Keskkonnaministeerium on aastaid pingutanud selle nimel, et meie joogivesi oleks puhas ning tervisele ohutu ja reovesi ei saastaks keskkonda. Ligi kaheksa aastat on Eesti eri piirkondades ehitatud/renoveeritud vee- ja kanalisatsioonitorustikke ning veepuhastusjaamu.
Osaliselt on need tööd juba lõppenud, kuid osa on alles pooleli ja osa veel lähiaastatel kavas. Tegu on väga suurte ja mahukate ettevõtmistega, mis puudutavad peaaegu kõiki Eesti inimesi ja kodusid. Kõik need projektid on teoks saanud ja saamas tänu Euroopa Liidu kaasrahastusele.
Veel paar aastat tagasi ähvardas ehitushindade tõus nii mõnegi veemajandusprojekti pooleli jätta. Nüüdseks on aga selgunud, et alustatud tööd saab lõpuni teha. Vähe sellest, veel tänavu lükkame käima 36 veemajanduse infrastruktuuri arendusprojekti, mille eeldatav kogumaksumus on 6,5 miljardit krooni. Sellest 4,8 miljardit tuleb ELi Ühtekuuluvusfondilt.
See on suur panus meie kõigi elukeskkonna parandamisse. Aga mitte ainult, sellest võidab Eesti majanduski.
Eriti tähtis on ELi abiraha kiire kasutuselevõtt just praegu, sest suured projektid annavad ettevõtetele ja inimestele tööd. Huvi selle raha kasutamise vastu ongi Eestis väga suur.
Selleks, et ELi toetusi kiiresti kasutusse lasta, allkirjastasin 2008. aasta lõpus määruse, mis pea kahekordistas ainuüksi veemajanduse infrastruktuuride uuendamiseks ja laiendamiseks suunatud KIKi esimese taotlusvooru toetuste summat 2,5 miljardilt 4,9 miljardi kroonini.
Keskkonnahoiule plaanitud 12 miljardist kroonist eurotoetustest on broneeritud juba ligi 50 protsenti. See tähendab, et kuue miljardi krooni kohta on projektide rahastamisotsused tehtud. Tegemist on peamiselt vee-, kanalisatsiooni- ja jäätmeprojektidega, mis toetuse saajatel tuleb nüüd võimalikult kiiresti käima lükata.
Tegu on väga mahukate projektidega ja tänavune aasta kulub nende ettevalmistusele ning projekteerimistöödele. Ehitamise ja väljamaksete põhiraskus kandub aastatesse 2010–2011, osaliselt aastasse 2012.
Veel pole lõppenud kõik eelmise perioodi (2004–2006) suurprojektid. Pooleli tööde kiirendamiseks otsustas KIKi nõukogu veebruari viimastel päevadel lisarahastada Ühtekuuluvusfondi kolme projekti, mille kogusumma on üle 131 miljoni krooni.
Lisaraha said Emajõe ja Võhandu valgala veemajandusprojekt ning Kohtla-Järve ja Kiviõli poolkoksiprügilate sulgemise projekt. Samuti rekonstrueeritakse näiteks Võru linna reoveepuhasti ja lõpetatakse Elva linna veevarustuse ja kanalisatsiooni ehitustööd.
ELi fondide abiga kaasrahastatud projektide saatuse kohta on avaldatud arvamust, nagu viiks liigne bürokraatia rahataotlejatelt viimsegi hingejõu ega lase euroraha küllalt kiiresti kasutusse, mistõttu need võivad koguni kasutamata jääda. See hirm on küll asjatu.
Kindlasti ei ole bürokraatia rakendamine eesmärk omaette, kuid see on hädavajalik. Tüütu bürokraatia teenib esmajoones toetuse saaja huve. ELi toetuste edukal kasutamisel on oluline, et enne oleks välja töötatud ja rakendatud väga täpsed rahaeraldamise reeglid. Kui neid ei ole või on need läbi mõtlemata ning läbipaistmatud, suureneb risk raha väärkasutuseks. Kui reeglid on mitmeti tõlgendatavad, võime õige pea sattuda näiteks kohtuvaidlustesse. Need võivad kesta aastaid ja panna rahakasutuse hoopis seisma. Samuti peame toetusraha kasutamisel lähtuma eemärkidest, mis me EList raha taotledes oleme kokku leppinud, ning seejuures arvestama EL nõuetega.
Keskkonna valdkonnas pole raha kasutamata jätmist karta, pigem on tahtjaid liiga palju. Esimesed väljakuulutatud taotlusvoorud, näiteks veemajanduses, paistsid silma heade projektide rohkusega. Vee-ettevõtted ja kohalikud omavalitsused on projektide kirjutamist väga tõsiselt võtnud ning see teeb suurt rõõmu.
Kui mõnes keskkonna valdkonnas peaks tõesti tekkima olukord, et taotlejaid ei ole, on meil võimalus 2010. aastal teha Euroopa Komisjonile ettepanek tõsta raha teise valdkonda, kus huvi on suurem. Seega, mina küll ei usu, et keskkonna alal eurotoetusi üle jääb, pigem tuleb nappus kätte.