

Aga üldiselt on kunstirahva seas levinud arvamus, et aastapreemia on liiga väike. Hiljuti jäi telekast silma saade, kus oli võimalik võita 5000 euro suurune auhind selle eest, et toppida endale suhu 27 vahukommi. Ma ei tea, kas keegi Pärnu kunstnikest suudaks endale suhu ahmida 27 vahukommi, et pälvida ühiskonnalt sedavõrd väärtuslik tunnustus.

Samal ajal on raha puhul kõik ju suhteline. Inimesed, kes saavad miinimumpalka, leiavad, et see on liiga väike, samal ajal kui need poliitikud, kes on miinimumpalga kehtestanud, ja tööandjad, kes seda vähimagi piinlikkustundeta maksavad, leiavad, et sellest täiesti piisab. Mis sellest, et nad ise ei saaks sellest summast oma auto liisingutki makstud. Neil puudub empaatiavõime ja nad peaksid võibolla ostma selle kaheksatunnise empaatiakoolituse, mis maksab umbes kaks miinimumpalka.

Hiljuti avalikustati mingi statistika, mis väitis, et kultuuri- ja meelelahutustöötajate palk on nii Eesti keskmise kanti, umbes 800 eurot. Isiklikult ei tunne ma ühtegi nii kõrge palgaga kultuuritöötajat, aga küllap see nii on, kui sisse arvata stripparid, muusikalistaarid ja ööklubimänedžerid.

Tavaliselt hakkab kultuuritöötaja siinkohal rääkima vaimsete väärtuste alahindamisest, õhukesest kultuurikihist ja kehvast kaunite kunstide alasest haridusest, mille tõttu kultuuri meie ühiskonnas alahinnatakse ja -rahastatakse.

Mina sellest rääkida ei taha, kuna seda on lõputult korrutatud ja tulemusi ei ole. Ma leian, et igasugune suhe on vastastikune ja oma roll kultuuri madalal positsioonil on kultuuritegelastel endalgi.

Suurem jagu sellest, mida meil kultuuriks nimetatakse, ei täida rolli, mis kultuuril ühiskonnas olema peaks. Kultuur peaks tekitama selliseid mõtteid ja tundeid, mida argielus tekkida ei saa. Looming peaks tekitama seosed, mida me harilikult ei märka.

Kahjuks on kultuur muutunud tegevusalaks paljude seas, mis hoiavad tegevuses planeedi kasvavat rahvastikku sellele sisulist kasu toomata. Kultuuritegelased on sellel kõigel sündida lasknud. Esiteks sellega, et nad lubavad kultuuriks nimetada kõikvõimalikku meelelahutust, nännikaubandust, sotsiaaltööd ja propagandat.

Teiseks sellega, et nad kas üritavad iga hinna eest kõigile meeldida või vastupidi, ei huvitu absoluutselt sellest, kas nende tegevus kedagi teist peale nende enda kõnetab. Teisisõnu, neil puudub eluterve suhe publikuga.

Kolmandaks on paljud kultuuri ja kunstiga tegelejad valinud selle ala, kuna nad ei viitsi muud teha ja neil puudub julgus tagasi astuda, kui neil midagi öelda ei ole.

Ja lõppude lõpuks, kui nad siiski on midagi väärtuslikku loonud, lubavad nad ühiskonnal oma loomingut alahinnata.

Mida siis teha?

Kultuuri rahastamise suurendamine muudaks olukorra ainult hullemaks. Samal ajal teeb seda vähene rahastamine. Järelikult peaks vist muutma põhimõtteid ja rahastama väiksemat hulka paremaid asju korralikumalt. Aga selliseks lahenduseks vajaliku konsensuse leidmiseks ei jätku tarkust ega julgust poliitikutel ega kultuuriinimestel. Järelikult jätkub kõik vanaviisi ja kui veab, mõni asi taandarenemise kõrval ehk areneb.

Mida igaüks teha saab, on isiklikud valikud. See ühiskond, mis mõnd isikut või tegevusala tunnustab ja väärtustab, koosneb inimestest, kellest nii mõnigi viibis Pärnu kunsti aastanäituse avamisel. Olles ühiskonna liikmena otsustaja positsioonil, tasuks treenida endas empaatiat ja katsuda kujutleda, mida need otsused kaasinimestele toovad.

Need inimesed, kes tegelevad mingi asjaga, mille tunnustamist ja väärtustamist nad ühiskonnalt ootavad, kõnealusel juhul siis kunstiga, võiksid hoolega kaaluda, kas nende tegevus tõepoolest ühiskonnale midagi annab. Kui ei anna, saab ju alati tegelda millegi muuga.

See on muidugi subjektiivne arvamus, aga mulle tundub, et Pärnu kunstnikkond on küll arvuliselt hakanud kokku kuivama, kuid kvalitatiivselt tugevneb. Jäävad need, kellel on midagi öelda. Ja see on hea.

Tänan preemia eest! Samuti tänan kõiki sõpru ja kolleege, kellega me ikka üksteist toetame ja kordamööda Pärnu kunstipreemiaid saame!

Artikkel põhineb kolmapäeval Pärnu kunsti aastanäituse avamisel kõlanud sõnavõtul.