Pärnu kunstikool pole ainult koolilastele

Rait Pärg on üks neid Pärnu kunstikooli õpetajaid, kelle käe all harjutavad nii mudilased kui täiskasvanud. Foto: Urmas Luik

Sügis on olnud aeg, mil järjest pudeneb aasta jooksul linnapildis silma paistnutele auhindu. Pärnu kunstikool on üks neist: linna huvikooli tegevust tunnustati Pärnu linna hariduse aastapreemiaga uudsete koostöömudelite rakendamise eest.

Kunstikooli direktori Kristel Kallauga rääkisime sellest, mida uuenduslikku Kerese tänava majas siis õigupoolest tehtud on.

Millised on need uudsed koostöömudelid, mille eest teie enda arvates Pärnu kunstikooli tunnustati?

Ma saan aru, et väärtustatakse seda, et meil on tihe koostöö üldhariduskoolidega. See meie eesmärk ongi, vaatame Pärnu linna kontekstis haridusmudelit tervikuna. Ei ole nii, et kuskil on üldhariduskoolid, kuskil alusharidus ja kuskil on huvikoolid.

Oleme viimastel aastatel torkinud seda teemat ja nii on meil tekkinud ühildumispunkte.

Näiteks käivad Kuninga tänava põhikooli 5.–9. klass meie majas kunstitundides. Tunniplaan on niimoodi sätitud, Kuninga kool ei jää ju kaugele ja nii läheb kolmas aasta.

Siin on loodud kunsti tegemiseks sobiv keskkond. Olen õpilastelt küsinud, kas tüütu pole koolimajast siia tulla, mõnikord sajab vihma ja kallab nii, et vähe ei ole. Ütlevad, et ei ole, väga mõnus on.

Esimese sammuna alustasime Kuninga tänava põhikoolis ja Koidula gümnaasiumis viis aastat tagasi kunstiringidega 1.–2. klassi juntsudele ja see idee sündis mu oma lapse kooliminekuga. Hakkasime mõtlema, kuidas kaugemate linnaosade lapsed kunstikooli saavad ja miks ei võiks meie õpetaja minna kõigi töövahenditega kohapeale.

Nüüdseks on selle programmiga ühinenud veel Rääma põhikool ja Pärnu ühisgümnaasium ja sellest on kujunenud täitsa vahva koostöö.

Neist kunstiringide lastest, kes juba 5. klassi jõudnud, on mõnigi tulnud edasi kunstikooli, nad on saanud sealt impulsi.

Olen kogu aeg tagunud seda rauda, et kui meil on linna huvikool, peame järelikult võimalikult laiale skaalale inimestele – maksumaksja peab meid üleval – midagi tagasi andma.

Üks meie ülesandeid on küll valmistada noori ette minema kunstikõrgkooli, aga nende viie inimese pärast, kes aastas sinna sisse saavad, ei pea 40 000 inimest kooli üleval pidama. Püüame oma majas tegevust pakkuda võimalikult laiale seltskonnale.

See tähendab seda, et samal ajal kui ühes toas käivad lasteaialapsed pabereid voltimas, maalivad siinsamas seina taga täiskasvanud kunstihuvilised.

See ongi see, et püüame olla võimalikult kasulikud ja avatud.Emana mõtled igasuguseid nippe välja teistelegi.

Miks toimub viie- kuni seitsmeaastaste laste kunstiring laupäevahommikul kell kümme?

No kõigepealt sellepärast, et ma väga ei poolda seda, et pärast lasteaiapäeva tuuakse laps veel kunstiringi. Kuigi seda tehakse ja isegi meil on nüüd kolmapäevane lastering olemas. Laupäevahommikuti tahaks ema käia turul, poes või juuksuris, aga iga kord ei ole tal last kuskile jätta. Ta toob lapse siia ja jõuab oma käigud ära teha.

Suvel oli meil tore koostöö Pärnu ühisgümnaasiumiga: Euroopa Noorte rahastatud keskkonnateemaline projekt, kümme päeva. Sellest kolm päeva olid meie majas taaskasutuskunsti töötoad Prantsusmaa, Pärnu ühisgümnaasiumi ja Tartu Descartes’i lütseumi noortega.

Meie õpetajad said päevad läbi uhada siin tööd teha ja see oli väga põnev, rõivaste tuunimisest mosaiigini – tõeline kunstipidu.

