Kui kahe väikese tütre isa, Pärnu haigla psühhiaatriakliiniku eripedagoog ja nõustaja Helar Peterson kutsuti naiste- ja lastekliiniku perekooli kõnelema tulevastele isadele pere arengust raseduse ajal, sünnitusest ja vanemaks kasvamisest, ei mõelnud mees pikalt, vaid andis kohe jah-sõna.
“Üks põhjusi, miks olin nõus rasedusest ja sünnitusest rääkima, on see, et minu laste sünnid olid nii erinevad. Seega olen ise kogenud, et neil teemadel ühest tõde pole,” avaldab Peterson.
Nüüdseks on mees poolteise aasta jooksul iga kuu korra tulevaste isadega lapsevanemaks olemise kogemusi jaganud, sest just isiklik lähenemine reaalsete elusündmuste kaudu on see, mida kuulda tahetakse.
Isarolliks valmistuvad mehed käivad naistega perekooli teistelgi loengutel kaasas, aga avameelselt küsida ja arutleda saavad nad eelkõige isadele mõeldud kogunemisel, kuhu õrnemal sool asja pole.
On nimelt paljutki, mida ei taheta naiste juuresolekul pärida.
Peterson, kes olnud oma mõlema tütre sünni juures, kus teda valdasid korraga või järgemööda hirm, rõõm, abitus, ütleb, et proovib “saatusekaaslastele” kogemusi võimalikult lihtsalt edasi anda. Olgu ruumis üks või kümme isa.
Sünnitusele kaasa
Iga esiklapse sündi ootav isa ei pea vajalikuks loengul käia. See pole meie ühiskonnas veel harjumuspärane.
Aga kui meenutada, kuidas omal ajal enneolematuna näivat peresünnitust võetakse praegu lapsesaamise loomuliku osana, on isade loengudki edaspidi küllap pigem tava kui erand.
Teisalt võib ju küsida: kas sünnituspalatisse kaasa kõrvale minema ei utsita ühiskondlik surve? Naise toetamine lapse ilmaletoomisel on igati loomulik, iseasi, kui paljud mehed seda ise hingest soovivad.
Petersonil pole põhjust seda loengusse tulijailt pärida. Ja ega mehed kipu tunnistama, et oma lapse sünni vahetu kogemine neile vastumeelt oleks. “Ma usun, et need mehed, kes kokkusaamistel käivad, tahavad ikka ise sünnitusele kaasa minna,” sõnab ta.
Loengul käsitleb Peterson peresuhteid rasedusperioodil, sünnitusel toeks olemist, pajatab uuest rollist pärast lapse sündi, vanemaks kasvamisest, seksuaalsusest ja isaks olemisest.
Tulevased papad kuulevad kaht väga erinevat sünnituslugu, sest Petersoni vanem tütar tuli ilmale keisrilõike ja teine loomuliku sünnitusega. “Räägin, kuidas meie esimesed päevad haiglas ja kodus möödusid, kuni soovitusteni, kuidas võiks lapsega tema esimesel eluaastal tegelda,” sõnab mees.
Kuigi loodus on sättinud nõnda, et vastsündinuga on naine füsioloogilises mõttes rohkem seotud, ei pea isa järeltulija elus seepärast taustarolli jääma. Parim, mida ta teha saab, on olla vastsele emale toeks. “Olla nii-öelda pildil,” julgustab nõustaja.
Toitmise, mähkmete vahetuse, jalutamise, arstilkäikude, kussutamise ja mängimisega võib liialegi minna, kui õhinas issi haarab enda kanda liialt palju ehk rohkem kui naine temalt ootab. “See on kompamise koht,” nendib Peterson. “Nagu ma meestele loengus rõhutan, on kõik kinni suhetes. Kui palju mees ja naine teavad üksteise ootustest lapsevanemaina.”
Meeste hirmudest
Naised ei pelga oma kartustest-ootustest emarolli astumisel avameelselt kõnelda. Olgu pihiisik tohter, lähisugulane, sõbratar või anonüümne netifoorum.
Mehed üldjuhul südant puistama ei tõtta. Kui, siis just isade loengul “omade” keskel.
Mida tulevased isad kõige enam pelgavad?
Petersoni kogemust mööda on meeste peamine hirm teadmatus. Mida ette võtta, kui rase naine tujutseb? Mida teha sünnitusel ja mida pärast seda?
