Tiit Palu: matemaatikaõpetaja pani tihti oma puujala mulle varba peale

Markus-Joonase lemmiktunnid on eesti keel ja kehaline kasvatus. Foto: Kuninga Kuulutaja

Endla teatri pealavastaja Tiit Palu on õppinud Nõmme gümnaasiumis, Tallinna reaalkoolis, Tartu ülikoolis ja Eesti teatri- ja muusikaakadeemias.

Kuninga kooli 3. klassis õppiva Markus-Joonase isa lemmikained põhikoolis olid kirjandus ja ajalugu. “Nende ainete õpikud olid mul juba enne kooliaasta algust läbi loetud. Matemaatika ja kehaline kasvatus meeldisid ka,” meenutab Tiit Palu. “Mulle üldse ei istunud keemia ja vene keel. Keemias ei suutnud ma selgeks saada isegi põhitõdesid ja vene keelest arvasin, et mina seda keelt põhimõtteliselt rääkima ei hakka.”

Tiit Palu oli koolis enda sõnul keskmine õpilane, viisi ja kolmesid ühepalju, põhikooli lõpuks olid aga tunnistusel peamiselt viied.

Kooliajast meenub lavastajale palju põnevaid ja lõbusaid lugusid. “Üks võimas mälestus on kooli uisuväljal toimunud ansambli Generator M kontsertetendusest. See oli Hendrik Sal-Salleri esimene bänd, tema õppis samas koolis minust kuus klassi eespool. See oli punkliikumise tippaeg ja minu silmad said sel kontserdil näha asju, mis kohe meeldima hakkasid.

Alati on tore meenutada matemaatikaõpetajat Masingut, kes oli puujalaga sõjaveteran. Istusin matemaatikaklassis esimeses pingis ja tihti pani õpetaja oma puujala mulle varba peale. Õpetaja Masing oli alati valmis rääkima lahingutest Velikije Luki all ja seda me kasutasime sageli ära.

Meil oli poiste tööõpetuse õpetaja hüüdnimega Munk, kes oskas täpse käega kriiditükke loopida. Ta tabas oma õpilasi alati!

Ja ükskord, vist seitsmendas klassis, tuli meile otse ülikoolist uus klassijuhataja. Just siis algas kampaania, et igal hommikul peab terve koolipere üheskoos võimlema. Kui seinaraadiost hakkas kostma rõõmsaid käsklusi, arvas noor õpetaja, et teeme talle vigurit. Ta lõi raadio seinalt maha nii, et see katki läks. Samal hetkel astus sisse direktor ja tegi õpetajale meie ees unustamatu peapesu.

Aga kõige tänulikum olen oma algklasside aegsele õpetajale Silvia Paole, sest, nagu olen nüüd aru saanud, tahtis ta meist häid inimesi kasvatada; siis tundus ta muidugi tüütult rangena.”

Lemmikõpetajat Tiit Palul siiski ei olnud. “Olin algul rüblik, siis mürsik ja lõpuks pisut ka kõurik. Mingid sügavamad huvid ja kiindumised tulid hiljem, keskkooli ajal.  

Kõige vastikum oli loomulikult vanemate õpilaste omavoli nooremate suhtes, see on andestamatu. Aga esines ka ausat rusikavõitlust põhimõtteliste küsimuste lahendamiseks. Neid võitlusi peeti kooli väljakäigus või abihoone nurga taga suure pealtvaatajaskonna keskel ning nendest ma ei mäleta, et oleks midagi hullu juhtunud. Vigastused ja hingearmid tekivad ikka mõttetu üleoleku demonstreerimise või alandamise käigus,” ütleb Tiit Palu.

Lavastajale tundub, et õppida on tänapäeval lihtsam ja kool toetab iga õpilase individuaalsust. Teisalt algab Tiit Palu arvates aga võidujooks liiga vara. “Minu ajal tundus nii, et kooliaeg tuleb kuidagi üle elada ja hiljem on aega vaadata, mis ja kuhu. Praegu aetakse tulemusi taga ja seepärast võib sellist koolis olemise, koerusetegemise ja sõpradega mängimise mõnu vähem olla. Pean ausalt tunnistama, et kui mulle antaks võimalus ajas tagasi minna, siis kooli ma küll ei tahaks enam sattuda,” on Tiit Palu veendunud.