Sirje Suurevälja: Kaevudest ja südametunnistusest

Sirje Suurevälja. Foto: PP

Pea igal nädalal ilmub mõnes ajalehes artikkel kanalisatsioonikaevude kaante kadumise teemal. Näiteks 23. oktoobri Pärnu Postimees nentis, et Pärnus leidub kaanetamata kaeve kümnete kaupa. Tehnilise järelevalve ja päästeamet on kutsunud meid kõiki üles teada andma katkiste luukidega ja katmata kaevudest.

Tore. Ja tublid on inimesed, kes sellele üleskutsele reageerivad. Mind aga ärritab ikkagi fakt, et peame tegelema probleemi tagajärgede, mitte ennetamisega. Oma naiivsuses püstitan küsimuse: kuhu küll kõik kaaned jäid, mis on neist nüüd saanud?

Millegipärast arvan, et valdavalt teisaldatakse kaaned vanaraua kokkuostu punktidesse. Kas meil eksisteerib seadus, mis keelustaks neis asutustes malmkaante vastuvõtu?

Olen üsna kindel, et ükski vanaraua kokkuostu punkti töötaja pole nii vastutustundetu, et võtaks potentsiaalse õnnetuse põhjuse oma südametunnistusele. Ja edaspidi võib ju oht varitseda töötajat ennast või tema lähedasi.

Vaevalt usub keegi, et kaevukaas leiti prügihunnikust või jäi koduses majapidamises üle. Ilmselt enne need kaaned ikka töödeldakse. Ja väga väikesteks tükkideks. Või viiakse üldse riigist välja? Millegipärast seda ma ei usu.

Kõrget bensiinihinda arvestades ei saa see ettevõtmine eriti tulus olla. Ega need kaaned kullast ole. Jääb üle ikka variant, et antakse suurt haamrit ja tükid muu kila-kola hulka.

Missugused inimesed selliseid asju teevad? Kas südametunnistus natukenegi ei piina? Kas hirmu pole? Aga peaks olema. Iga paha mõte ja tegu saab ükskord karistatud niikuinii. Seda pole vaja lootagi, nii on.

Kõige suurem tarkus on rahvatarkus ja ütleb ju Eesti vanasõnagi, et kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb. Aamen.

Paharetidki võivad järgmised ohvrid olla. Hea küll, sinna, kust nemad pätsasid, nad sörkjooksu tegema ei lähe, aga mujalt võib ju keegi teine olla kaane ära varastanud.

Jooksmisega on samuti viimasel ajal probleeme olnud. Kahe staadioni jooksul vudis vale numbri all hoopis teisest soost isik ja päriselt jooksule registreerunul jätkus nahaalsust poodiumile tõusta ja auhinnad vastu võtta. Arusaamatu!

Üsna ebameeldivat seika juhtusin Pärnus nägema kahe silla jooksul, kus numbrita mees hoolega ilmselt koos tütrega rajal sibas.

Kõrval jooksnud naissportlase märkusele rajalt maha astuda, reageeris täisjõus mees hoo pealt naise tõukamisega. Ime, et too püsti jäi. Jooksurütm oli muidugi rikutud ja ehmatus vist suurem kui haigetsaamine. Aga vihapurikas üritas uuesti käed käiku lasta.

Hiljem nentis üks rajal olnuid, et mees oli tütarlast kogu distantsi ergutanud ja vedanud ning see lapsuke olevat poodiumilegi jõudnud.

Tõsta käsi naise vastu? Ja mille nimel? Ei tahaks küll jooksupettureid kaanekangutajatega ühte patta panna, aga kas tõesti on kõige tähtsam kopik taskus ja medal kaelas?

Eks me kõik ole ekslikud, vahel mõtlemata ja hiljem kahetsedes, aga ülaltoodud näidete valguses hakkab kurb ja tahaks esitada vastuseta jääva küsimuse: kas on rohtu, mis aitaks lappida südametunnistusse tekkinud auke?