Streigist ja tervishoiu tulevikust

Viktor Vassiljev. Foto: PP

Kas kujutate ette olukorda, et pimesoolepõletikuga last ei saa opereerida või vanaemal jääb puusaliiges vahetamata või rasket kopsupõletikku põdev ema peab ennast ise kodus ravima, sest nende haiguste ravimiseks vajalikke arste ei ole kuskilt võtta?

Pea kuu väldanud tervishoiutöötajate streigi eesmärk oli juhtida avalikkuse tähelepanu just nendele probleemidele.

Arste napib

Mitmel pool on räägitud üksnes arstide palganõudmistest, sest seadus võimaldab tervishoiutöötajatel streigi puhul nõuda ainult palgatõusu, mitte süsteemi muudatusi. Aga just neid nõutaksegi.

Tervishoiutöötajad ootavad, et süsteem oleks selgesti juhitav, et tervishoius oleks senisest rohkem raha, et töötingimused ja -aeg oleks täpselt määratletud ning arstidel, õdedel ja hooldajatel ei tuleks kogu aeg palgata ületunde teha. Oleme jõudnud selleni, et enamik arste-residente on kaalunud Eestist lahkumist ja noori arste tuleb peale vähem, kui vanu ära läheb. Seetõttu ei ole minu teada Eestis ühtki haiglat, kus poleks arste juurde vaja.

Küsimusele, miks streigil lubati nii kaua kesta, on väga lihtne vastus: keegi ei soovi endale võtta vastutust tervishoiusüsteemi eest. Viimased üheksa kuud on Eesti arstide liit nõudnud kollektiivleppe sõlmimist ja läbirääkimiste alustamist. Haiglate liit on aga vabatahtlik ühendus, mis ei saa tervishoiu rahastamise üle otsustada. Haigekassa saab seda teha vaid juhul, kui valitsus eraldab raha või võimaldab kasutusele võtta näiteks jaotamata kasumi.

Sotsiaalministeerium on kinnitanud, et nemad meditsiinitöötajatega läbirääkimisi ei pea, sest palgaküsimus olevat vaid meedikute ja haiglajuhtide vaheline teema. Niisiis puudub Eesti meditsiinis asjatundlik riiklik juhtimine ja lahendust tervishoiusüsteemi parandamiseks ei paista.

Ometi on praegune valitsus juhtinud tervishoidu juba viimased viis aastat, mistõttu ministrile on kõik probleemid ammu teada, kuid siiani ei ole midagi ette võetud. Enamgi, kriisiaastatel tehtud kärped on tervishoiusüsteemist raha hoopis välja viinud. Ravimite käibemaksu tõstmisega viielt protsendilt üheksani kaotas enim haigekassa, mis maksab kinni keskmiselt 63 protsenti ravimite hinnast. Lisakulu tuli katta niigi pingelise eelarve teiste teenuste arvelt.

Samuti ei ole juba 2009. aastast täidetud tervishoiuteenuste korraldamise seadust, mille alusel haiglate ehitise kulum tuleks katta otse riigieelarvest, mitte ravirahast. Valitsus on seadusrikkumist põhjendanud rahanappusega.

Riiklik küsimus

Nüüd on pandud meditsiinitöötajate palgatõusu surve haiglate liidu õlule, samal ajal kui sotsiaalminister Hanno Pevkur keeldub kasutamast olemasolevat raha. Streigi lõpetamiseks lubatud palgatõusust poole peavad maksma haiglad. Pole aga selge, millest, sest haiglate raha tuleb enamasti haigekassast.

Kui haiglad peavad palgatõusuks raha leidma seesmiste reservide arvelt, tähendab see kas patsiendi omaosaluse tõusu või haigekassalt saadava raha eest ettenähtust väiksemal hulgal teenuste osutamist.

Ühel juhul teenused patsiendile kallinevad, teisel juhul järjekorrad pikenevad. Nii jätab sotsiaalminister kavalusi kasutades mulje, et streigi tulemusel vähenes arstiabi kättesaadavus.

Samal ajal on haigekassal 136 miljonit eurot jaotamata tulemit ja 200 miljonit eurot reservi, mis konsolideeriti riigieelarve ilustamiseks riigikassasse. Niisiis on tervishoius kasutusele võtmata päris suured summad, kuid Pevkur ei luba neid kasutada. Ikka selleks, et olukord enda kasuks mängida.

Valitsuskoalitsioon on rõhutanud, et tervishoiusüsteemi ümberkorraldamiseks vajalik lisaraha saab tulla vaid teiste valdkondade või sisemiste ressursside arvelt. Tegelikkuses on mitu võimalust, kuidas suurendada haiglate eelarvet ja lappida tervishoiusüsteemi murekohti.

Keskerakond pani ette suunata 20 protsenti alkoholi- ja tubakaaktsiisist otse haigekassasse, et ennetada alkoholi ja tubakatoodete põhjustatud tervisekahjustusi ja ravida nende tarbimisest tingitud tagajärgi. See tooks tervishoidu sisse 74 miljonit lisaeurot.

Samuti tegime ettepaneku, et tervishoiuteenustele kehtestataks nullprotsendine käibemaks, mis haiglatel võimaldab saada sisendkäibemaksu tagastust. Arvestuslikult jääks haiglatele sellise tagastuse korral eelarvesse alles 36 miljonit eurot, mida saaks investeerida tervishoiusüsteemi parendamiseks ja näiteks residentide töö senisest paremaks tasustamiseks, mis hoiaks tulevased arstid kodumaal.

Et arstiabi oleks patsientidele senisest kättesaadavam, on tervishoiutöötajate lahkumise pidurdamine ja tervishoiusüsteemi lagunemise peatamine, mida streikijad nõudsid, vältimatult vajalik.

Kuigi streigi ajal jäi ära tuhandeid visiite, võidavad patsiendid streigist pikemas plaanis, sest eesmärk on hoida spetsialiste kodumaal. See aitaks näiteks ravijärjekordi lühendada.

Seni on tervishoid olnud haiglajuhtide ja meedikute enda asi, loodetavasti saab sellest aga streigi tulemusel riigi mure. Kõik arstid, õed ega hooldajad ei soovi Eestist lahkuda, kuid ülemäära suur töökoormus sunnib sellele mõtlema ja valitsuse soovimatus probleemiga tegelda ei jäta muud valikut.