Mees ja tema kolm naist

Foto: Andres G. Adamson

Vaikne kohake on see viimne puhkepaik. Lillekimp kenasti hauaplaadi eest, kust vaatab vastu kena mees julge, aga veidi kavala pilguga. Asta (nimi muudetud, G. N.) toob siia alati värskeid lilli, ehkki endal jalad valutavad. Aastad, aastad! Mees oli ta elu armastus ja natuke kaval pilk, mis teda alati jälgib, ei häiri, toob vaid härduspisara silmanurka. Ühe mehe naised on olemas.

Julius (nimi muudetud. G, N.) on juba 25 aastat surnud. Tal oli kolm naist, kellest vaid Asta leiab alati aega praegust vaikset kohakest külastada.

“Mina olen proua Obek!”

Noored leidsid teineteist püstijalabaaris. Asta tippis oma kõrgetel kontsadel täis kohvitassiga vabale kohale. Vääratas siis: pagan, põrandas vist mingi auk. Tassi sisu läigatas kõrval einestava mehe jopivarrukale. Asta palus vabandust. Ja enne kui ta oma abi käise puhastamisel pakkuda jõudis, oli mees salvrätiga ametis. Ilmselt vaatas Asta mehele nii õnnetult otsa, et too vastas: „Pole hullu! See ju nailon, plekki peale ei jää.“

Et Astal oli üldse halb päev, kattis ta oma näo korraks kätega. Tööl oli enne lõunat pahandus ja nüüd see …

Korraga tundis ta, et talle pandi vaikselt käsi õlale ja öeldi: „Mis te nüüd!“ Astal olidki silmad niisked. „Teate mis, praegu on lõunaaeg ja lähme siit õige teise kohta, sinna, kus istuda saab. Tellin teile uue kohvi, seda pole ju tassis enam ollagi.“ Asta tõmbas õhku ja vastas end naerma sundides: „Nojah, see ju enamjaolt teie varrukas.“

Julius tellis kohvikus konjakigi ja Asta rääkis talle oma vastikult alanud päevast. Et meditsiiniõde peab arstil alati kõrval seisma, aga tema oli tuttava haigega ukse taga kauemaks lobisema jäänud ja selle eest paraja peapesu saanud.

Mees jutustas siis oma inseneriameti pikantseima juhtumi, kui klient tahtnud talle toruga vastu pead anda. Noored said südamest naerda ja lepiti kokku järgmine kohtumine.

Piisas poolest aastat, kui Astast sai Julius Obeki naine. Astale meeldis ta uus nimi, see oli ebatavaline ja nii esitles ta end igal pool: „Mina olen proua Obek.“ Nad elasid üksmeeles ja teineteist nautides. Aga lapsi polnud. Juba tähistas paar oma veerand sajandi vanust kooselu. Astat rõhus see samuti, et lapsi ei olnud. Ta teadis ka, miks. Neiuna oli ta aborti teinud ja see oli nüüd karistus.

“Nad on minu mehe lapsed”

Julius läks ära. Asta teadis, et ta tahab lapsi. Teadis naistki, kellega mees neid saada kavatses. Justkui saatuse irooniana töötas seegi naine meditsiiniõena ja nad tundsid teineteist.

Juliuse elukaaslasel sündis laps, siis teine. Asta ja Julius olid ametlikult alles abielus ja Asta külastas oma mehe uut peret enesestmõistetavusega. „Mina olen ju proua Obek ja need siin on minu mehe lapsed!“ kinnitas ta.

Asta ei unustanud kunagi kummagi lapse sünnipäeva, hiljem esimest koolipäeva, lõpupidu. Ta oli justkui lisarahakott mehe järgmisele perele.

Lapsed taipasid kohe, et Astast on kasu. Muide, lasteltki nõudis Asta, et nad kutsuksid teda proua Obekiks. Kui taskuraha vaja oli ja vanematel selle andmiseks võimalusi polnud, ütlesid Julius ja ta elukaaslane vahel lausa ühest suust: „Küsige proua Obekilt!“ Mehe elukaaslane, keda alguses häiris väga, et Juliuse ekskaasa nende kodus hõljub, taipas pea materiaalse toe häid külgi.

Juhtus siiski, et ta lausus sõnapaari „proua Obek“ irooniavarjundiga.

