Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Iga teekonna lõpus oled alati vaid sina ise

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
On tunda, et “Nisa” on näitleja enese jaoks väga oluline roll ja äärmiselt isiklik lavastus. | FOTO: Siim Vahur/VAT

Eesti teatrilavadel kohtab teiste kultuuriruumide lugusid harva. Tihti laename küll sõpradelt ameeriklastelt ja viimasel ajal on populaarseks muutunud julmusest nõretavad ja lääneeurooplast šokeerivad Lähis-Ida jutustused, kuid Musta Mandri lugusid on meil siiani etendatud vähe.

Samas tuleb sellest aru saada, sest kuidas võtta elu, mida nutitelefoni libistav postmodernistlik eestlane uneski ei oska näha, ja lavastada-mängida see selliseks, et toosama inimene oleks valmis hetkekski teistsugust reaalsust aistima?

Kuidas edasi anda vana neegrinaise kehakeelt, miimikat või hääletooni nii, et see kõik tunduks tõeline, mitte ülepaisutatult stereotüüpne? Või mismoodi tuua mõni meeter savanni moodsate seadmetega varustatud (olgu neetud väljapääsu märkivad rohelised tulukesed!) teatri blackbox’i?

Katariina Undi tagasitulekust püünele on (teatri)ajakirjanduses räägitud palju, kuigi on keeruline aru saada, mis naasmisest me räägime, kui näitlejanna on kogu aeg VAT teatris imelisi rolle teinud. Tuletagem meelde kas või Marko Matverega kahasse mängitud „Ingel, ingel, vii mind taeva“.

Äärmiselt isiklik

Lavastusega „Nisa“ on Unt loonud uue teatrikeele, millesse on põimitud ideaalselt plastiline kehakeel, tugev visuaalia ja uskumatu võime tabada karakteri kõige mõjuvamaid jooni.

On tunda, et Nisa on näitlejale endale väga oluline roll ja lavastus äärmiselt isklik. Sellest annab juba tunnistust etenduse proloog, milles Unt räägib rollitult teekonnast, teelolemise askeesist ja päralejõudmisest. Ta kõneleb loobumisest, tugevusest, aga ka sellest, et tegelikult pole tähtis, kuhu rännata, sest iga teekonna lõpus oled vaid sina ise.

Sellest võib järeldada, et Nisa loomine on olnud teekond, mille jooksul näitlejal on tõenäoliselt tulnud iseendaga silmitsi seista. Koostöös lavastaja Aare Toikkaga on aga pea võimatuga hakkama saadud ja lavale toodud miski, mida me ei tunne ega tea. Loodud on maailm, kus naised kaotavad oma süütuse lapseeas, lapsed varsti pärast sündi, aga jõudu end ikka ja jälle püsti ajada mitte kunagi.

Minimalistlik lavakujunduski mängib iseenesest lihtsale loole kaasa. Peaaegu tühi lava jätab näitlejale küllaldaselt ruumi, et jutustada füüsiliselt. Filmilikult kasutatav valguskujundus aga aitab publiku fantaasial luua kõrbeolustikku.

Trummar hingab samas taktis

Kui Nisa räägib meile, kuidas ta kõrkjates kitsetalle taga ajab, ei ole keeruline silme ette manada National Geographicu dokumentaalfilmidest nähtud kuldkollast savanni, kus jooksevad võidu lõvid ja antiloobid.

Eraldi teema on „Nisa“ muusikaline kujundus. Džässtrummar Tanel Ruben hingab kogu etenduse näitlejaga samas taktis. Trummari käed liiguvad Undi liigutustega sünkroonis ja vastupidi. Lavapartnerid juhinduvad teineteisest, vastastikusest hingamisest ja lõppkokkuvõttes aitavad Aafrika rütmid kujundite loomisele rohkem kaasa kui odavad metafoorid või liigsed sõnad.

Aga miks ikkagi sellist lugu etendada? Miks võtta ette teekond, saamaks kellekski teiseks? Kellekski, kes on sinust nii erinev? Küllap on see Ameerika antropoloogi kaardistatud bušmani lugu vajalik, et kõndida mööda oma vaimsete otsingute rada. Et sundida end sööma, kui ei ole nälga, ja jooma, kui ei ole janu. Et sundida end mängima ja jõuda ometigi pärale. Iseendani.

Katariina Undi kehastatud Aafrika naine sõnab etenduse lõpus, et selline oli tema lugu, ja selle võtame meie, vaatajad-kuulajad, nüüd endaga kaasa. Ma arvan, et tal oli õigus.

Tagasi üles