Tere taas! Kui oma esimeses kirjatükis püüdsin lugejat kurssi viia esimeste impressioonidega ühest kaugest meretagusest riigist, siis sedakorda ajaks natuke tööjuttu. Olen ju tulnud Islandile ikkagi tööd tegema, mitte muljetama.
Kuidas elad, Islandi õpetaja?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Islandi haridussüsteem koosneb samamoodi Eesti omaga kohustuslikust põhikoolist (kümme klassi) ja vabatahtlikust gümnaasiumist (kolm klassi). Arvestades selle riigi üldist logistikat, on arusaadav, et põhikool, olgu nii suur või väike kui tahes, püütakse teha igasse vähegi kompaktsemasse asumisse. Ühes koolidest, kus õpetan, on näiteks ühtekokku 14 õpilast ja kaheksa neist õpivad muusikat.
Õpetajal vabad käed
Nimelt on tunniplaan juba põhikoolis küllaltki paindlik. Muusikakoolid ongi siin eeskätt põhihariduse laiendus, sest tavakoolis muusikaõpetuse tunde üldiselt pole (muide, erandid võimalikud), kuid vallavalitsus on kohustatud leidma õpetaja, kui kas või üksainus laps muusikat õppida soovib. Selle õpetaja, käesoleval juhul siis minu töö sisu on õpetada igaühele individuaalselt kaks korda 30 minutit nädalas pillimängu, kusjuures muusikatundi minekuks lahkutakse mingist muust tunnist. Et sellest ei tekiks võimalust näiteks süstemaatiliselt matemaatikast kõrvale viilida, muutub muusikakooli tunniplaan igal nädalal.
On tõenäoline, et muusikahariduse kontseptsioon on ajas muutunud Islandilgi. Tööruume korda sättides avastasin mõne brošüüri eri pillide õpperepertuaari nimekirjadega aastast 1996, samuti noote tasemeeksamite näidisteostega. Kas sellised ettekirjutused ülaltpoolt nüüd igal pool täiesti kõrvale jäetud on, aga vähemalt Thorshöfnis on mul täiesti vabad käed oma visiooni elluviimiseks.
Lapsevanema soov on seadus
Eesti muusikakoolides on sisseastujale üldjuhul ette pandud mingigi latt, vähemalt kontrollitakse muusikalist kuulmist ja rütmitaju. Islandil mitte midagi. Lapse(vanema) soov on seadus, vähemalt niikaua, kuni kohalik omavalitsus pole vinguma hakanud, et õpetaja liiga palju palka saab, ja kapist on pille võtta. See tähendab aga, et muusikaõpetajalt oodatakse suurt paindlikkust. Ka juhtumil, kui õpilane ei taha kodus harjutada. Ja juhtumil, kui õpilane on muusikaõpet endale täiesti valesti ette kujutanud. Kõige tüüpilisem eksiarvamus on muidugi, et võta ainult pill kätte ja juba tulebki lugusid nagu Vändrast saelaudu.
Ning sellelgi raskel juhtumil, kui õpilane on kunagi lähiminevikus langenud kahtlaste eksperimentide ohvriks. Esimese tööna, veel enne lepingu kehtivuse algust, kõrvaldasin klassis kõikvõimalikelt klahvpillidelt minu eelkäija poolt sinna paigaldatud erivärvilised kleepsud (“Rongisõit” oleks siis punane-kollane-must-lilla-sinine-sinine-sinine …) ning seepeale hakkas üks õpilastest esimeses tunnis jonnima ja üks jäi sootuks koolist ära.
Aga siinmail on kaks head tava: 1) ainult koolijuhil (mitte vanematel!) on õigus küsida vajadusel selgitusi ja 2) õpetaja kehtestatud reeglid on täitmiseks. Kui olen maha kuulutanud, et pilliõpetuse lahutamatu koostisosa on noodiõpetus, siis nii jääb. Iseasi, kui mõni õpilane ei suudagi poole aastaga rohkem kui kolm nooti selgeks õppida, peab tallegi tekitama võimaluse oma õpitud kolme nooti kontserdil esitada. Sest isetegemise soovi ja rõõmu tulemusest ei tohi iial tappa.