Veel üks tore üldhariduskoolide ühisprojekt on meil algatatud sellest aastast. Kunstikooli kutsutakse ikka vahel koolidesse appi tegema jõulu- või muud üritust, et “tulge, tehke töötuba, aga tehke midagi eimillestki, sest raha pole”. Siis mõtlesime, et tegelikult on meil tõesti võimalik minna appi ja kui oleks veel vahendeid ka, saaks ju väga uhkeid asju.

Kirjutasime linnavalitsusele projekti pealkirjaga “Kunstikooli kinkekaart” ja iga üldhariduskool sai meie kinkekaardi, mille eest nad võisid meid tellida üheks töötoaks enda juurde või tulla meie juurde. See jäi nende otsustada, kellele nad kinkekaardi annavad. Jälle üks tore võimalus astuda ühte paati.

Ma arvan, et nende mudelite eest me olemegi saanud tunnustuse osaliseks sel aastal.

Mulle nii meeldis, et kui meile preemia üle anti, käiski sellest läbi lause “Kunstikool on kogukonna liitja”.

Sellega seoses tuleb mulle meelde tore juhtum. Telefon heliseb, võtan vastu, keegi ütleb: “Tere, mina olen linnakodanik, kellel on idee, kuidas teha kunstitundi. Mul on palju mobiiltelefonikarpe, ega te vaja?” Ma mõtlesin, et väga põnev. Ja kostsin, et sõidan autoga läbi. Ta vastab, et “oi, siin on vist veoautot vaja”.

Kohale jõudnud, tuli välja, et telefoniparandusfirmas jääb karpe üle, neid oli terve koridor täis. Laadisime peale neli sõiduautotäit ja sinna jäi veel maha neid.

Õpetaja, kes mul kaasas oli, imestas algul, et ega ma kavatse kõiki neid oma kooli viia. Ütlesin, et kavatsen küll. Isegi kui ma ise neid ei tarvita, saan viia neid kõigisse linna lasteaedadesse, kogu aeg ju otsitakse materjale, kingapoodideski käime karpe küsimas.

Pärnu kunstikool veab linna üldhariduskoolide kunstikonkurssegi.

Idee sai alguse sellest, et kunagi tegi kunstiõpetajate ainesektsioon ise sellist konkurssi, mina olin siis õpetaja ja mulle see mudel väga meeldis: ühel päeval tulid kunstihuvilised linna 5.-12. klassidest ühte kooli kokku ja õpilased tegid etteantud teemal kohapeal töö.

Neid konkursse on küll, kuhu tuleb töid saata, aga minu meelest on just väga tore tulla ja kohapeal teha. Kuna kunstiõpetajatel on natuke teised funktsioonid ja nad seda konkurssi enam ei korraldanud, oli mu esimesi mõtteid Pärnu kunstikooli direktoriks asudes: seda hakkame nüüd taas tegema.

Anname teemad kuu aega ette, nii saab koolinoor samamoodi juhendajaga harjutada, sest eesmärk on ju saada palju kvaliteetseid töid. Õpilane annab teada, mis töövahendeid ta konkursil vajab, ja meie toome vahendid kõik kaasa.

Muidu juhtub, et üks tuleb profi pastellkriitidega ja teisel on väga kehvad kriidid. Kuigi idee võib olla väga kihvt, jääb see töövahendi taha. Keegi ei kannata selle pärast, et kodused võimalused on erinevad.

Seda konkurssi oleme teinud viis aastat ja nüüd läheb kuues. Igal aastal on 80 neid, kes jaanuari lõpus ühel laupäeval Hansagümnaasiumisse kogunevad.

Eelmisel aastal tegime sammu edasi. Kuna kunstiõpetajadki tulevad kohale, kutsusime neile Anu Kalmu rääkima kunstiõpetusest, et õpetajatele samuti kvaliteetaega pakkuda.

Algklasside kunstikonkursski on koondunud natuke meie kätte, kuid toimub koostöös algklassidega. Kõigepealt nad kutsusid meid žüriisse ja seejärel korraldamagi.

Meie mõtleme välja teemad, anname need teada haridusosakonda Virve Laubele ja kindlal päeval tehakse kõigis Pärnu koolide 1.–4. klassides neid töid. Antakse kolm teemat, mille hulgast laps saab valida. Koolid teevad valminud tööde hulgast eelvaliku, toovad need tööd siia ja jälle meil žürii valib, tuleb näitus ja kaasnevad auhinnad.

Aga kunstikooli õpilastele on teil ikkagi sisseastumiskatsed.

Ei, meil ei ole katseid selles mõttes, et me kedagi välja praagiks. Mõni võib minna sellises situatsioonis krampi ja see üks katse ei näita midagi.

