Valimised USAs: sotsialist võitis rohutirtsu

Riigis, kus elab 300 miljonit inimest, võib demokraatia olla komplitseeritud. Seda näitas elavalt äsja Ameerika Ühendriikides toimunud presidendivalimiste kampaania.

USA võitleb siiani George W. Bushi pärandiga, riik on sügavalt lõhestunud. Kui sai teatavaks, et Barack Obama on selge häälteenamusega valitud tagasi, kutsus tema rivaal Mitt Romney Bostonis vabariiklasi üles toetama senist presidenti. Samuti kuulutas Obama oma võidukõnes Chicagos, et soovib kohtuda Romneyga, arutamaks Ameerika tulevikku.

Võistlejatest liitlasteks

Ühendriigid seisavad suurte probleemide ees. Romney, kes nagu tema isagi ei saavutanud oma poliitilist eesmärki – pääsu Valgesse Majja, ulatas nüüd demokraatidele lepituskäe. See samm väärib austust. Kui USA soovib püsida impeeriumina, peavad vabariiklased, kes viimasel neljal aastal on visanud Obama kodaratesse mitu palki, õppima tegema kompromisse. Eriti rahanduspoliitikas.

Vastased on heitnud Obamale ette sotsialismi ülesehitamist. Nad nimetavad esimest mustanahalist riigipead Ühendriikide ajaloos ühe hingetõmbega Leniniks ja Hitleriks. Nad rõhutavad, et riigil ei tohi olla voli majanduse ja ühiskonna üle.

Sotsialism Ameerika moodi

Kuid nagu kirjutas Peter Richter Süddeutsche Zeitungis (27.10), eksisteerib Ühendriikides juba ammu reaalne sotsialism. Tee sinna algab John F. Kennedy nimelisest rahvusvahelisest lennujaamast.

Maandunud New Yorgis, ootab tulijat ees passi- ja tollikontroll, mis meenutab seda põrgut, mida tuntakse riikidest, kus valitseb karm diktatuur. Paranoiline ja sügavalt umbusklik Homeland Security toimetab siin julgeolekuteenistuse meetoditega.

Ametnikku ei tohi keegi vastustada, tema rangetele küsimustele, nagu ”Mis eesmärgiga tulite Ühendriikidesse?“, peab vastama tõepäraselt. Vastasel korral võib “maanduda” trellide taga. Kas ei tule tuttav ette? Siis võetakse sõrmejäljed. See ületab isegi KGB ja Stasi meetodid. Kaamerad jälgivad tulija iga liigutust.

New Yorgi linnapea Michael Bloomberg on uhke, et saab kaamerate abil jälgida kogu suurlinna. Stasi arhiiviski leidub tuhandeid fotosid ja filme kodanikest, keda Erich Mielke lasi jälitada. Vahe on ainult õigustuses. Ameeriklased väidavad, et kontrollivad oma kodanikke nende endi turvalisuse tagamiseks. Valitseb ju vaestes linnaosades rusika- ja relvaõigus ehk vaba konkurentsi vulgaarne vorm. Mis omakorda tähendab, et iga vale liigutuse puhul ohustab kodanikke peale röövide politseinike kuul.

Tee lennujaamast Manhattanile on täis lugematuid aukusid, neid on rohkem kui Rumeenias aastal 1988. Ameeriklased ei ole viimastel aastatel investeerinud taristusse, seetõttu on ilmastikust tingitud hävingud olnud katastroofilised nagu nüüd Sandy ajal.

Ameeriklased räägivad, et kui sõita Porschega Wall Streetilt Bronxi, on auto juba Harlemis kaotanud põhja.

Riigis, kus toonitatakse vabadust, on rekordarv keelusilte. See, kel pole sotsiaalkindlustust, on absoluutne null, ta ei saa sõlmida isegi mobiiltelefonilepingut. Ja kahe miljoni elanikuga Brooklynis on ainult üks hoone, kus võib esitada sotsiaalkindlustusnumbri saamise avalduse.

Sakslased armastavad Obamat

Kui sakslased saanuks Ühendriikides valida, oleks 90 protsenti valinud Obama. Põhjus, miks ameeriklasedki otsustasid sümpaatse ja intelligentse mustanahalise kasuks, on tõenäoliselt selles, et Romney mõjus rohutirtsuna, kes vahetab suunda omakasust lähtuvalt.

Hip-hop-poliitika, oskamatus teha järjekindlaid otsuseid maksis mormoonile halastamatult kätte. Näiteks teatas Romney, et kui ta valitakse presidendiks, lõpetab ta kohe Obama juurutatud tervishoiusüsteemi, kuid oli ise selle reformi isa Massachusettsi kubernerina. Samuti rääkis Romney, et Ühendriigid ei vaja riiklikku katastroofikaitset, ja nüüd näitas orkaan Sandy, kui tarvilikud need struktuurid on.

Obamat ootab ees lai tööpõld. Ennekõike tuleb presidendil otsida lepitust vabariiklastega, sest tiheda koostööta oma vastastega pole tal võimalik lahendada majandusprobleeme.

Välispoliitiliselt peab Valge Maja peremees pühendama ennast Araabia maadele. On teada, et ta saab hästi hakkama moslemivendade, kuid mitte Iisraeli peaministriga. Benjamin Netanyahu oleks soovinud näha presidendina Romneyt.

Obamal on jahedad suhted Angela Merkeliga, nelja aasta jooksul ei leidnud ta aega tulla Berliini. Poliitilised vaatlejad arvavad aga, et Obamat on peagi oodata Saksamaale, sest edaspidine hea koostöö Euroopa Liidu suurima riigiga on talle elutähtis. Ühendriikide positiivsest arengust sõltub kogu maailma saatus.