Rein Laos töötab praegu Kunstide majas ja juhendab noori näitlejaid. Tema Saabastega Kassi teatrit tuntakse Pärnust kaugemalgi.
“Lemmikaineteks olid mul kirjandus ja ajalugu. “Kohustuslik” kirjandus oli mitu aastat ette loetud, nii et kui õige aeg kätte jõudis, polnud see enam kohustuslik,” jutustab Rein Laos.
“Armastasin füüsikat ja laulmist-muusikat, aga ei sallinud neid tunde, sest “füssa õps” podises omaette nagu ülikooli õppejõud. Tõeliselt ei armastanud aga koorilaulu, sest seal pidi poolteist tundi püsti seisma, muidu õpilased ei allunud õpetajale,” meenutab näitleja.
Üks meeldejäävaim sündmus kooliajast oli Silvia Rannamaa “Kasuema” lavastamine. “Dramatiseerisin selle ise ja etenduses mängisid kaasa ka õpetajad. Võitsime ülevaatusel ja käisime esinemas Tallinna Draamateatris. Naljakas oli see, et pidin pärast seda peaaegu koolist välja lendama, sest küsisin ühelt õpetajalt, kas võin talle tema rolli kohta oma arvamuse öelda. Ta oli nõus, kuid tegi sellest hiljem tõelise skandaali,” meenutab Rein Laos üht aastatetagust selgeks rääkimata lugu.
“Mul oli oma lemmikõpetaja! Teda armastasid kõik. Ta oli pikka kasvu, rahulik, Lydia Koidula välimuse, pikkade lahtiste juustega, naeratav, sirgjooneline, aga ... teda ei olnud meie koolis kaua, sest ta ei meeldinud direktorile ja ta ei olnud parteis!” räägib Rein Laos.
Kõige suurem karistus tema koolis oli direktori juurde saatmine. “Aga naerma ajas meid õpetaja, kes kogu aeg direktoriga ähvardas ja kunagi seda ellu ei viinud. Klassijuhatajad käisid kord või paar aastas laste kodudes vanematega vestlemas. See ei meeldinud kellelegi,” jutustab Rein Laos.