Vanad veokid panevad Tiit Taltsi silma särama

See roheline kaunitar on Sverdlovski mehaanikatehase 1962. aasta väljalase, täpsemalt lennuvälja teenindamiseks mõeldud pealisehitis, mida eri versioonidena kasutati nii kompressorjaama kui staabibussina. Pärast mahakandmist seisis masin ühe tiigi kaldal, kus kalamehed viskasid ajaviiteks viina ja praadisid kala, ning kõige lõpuks käisid metallikratid sõidukist põhjalikult üle. Foto: Urmas Luik

Kui me Tiit Taltsiga vanade autode kogumisest ja taastamisest juttu alustame, peame minema ajas üle 40 aasta tagasi, kui Taltsi isa meisterdas pojale tema esimese mänguauto.

See pisike veomasin ja esimene poest ostetud väike vineerist kastiauto on Taltsil, kes kollektsioneeribki esmajoones vanu veokeid, tänini alles.

Ühelt poolt isalt päritud autotehnikugeenid, teisalt mehaanikainseneri haridus ja kirg vanade masinate vastu on sünnitanud selle, et mees on 30 aastat talletanud tehnikaajaloo näidiseid. Ta vuntsib neid jõudumööda üles, korraldab uunikumide kokkutulekuid ja juhib Pärnumaa vanatehnikaklubi. Ütleb, et omajagu aega nõuab talt vanasõidukitele eksperthinnangute andminegi. “Samal ajal on see tehnikaajaloo kohta info kogumise võimalus,” märgib Talts.

Neile, kes “vanade autode tõppe” haigestunud, pole vaja seletada, mis mehi selle harrastuse puhul võlub.

Talts usub, et autoremondimehest isa eeskuju kõrval tõukasid teda uunikumide maailma kaevuma mehed, kes 1976. aastal asutasid klubi UNIC.

“Mul on olnud õnn kuulda eesti- ja tsaariaegsete sohvrite mälestusi nende enda räägituna ja eks mul sealt ajast see “sõltuvus” süvenenud olegi,” muheleb Halinga mees Talts.

Juppe otsimas

Tjah, võhikul on raske mõista, mis sunnib mehepoegi rooste näritud sõidukidetaile jupphaaval mööda ilma taga ajama, tunde garaažis nokitsema masinate kallal, millest paljudel puudub praktiline otstarve, ent mis pere-eelarvest neelavad kopsaka osa.

Talts muigab sellise jutu peale, sest uunikumihulle nagu ta ise on palju. “Noh, eks seda huvi ole raske seletada,” nendib ta. “Olen oma hea koolivenna, kaassõltlasega, kui nii võib öelda, vahel arutanud, kas me ei võiks olla normaalse inimese moodi, et tuleks reede õhtul koju, korgiks õlle lahti, läheks sauna ja tunneks end niisamagi hästi. On meil seda autojama üldse vaja? Õhtul garaažis mütata või ilma pealt mõnd masinadetaili otsida?”

On ja kuidas veel! Taltski jõudis semuga järeldusele, et kui ikka mingi masin on pärast aastaid tööd valmis saanud, nii et seda 50–70 aasta tagust tehnikaimet kõlbab teistelegi näidata, ja autorid end hästi tunnevad, on seda väljakutset neile vaja.

Uunikumi taastamise protseduurist on remontimine viimane asi. Võiks isegi öelda, et käkitegu. Hoopis keerukam on puuduvad osad, mida eakatel sõiduriistadel on tavaliselt rohkem vajaka kui küljes, üles leida ja kätte saada. Nii uskumatu kui see tundub, piisab piltlikult öeldes ukselingist, et selle ümber auto valmis teha.

Jantimist detailide otsinguil jagub, aga Taltsile detektiivitöö passib. Ikka kamraadidelt uurida, vaadata ringi internetis, panna kõrva taha külajutte.

Taltsi hobi keskpunktis on sõjaeelsed veomasinad. Kui peaks hommepäev muuseumi avama, oleks tal sinna välja panna paarkümmend sõidukit: veo- ja sõiduautosid, mootorrattaid, maamootoreid ja mõni traktorgi. Muist neist vajab loomulikult komplekteerimist.

Pisut kulunud ongi ehedam

Ehkki masinate uuele elule putitamine on üks, küll vaieldamatult olulisemaid harrastuse tahke, pole raudruunade kiiskavaks poleerimine Taltsile eesmärk omaette.

Jah, autentsuse poole tuleb püüelda, kuid sõja- ja veomasinad pole eal, isegi omal ajal tehasest välja sõites, miilanud nagu pühademunad. Törts õli ja tuhmunud täkside-kriipsudega metallkuub käivad asja juurde.

“Iluasja pole veokist mõtet teha, kui ta pole kunagi selline olnud,” hoidub remontöör rangelt üle restaureerimast. “Särama löömine tuleb kõne alla rariteetsete ja peente sõiduautode puhul, mida võibolla on vaid mõnikümmend eksemplari toodetud. Nemad peavadki läikima, veomasin on hoopis teisest “puust”.”

Nõndaks, kui vasikavaimustus romu saamisest seljatatud, järgneb kaine hindamine, mis komponendid täpselt puudu on, ja seejärel stardivad otsingud, mis võivad võtta aastaid, et mitte öelda aastakümneid, enne kui iga vajalik link ja vänt leitud.

Kui jupiarsenal on jõudnud etappi, kus mõistlik oleks asuda liiklusvahendit tohterdama, järgneb pikk taastusravi. Ka selle järel ei pruugi autor loominguga rahule jääda, sest protsessi käigus võib selguda, et üht-teist tuleks veel välja vahetada, enne kui masinale kannatab hääled sisse panna.

Taastamine on Taltsile puhas nauding. Selleks ajaks on eeltöö seljataga ja saab keskenduda garaažis müttamisele.

Muide, kui sõiduriist on eelmiste omanike käes lootusetult tuksi keeratud, on mõistlik ta selliseks jättagi, usub Talts. Üks selliseid näiteid nõukogude inimese leidlikkusest on traktor, mis eelmises elus oli veoauto.

Vanade veoautodega põhjalikult tegelejaid on Eestis paar-kolmkümmend. Igal aastal on mõnes tähelepanuväärses kohas kokkutulek korraldatud, nii juba üle 20 aasta.

Taltsil leidub veokite kõrval kõiksugu muud põnevat kraami. Olgu või 1942–1943 valmistatud Vene ja USA maastikumasinad, millest esimene on teise koopia.

Kui sageli näeb 70 aastat vana Ford GPW-maasturit, mille peal kükitab sama mudeli Nõukogude Liidu džiibiversioon GAZ-67B? Või siis Fordsoni traktorit aastast 1922? 1924. aasta mootorratast või 1959. aasta Roverit?