/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Pärnu Postimehele pikema usutluse andnud haiglate liidu juhatuse esimees, Pärnu haigla juht Urmas Sule avaldas streigi võitjatest kõneldes lootust, et lõppkokkuvõttes ei võida sellest arstid, õed ega hooldajad, kelle palk tõuseb, vaid patsiendid, kellel on õigus tervishoiusüsteemilt eeldada, et neid ravivad kompetentsed ja oma tööst pidavad spetsialistid.
Tõesti, ei haiglad, arstid ega tervishoiutöötajad tervikuna eksisteeri üksteise pärast, vaid ikka patsientide tarvis. Korralikud palgad ja nüüdisaegsed hooned toovad suurema tõenäosusega patsientide eest hoolitsema arenemisvõimelised ja head spetsialistid, kellest alati paistab puudus olevat.
Sule ütles välja päris lihtsa, kuid olulise tõsiasja, mis streigi ajal kippus kas vaikimise või infomüra varju jääma. Kuigi, nagu Sule isegi möönis, oli streigi mõte tõmmata käima ulatuslik arutelu Eesti meditsiinipoliitika üle, jäi seda siiski väheks, eriti just streikiva poole pealt.
Kui praegu meenutada, mida streigiga tegelikult nõuti, millest juttu oli, mille üle arutleti, siis ega peale lihtsa “Tahame paremat palka!” nõudmise suurt meelde tule. Ja kes siis ikka rohkem palka ei tahaks ja milline oma ala tippudest seda ei vääriks?
Kui tõsta Eesti arstide ja ülejäänud tervishoiutöötajate palk tulevast aastast näiteks Soome või Rootsi tasemele, kurnab see riigieelarvet üsna tublisti, kui pehmelt väljenduda, ega ole see haigekassa jaotamata kasumgi põhjatu kübar. Teisest küljest ei hoia madal sissetulek tublit töötajat kaua vastutusrikkas ametis paigal.
Seega peab äärmuste vahel leiduma ruumi kompromissideks ja need paistavad olevat esialgu leitud, kuid oma suureneva panusega peavad tahes-tahtmata arvestama patsiendidki.
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)