Kogemus tuleb vanusega
Palganumbrid on üldiselt selline teema, millest kuskil maailmas pole kombeks konkreetselt rääkida ja eri alade õpetajatel on ametiühingud need numbrid erinevalt paika pannud. Kogu süsteemi aluseks on aga õpetaja haridus ja vanus.
Muusikaõpetajate palgamaatriks koosneb 56 astmest neljas järgus (kuni 30aastased, 30-40, 40-45 ja 45+) ning normkoormus on 705 tundi aastas ehk umbes 20 tundi nädalas. Niisugused ametijärgud nagu Eestis koos sellega kaasneva paberimäärimise ning sokikudumisega mõttetutel täienduskoolitustel on Islandil tundmatud või õigemini eeldatakse, et kogemus tulebki vanusega. Seega täidab õpetaja vajaliku paberipaki esmakordsel tööleasumisel ning edaspidi ainult siis, kui on oma haridustaset tõstnud ja omab seega õigust uuele palgaastmele.
Õpetaja toidukorv
Maksud on Islandil muidugi kõrged. Neli protsenti läheb pensionifondi ja üks protsent ametiühingule, viimasena mainitusse kuulumine on nii endastmõistetav, et keegi ei hakkagi sinu soovi küsima. 24,1 protsenti on tulumaks riigile ja 13,1 protsenti kohalikule omavalitsusele. Ja kui kõik need tehted on tehtud, loetakse nii enda kui iga toidetava suu pealt 42 205 krooni tagasi.
Aga penskaril pole virisemiseks mingit põhjust, sest kõrged maksud töömeheeas kindlustavad muretu vanaduspõlve igasugu kahtlaste sammastetagi.
Et Islandi kroon on väga ebastabiilne, pole erilist mõtet hakata kõiki neid numbreid eurodeks või eekudeks tõlkima. Kuid tegin seda lugu kirja pannes loomulikult veidi eeltööd, üritades võrrelda õpetajate palga ostujõudu Eestis ja Islandil. Siin ja edaspidi on Eesti aluseks võetud vanempedagoogi palk 1,0 koormuse puhul.
Igapäevase kraami ehk põhiliselt toidukauba hinnavõrdluse tarvis lasin oma kaasal osta ligikaudu samasugusest Eesti poest (väikeasula ainus) võimalikult samasugust kraami, nagu ükskord Thorshöfni poes käies endagi korvi ladusin. Meeste spray-deodorant, kuus lahjat kodumaist õlut, liiter segumahla, pakk kohvikoort, umbes poolekilone jupp suitsurulaadi, 300 grammi kõvemat sinki, kuus muna, 250grammine karp määrdejuustu, 250grammine pakk hapukoort, tuub kalamarjapastat ja kilekott läksid Islandil maksma 4018 ja Eestis 236 kohalikku krooni. Islandil moodustas ostukorv 1,57 protsenti minu netopalgast (seega saaks sama kraami osta 63 korda kuus), Eesti õpetaja kuupalgaga võrreldes maksab selline korv 2,23 protsenti kuupalgast (45 korda kuus).
Loomulikult, detailideni see võrdlus kokku ei lange. Eestis ostetud lihatooted olid seast ja Islandil lambast, mis veidi kallim, aga nii hirmkanget õlut nagu Eesti kõige lahjemad margid (Presidendi Pilsner näiteks) Islandil toidupoes ei müüdagi.