Kunstiõpe hakkab peale ettevalmistuskursustega seitsme- kuni kümneaastastele. Oleme teinud nii, et ei lase esimesele kursusele nooremaid. Laps ei ole veel valmis omandama kõiki neid akadeemilisi aineid ja talt ei saa ju rõõmu ära võtta.

Eelmisest aastast oleme hakanud minema nelja-aastaselt viieaastasele õppele. Riigis ongi rohkem viieaastase õppega lastekunstikoole. Õppemaht on nii suur, et kui siin neli aastat käia, 11 tundi nädalas, ei mahu lapsel selle kõrvale enam midagi muud, aga lapsed tahavad ka sportida, muusikat teha, mida iganes. Viieaastane õppekava võtab nädala tunnikoormuse väiksemaks.

Kui inimene ütleb, et ta tahab kunstiga tegelda, leiame talle selle võimaluse ja püüame tema soovidele vastu tulla, me ei saada kedagi tagasi. Kuna siin veedetakse palju tunde, ei saa siia tulla vägisi, siin ei tohi olla halb. Siin peabki suhtuma ja suhtlema nii, et igaüks, kes uksest sisse astub, tunneb ennast hästi.

Õpetajatekski oleme otsinud inimesi, kes näeksid maailmapilti laiemalt ja oleksid midagi enamat kui tunniandjad. Ma olen veendunud, et tänapäeval on õpetaja pigem eluviisi ja suhtumise või filosoofia edasikandja.

Kui palju me mäletame oma koolipõlvest mingeid teadmisi? Üldhariduskooli matemaatikast peaaegu mitte midagi. Aga ma mäletan oma matemaatikaõpetajat, seda, milline ta oli, välja nägi ja mismoodi ta suhtus meisse, kuidas suhtles meiega – see on pagas, mille inimene võtab ellu kaasa. Oma majas oleme sellele suurt rõhku pannud.

Kuivõrd täiskasvanud kunstihuvilised on teid üles leidnud?

Oma seltskond on olemas ja uusi tuleb ka juurde. Ikka tuleb lehte kuulutus panna, aga lõppkokkuvõttes mõjub suuline info kõige paremini. Kõik kursused ei ole tänavu veel alanud, vaatame selle järgi, kuidas grupp komplekteerub.

Ehk kui kellelgi on mingi huvi, aga teil ei ole praegu sellist kursust, tasub ikkagi küsima tulla.

Igal juhul võib ühendust võtta. Kui kellelgi tekib huvitav mõte, saame võtta kontaktandmed. Ja kui juba laiemalt levitame infot, kogunebki vahest grupp.

Kui palju jõuate huvikooli juhtimise kõrvalt kunstiga tegelda?

Ikka natuke teen. Olen erialalt klaasikunstnik. Sel suvel, kui oli rohkem vaba aega, sai mitu suurt projekti-tellimust täita. Vitraaže põhiliselt, ustele ja akendele. See on selline suur ja maskuliinne töö. Kes teab, see tuleb ja küsib.

Veel meeldivad mulle hobi korras käsitöövormid. Ma õmblen ja koon.

Ilmselt on seal kunstiline momentki.

Väga raske on lihtsalt seelikut teha. (Naerab.) Ma pean panema sinna vunki juurde. Vahel ma olengi kuri enda peale, oleks vaja kõige tavalisemat seelikut, kas ei saa siis ometi?

Mõnikord tellitakse mult kaarte ja kutseid.

Pinata’sid tegin sel suvel – pabermassist skulptuure, mis on seest tühjad ja kuhu pannakse kingitusi või komme. Mehhiko kultuuris riputatakse need lae alla üles ja taotakse ürituse käigus puruks, siis kukuvad kõik need asjad alla. Kuursaalis oli üritus, kuhu telliti pinata’sid. Otsiti linna pealt, et leida mõni hull, kes need ära teeb.

Oli tükk aega nokitsemist, aga huvitav oli ka. Minu lapsed on harjunud, et ema teeb igasuguseid imelikke asju kodus. Naabrimeeski naerab üle aia, et “mis asja sa nüüd teed”.

Pärnu hariduse aastapreemia

2012 Pärnu kunstikool

2011 Päikesejänku lasteaed

2010 Anne Villsaar

2009 Kesklinna lasteaed

2008 Sütevaka humanitaargümnaasium

2007 Kuninga tänava põhikool

Andmed: Pärnu linnavalitsus