Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/04/04/158697t1h601d.jpg)
Rein Laos on õppinud Pärnu L. Koidula nimelises keskkoolis. Et varakult teatrisse tööle pääseda, lõpetas ta viimased klassid kaugõppekeskkoolis, töötas teatris ja mängis etendustes kaasa. Ta on lõpetanud lavakunstikateedri, kus tema õpetajaks oli üks tugevaim teatritegija Voldemar Panso.
Rein Laos töötab praegu Kunstide majas ja juhendab noori näitlejaid. Tema Saabastega Kassi teatrit tuntakse Pärnust kaugemalgi.
“Lemmikaineteks olid mul kirjandus ja ajalugu. “Kohustuslik” kirjandus oli mitu aastat ette loetud, nii et kui õige aeg kätte jõudis, polnud see enam kohustuslik,” jutustab Rein Laos.
“Armastasin füüsikat ja laulmist-muusikat, aga ei sallinud neid tunde, sest “füssa õps” podises omaette nagu ülikooli õppejõud. Tõeliselt ei armastanud aga koorilaulu, sest seal pidi poolteist tundi püsti seisma, muidu õpilased ei allunud õpetajale,” meenutab näitleja.
Üks meeldejäävaim sündmus kooliajast oli Silvia Rannamaa “Kasuema” lavastamine. “Dramatiseerisin selle ise ja etenduses mängisid kaasa ka õpetajad. Võitsime ülevaatusel ja käisime esinemas Tallinna Draamateatris. Naljakas oli see, et pidin pärast seda peaaegu koolist välja lendama, sest küsisin ühelt õpetajalt, kas võin talle tema rolli kohta oma arvamuse öelda. Ta oli nõus, kuid tegi sellest hiljem tõelise skandaali,” meenutab Rein Laos üht aastatetagust selgeks rääkimata lugu.
“Mul oli oma lemmikõpetaja! Teda armastasid kõik. Ta oli pikka kasvu, rahulik, Lydia Koidula välimuse, pikkade lahtiste juustega, naeratav, sirgjooneline, aga ... teda ei olnud meie koolis kaua, sest ta ei meeldinud direktorile ja ta ei olnud parteis!” räägib Rein Laos.
Kõige suurem karistus tema koolis oli direktori juurde saatmine. “Aga naerma ajas meid õpetaja, kes kogu aeg direktoriga ähvardas ja kunagi seda ellu ei viinud. Klassijuhatajad käisid kord või paar aastas laste kodudes vanematega vestlemas. See ei meeldinud kellelegi,” jutustab Rein Laos.
“Tänapäeva koolis on muutunud see, et õppeprogramm on mahukam ja õpilaste arv klassis väiksem, meil oli klassis 45 õpilast. Samuti ei pea enam vahetunnis jalutama ringiratast ja suhe õpilase ning õpetaja vahel on vabam. Samal ajal tundub mulle vahel, et õpilased on palju närvilisemad ja ebakindlamad kui varem.”
Rein Laose arvates elavad tänapäeva lapsed õnnelikul ajal. “Teil on võimalik juba lapsepõlves sõita mööda maailma ja tutvuda võõraste kultuuridega, avardada oma silmaringi. Ja muidugi on teil internet – meil oli televiisor. Ahvatlused ja ohud on samad,” mõtiskleb näitleja. “Teil on oma riik, mille ehitate oma näo ja oskuste järgi.
Õppimine – eluaegne. See on ainus inimväärne elamisviis. See kandub ka teie suhetesse. Õppige olema austust väärt inimene juba koolis. Ja toredaid teatrielamusi terveks eluks,” soovib lõpetuseks Laura-Retti vanaisa, “Habe” ja Saabastega Kass ehk Rein Laos.