Jüri Piirisild: Mitu pead on ikka mitu pead

Jüri Piirisild. Foto: AFP / Scanpix

Üleilmne majanduskriis aina süveneb ja mõne analüütiku häbelikult poetatud väide, nagu oleks hullem juba möödas, ei vasta paraku tõele. Seega, jalad pole veel kaugeltki põhjas ning aina valusamaks läheb.

Kriisisituatsioonis tuleb tühikraaklemine unustada ja pinnale ujumiseks kogu jõud kokku võtta. Kui seda teha ei suudeta, on loojakarja minemine kindlustatud.

Eestis on juba aasta(kümneid) räägitud võimu ja rahva võõrandumisest, valitsejate isepäisest ning, mis eriti tähelepanuväärne, tihtilugu suisa arusaamatust käitumisest.

Paljude vastuvõetud otsuste tagapõhi jääb pehmelt öeldes hämaraks, paljude otsuste kasutegur võrdub nulliga. Ohtralt kulutatakse raha vile peale, aga riigirong paigast ei nihku.

Paaniline jahmerdamine riigieelarve kärbete üle viib inimestelt une, ehkki enamik kodanikest saab ju väga selgesti aru, et kääre lõksutamata pole ohus ainult meie homne päev, vaid tulevik tervikuna.

Kahjuks näib, et kõrgeaulised valitsejad soovivad jätkata vanas vaimus, mida võiks iseloomustada valudes vaevleva, kuid tohtreid pelgava patsiendi ütlusega “arstid ei tea midagi”. Teisisõnu, rahvas ei tea midagi, meie tarkus on aga piiritu.

Oleme leidnud leheveergudelt nii tööandjate, töövõtjate, ametiühinguliidrite, kirjanike, majandusteadlaste kui paljude teiste elualade esindajate arvamusi ning ettepanekuid (täpsemalt öeldes visioone) kriisist väljatulemiseks, ent ei tea ega ilmselt saagi teada, kuivõrd need oleksid reaalselt teostatavad, kuivõrd piskugi neist vääriks selgeksvaidlemist ja võib-olla koguni ellurakendamist.

Leedu peaminister kutsus mõne aja eest kokku suure hulga ametiühingutegelasi, arvukate organisatsioonide, ettevõtete ning ühingute esindajaid ja korraldas ümarlaua, kus kõigil oli sõnaõigus.

Interneti teel said leedulased esitada oma ettepanekuid ja esitada küsimusi, millele pädevad riigiasutused kindlasti vastata lubasid. Peaministriga samas ruumis viibis umbes 350 inimest, interneti teel suhtlejaid oli tuhandeid.

Loomulikult on niisugustest mõttetalgutest kasu vaid siis, kui üritus mokalaadaks ei kisu, kuid vähemalt Leedus tundub asi kordaläinute kategooriasse liigituvat.

Toompealgi oleks viimane aeg aru saada, et heaoluajastul juurdunud monoloog tuleb asendada dialoogiga, käsin-keelan-käratamise asemel õppida asjaosalisi ära kuulama. Rahvas pole nii loll, nagu mõni tarkpea näib ikka veel arvavat.

Muidugi, “nemad” on ju rahva valitud, nemad teavad, mis rahvale hea on.

Senikaua, kuni mõni sadakonna häälega pehmele toolile maandunu nädalavahetustel nii-öelda valijatega kohtumas käib ja seejärel riigikogu kantseleile selle kohtumise kulude katteks sületäie tšekke toob, ent head mõtted ikkagi “valija” süldikaussi unustab, pole elu paranemist Eesti Vabariigis loota.

Iga loll oskab rääkida, ainult väga tark oskab kuulatagi.