Mees tavaliselt vaikis, aga lapsed ajasid laua ääres kulmud kõrgele: „Ema! Mõtle ikka, ilma proua Obekita poleks meil uusi ranitsaid, botaseid, jopesid …“ Ja ema surus kiivuse alla. Ometi vaevas teda vastuseta küsimus „Kas ehk mees oma eksnaist vahetevahel ei külasta nagu kahenaisepidaja või nii?“. See fakt jäigi talle saladuseks.

Kord üritas ta Astaga sellest juttu teha. Mehe ekskaasa oli külas, sest noorem lastest lõpetas põhikooli. Asta kuulas kahtlusi ja pareeris need oma legendaarse lausega: „No kuule. Mina olen ju proua Obek, me oleme endiselt abielus.“

Oled see, kelleks rahvas peab

Hoolimata rahalisest toest, hakkasid elukaaslase närvid läbi minema. “Mis elu see minu mees tegelikult elab?” vaevas teda.

Kätte jõudis päev, kui Julius ei tulnud enam koju. Elukaaslane, püha viha täis, ründas Astat: „Meelitasid ta oma juurde tagasi, lipakas!“

Asta kogus end kohe ja vastas väärikalt: „Ära unusta, et mina olen proua Obek, seega tean oma mehe käike. Saa siis sinagi teada: tal on kolmas naine. Nii et elab nagu enne minuga, ilma lasteta. Ilmselt vajas Julius veel üht naisevahetust.“

Elukaaslane oli šokis. Asta jootis talle pitsi konjakit, misjuures meenus, kuidas Julius teda oli rahustanud nende esmakohtumisel. Siis oli samuti mängus konjak.

Asta ei muutnud oma suhtumist eksi lastesse ja käis endiselt valvamas, ega nad puudust kannata. Nende õpinguteks kõrgkoolis oli tal alati raha anda, nii sõitsid lapsed tihtilugu suurlinnast otse tema juurde, kui peenike pihus.

Laste isal ei olnud eriti midagi anda. Ta oli kaotanud töö vastupidi Astale, kes vuhkis kahel kohal. Asta kolleegid lubasid ta arvel vahel sõbralikku irvitust: „Proua Obeki mehel on ju kaks last, neid tuleb koolitada.“ Asta lugu oli kõigile teada.

Erinevalt suhtumisest eksmehe teise elukaaslasesse ei hinnanud Asta Juliuse kolmandat valikut. Esiteks teadis ta naise kerglaste kommetega olevat, teiseks ootas ta oma südamesopis, et Julius tuleb tema juurde tagasi.

Asta oli seda sorti naine, kes mälestusi nii armastama hakkas, et need lausa reliikviaks muutusid. Ta tundis end proua Obekina kui kuninganna, kelle staatus on vääramatu, kelle armastust peaks armastama. Aga Julius ei tulnud tema juurde tagasi. See tegi haiget, aga ei vähendanud karvavõrdki entusiasmi, kordamaks vajalikes situatsioonides: „Olen ju proua Obek.“

Üks mõistatus oli Astale veel: miks Julius ei tahtnud lahutust? Lahtimõtestamine kulges talle meeldivas suunas: Julius pidi tahtma, et ta jääb mehe ainsaks seaduslikuks naiseks. See toitis tema väärikust.

Kurb uudis edastati Astale tööle: Julius sai infarkti ja suri, meedikud ei saanud enam midagi teha. Asta aimas mõnda aega halba, kuna oli kuulnud Juliuse südameprobleemidest tuttavalt tohtrilt. „Kes korraldab matused?“ seisis kolme naise ees küsimus. „Muidugi mina, olen ju proua Obek,“ võttis Asta kurva tseremoonia enda õlule. Pärast matuseid peeti kolmekesi aru haua hooldamise üle.

Jälle oli Asta esimene, kes teatas: „Mina. Mina olen ju proua Obek.“ Teine naine ei öelnud midagi. Ent Juliuse kolmas südamedaam küsis sarkastiliselt: „Aga kes siis mina olen?“ Asta vaatas teda altkulmu, pigistas mõlemad silmad piludeks ja vastas: „Sina? Sina oled see, kelleks rahvas sind peab!“