Välja sööma minnes tuleb siiski arvestada keskeltläbi suuremate kulutustega kui Eestis. Huvitav on siin märkida, et hinna mõttes polegi erilist vahet, kas haukad õhkõrna lambafileed või pistad pintslisse pitsa – maksustatav tundub olema väljas söömise akt iseenesest. Siiski võiksin kogu palka ära süües lubada endale siingi kaks korda päevas restoraniprae koos liitri õllega, aga tegelikult lõunatan koolis: 405 krooni kord ja võid alati juurde tõsta, kui pakutust väheseks jäi. Õhtul siis vahel …
Soovides investeerida oma palga koduelektroonikasse, võiksin selle eest osta 47tollise LCD-teleri Philipsilt ja sama firma kodukinokomplekti sinna juurde. Või 18tollise 320 GB kõvakettaga sülearvuti, automaatpesumasina ja mikrolaineahju. Või korraliku Sony fotoaparaadi (vahetatavate objektiividega muidugi), sama firma videokaamera ja muusikatelefoni Nokia 5800. Jutt käib kohe väljaostmisest, ehkki siinmailgi on järelmaksu võimalused kenasti olemas. Sellest otsast vaadates on asjad suhteliselt odavamad, sest Eestis minu ameti pidajad nii palju kraami omale ühekorraga lubada kahjuks ei saa.
Ühest palgast kolmeks kuuks
Et olen aga ikkagi muusik, püüdsin samuti võrrelda paari populaarsema pilli hinna suhet kuupalgasse Islandil ja Eestis.
Trompet Yamaha 4335GS, paras õpilasele ja asjalikule harrastajale, paneks Eestis magama kogu vanempedagoogi kuupalga. Islandi muusikaõpetaja võiks sama pilli omale lubada kahes eksemplaris või mõelda profimudeli 8335 soetamisele.
Kui mu laps tahaks homme hakata saksofoni õppima, siis Eesti palgaga ei hakkaks õpilasmudelile Yamaha 275 hammas kahjuks peale. Islandi palgaga võiksin ostust alles jääva raha eest lennata Eestisse seda pilli üle andma ja tulla Islandile tagasi.
Nii et vaata, mis kandi pealt tahad, Islandil olles tundud ikkagi olevat majanduslikult paremini kindlustatud.
Kui oleks kopikakoi - otsiks poodidest kõige odavamaid asju, väljas söömas ei käiks, telefoni ega internetti ei kasutaks, ühtki külalist ei võõrustaks ega käiks ise külas - elaks ühest palgast peaaegu kolm kuud ära, seitse kuupalka paneks aastas kõrvale kindlasti. Aga sellist mungaelu vähemalt mina küll elada ei suuda.
Kuigi see on muidugi tõsi, et Islandi kroon (ISK) kõigub väga hullusti ja tema väärtus on tublisti langenud. 2004. aasta suvel trükitud turismiteatmik väitis toonaseks kursiks 1 euro =82 ISK, neid ridu kirja pannes piilusin ühe silmaga oma kodupanga lehele, kus 1 euro =154 ISK, ja korra on 180 ISK alla välja jõutud. Majanduskriis annabki seepärast tunda eeskätt neile, kellele eurolaenud pähe määriti, ja riigist on lahkunud palju poolakatest võõrtöölisi, kes enam ei saa nii palju raha koju saata kui varem. Esiteks on kurss, nagu juba korra vihjasin, nigel, ja teiseks käib kogu välisarveldus keskpanga range kontrolli all. Valuutaülekandeid internetipangas teha ei saa, pead minema pangakontorisse. Seal on ette antud loend, mis põhjustel võib raha üldse välja kanda, ning summa ei tohi ületada enda kuusissetulekut.
Igipõline islandlane aga töötab rahumeeli edasi. Nii minagi, kuniks tööd jagub. Esialgu jagub, eestlased on minu elukutse peal tõesti heas kirjas. Aga pole oma mõttekäikudes veel sinnamaani jõudnud, et kui hakkakski õige islandlaseks. Sellise otsuse tegemiseks on vaja siiski rohkemat kui austustväärivat palka austustvääriva ameti eest.