Kui mees ja naine on neil teemadel omavahel ausad, neid muresid ei teki.
Aga kui lektor meestelt retooriliselt küsib, miks nad loengusse tulid, ja vastab ise, et naine saatis, on seegi OK, sest näitab, et paar suhtleb omavahel.
Ent ikkagi: mis on sünnitusel mehe võimuses? Naiselt ta ju valu ära võtta ei saa?
Petersonil on varuks kaks nõuannet: toetada ja mitte ette jääda. Nii lihtne abi ongi. “Kui mul oleks anda kaasa käsiraamat, kus must valgel oleks kirjas nipid, kuidas sünnitus valuvabaks ja kergeks teha, oleks loengutele järjekord,” muigab ta.
Põhjendamatut hirmu tulevastes isades võib külvata üleinformeerituski. Näiteks eeldus, et kõik naised muutuvad õnnistatud olekus hormoonimöllust ülitundeliseks.
“Väga palju küsitakse, mida naise tujukatel hetkedel teha. Olen vastanud, et ega mees suurt midagi peale toetamise ja mõistmise, et lapseootusest tingitud emotsionaalsus on mööduv nähe, teha saagi,” pajatab Peterson.
Samal ajal ei saa mõni mees emotsionaalse käitumise poole pealt arugi, et tal kaasa “sedapsi” – naise käitumises ega olekus pole midagi muutunud.
Müütidesse takerdumise hea näide on arvamine, et rasedusega kaasnevad ilmtingimata pentsikud isud, à la hapukurgid vahukoorega.
Võib juhtuda sedagi, et kui naine koostab sünnitusplaani, läheb mees oma panusega kõiges muus, mis jääb raseduse ja sünnituse ümber, ülearu tuhinasse. “Meestel on komme asju planeerida, näiteks luua endale selge ettekujutus, et pere saab sünnituse järel kindlasti perepalati. Ei maksa ühte mõttesse väga kinni jääda, ootamatusi juhtub. Äkki pole sel päeval perepalatit saada? Kui mees on oma peas kõik valmis mõelnud, lööb väike takistus ta rööpast,” hoiatab Peterson.
Isaks kasvamine
Petersoni mitteakadeemiliste loengute rasedus- ja sünnitusteemad põhinevad isiklikel kogemustel ja need nõuanded, mida teha, kui laps juba käes, on soovituslikku laadi.
Lapsevanemaks olemine on eluaegne protsess, doktorikraadini ei jõua emaks-isaks olemises keegi.
Pole ju esimene samm isaks saamisel kaks triipu rasedustestil ega isegi hetk, kui beebi emaihust väljas. Stardimomenti ei ole, see ei käi plõks ja olengi isa!, küll annab väikese tõuke lapsevanemaks kujunemise teel just perekool. “On selge, et need mehed, kes minu loengule tulevad, teevad oma naistega suhteliselt palju koos. See tähendab, et kogu see aeg, kui kaasaga tulevase pereliikme tarvis oste tehakse või siin loengutel käiakse, on juba isarolli astumine,” leiab nõustaja.
Hiljem õpetab laps isaks olemist. Väikesed inimesed on elu suurimad pedagoogid, nende tarkuse jagamine jääbki kestma.
Peterson on isana saanud teada oma nõrgad küljed. Enese avastamine käib koos lapse kasvamisega, ainult et järeltulijad arenevad tunduvalt kiiremini. “Mõtled, et praegu on mu lapsel see arenguetapp, ja järgmisel momendil on see juba muutunud. Mul jääb üle vaid tema järgi kohanduda,” naerab ta.
Petersoni sõnade kohaselt on isa-, pereisa ja abikaasa rolli vahel oluline vahe. Esimene on mehe suhe lastega, kolmas mehe–naise vaheline tasand. Pereisa roll aga kõik kokku, peale selle pere aineline pool, millesse mees panustab.
“Mul on tunne, et isarolli tähtsus hakkab suurenema. Praegused noored isad tegelevad lastega kindlasti rohkem kui varasemad põlvkonnad,” hindab Peterson.
Koopamehe aeg, kui isa asi oli töö ja lastetuppa tal asja polnud, on ümber. Pereisa roll pole aga sugugi halb, rõhutab Peterson, sedagi peab mees täitma.