Comenius lennutas Paikuse kooli esinduse teisele poole ekvaatorit

Germo Nõgesmaa ja Johanna Jürimaa vallutasid Piton de Neigese vulkaanikraatri.

FOTO: Erakogu

Paikuse põhikoolile algas kooliaasta uue Comeniuse koostööprojektiga. Seekordseid projektipartnereid on Paikuse koolil  kuus: Rumeenia, Prantsusmaa, Norra, Holland, Saksamaa ja Itaalia ning läbiv teema on sportlik eluviis, liikumine ja tervislik toitumine.

Projekti, mis kannab pealkirja „S.O.S. MovEUs – A project on Special Outdoor Sports that moves us in EuRopean areas“, esimene kohtumine partneritega toimus oktoobrikuus Rumeenias.

Teine kokkusaamine leidis aset La Reunionis. Reunion on saar, mis kuulub Prantsusmaale ja asub India ookeanis. Meie Saaremaast väiksemal saarel elab ligi 800 000 elanikku. Reunionist läänes asub Madagaskar ja idas Mauritius.

Enne ärasõitu vaevas projektilisi küsimus: mida kaasa võtta? Päikeseprillid ja -kreem kuulusid iseenesestmõistetavalt nimekirja, aga korraldajad olid sinna lisanud ka matkasaapad, mis viitas mägedele ja eesseisvale matkale.

Pärast 12tunnist lendu Pariisist võtsid projektilisi St Denise lennuväljal vastu mõnusalt soe suvehommik, lõbusad võõrustajad ja õrnalt palmipuid liigutav briis.

Projektile kohaselt täitsid osalejate päevi matkamine, mägimatkamine, imelise looduse ja loomulikult kooliga tutvumine.

Avakohtumine sõpradega toimus õhtupimeduses rannas ookeanilainete kohina saatel. Tervituskõned, kõikide osalevate riikide lehvivad lipud, võõrustajate perede rikkalikud suupisted rannaliivale kaetud laual, tähed meie jaoks valepidi siramas ja kuusirp kummuli lõid erilise atmosfääri.

Uuel päeval järgnes reis mägilinna Cilaosesse, kus saime osa 20. korda toimuvast maratonist „Grand Raid“. Maratoni pikkus on 170 kilomeetrit ja ajalimiidiks 63 tundi. Osavõtjaid oli üle maailma enam kui 4000. Joostakse ühest saare otsast teise. Teekond on väga raske, sest ületada tuleb mägesid ja joosta nii ööl kui päeval. Õpilaste ülesanne oli teha jooksjatega mõni intervjuu.

Samal päeval saadi ka ise sportlik elamus nn oma mäe vallutamisel. Tõusti 600 meetri kõrguse mäe tippu, lausa pilvepiirile. Laskumisel üllatas kõiki ennenägematult jämedate piiskadega soe vihmavaling.

Peaproov oli tehtud. Edasi ootas vulkaanikraatrile minek.

Reunion on tuntud tegutsevate vulkaanide poolest. Viimane vulkaanipurse Piton de la Fournaisest oli vaid kaks aastat tagasi, suurim aga aastal 2007. Tookord voolas laava pool aastat, suubudes ookeani. Vesi kees, aurupilved ulatusid kaugele, kalad hulpisid veepinnal. Tänu looduse tulevärgile avastasid teadlased lausa kümme uut veeisendit. Aga saar jäi seekord seitse meetrit väiksemaks. Käidi ka kohas, kus laava ookeani voolas, ja saadi teada, et veel aasta hiljem olid seal kivid kuumad.

Tõus Piton de Neigese (mitteaktiivne vulkaan, millest algupäraselt tekkis saar) tippu oli 2632 meetrit, mis kõrguselt on võrdne Eiffeli torniga. Pinnas kraatri ümber on kilomeetritepikkuselt kivistunud  ja punakaspruun. Vulkaanikraater kujutab endast üht suurt sügavat auku.

Esiteks oli vaja jõuda 2245 meetri kõrgusel asuva kraatrini, kus tuli otsustada, kes lähevad edasi, lõpuni. Pool kogu grupist otsustas minna. Nii ka Paikuse kooli õpilased Johanna ja Germo. Kuigi tõus oli raske, tundus laskumine veel raskem, sest oldi ju ülevalpool pilvi ja päike on seal eriliselt ere. Seepärast on siiani meeles retkejuhtide õpetussõnad enne tõusu: päikesekreemi tuleb määrida iga tunni järel. Ja tõepoolest, kes seda ei teinud, sai hiljem oma nahka koorida.

Kui nn esimese kraatri grupp oli laagripaika jõudnud, hakati ootama päris kraatri vallutajaid. Paari-kolme tunni pärast paistis esimene saabuja ja oh seda rõõmu – see oli meie oma poiss Germo. Varsti saabus ka esimene tüdruk – Johanna. Mõlemad esialgu väsinud, aga õnnelikud saavutatu üle. Emotsioonid olid kõigil laes.   

Peale kuuetunnist kraatrimatka jätkus kõigil ikkagi jõudu hilisõhtuseks hoogsaks peoks, kus tants ei tahtnud kuidagi lõppeda.

Unustamatu elamus saadi botaanikaaiast, kus võis näha metsikult kasvavaid taimi, mis ehivad potililledena meie kodusid Eestis.

Elamusi pakkus veealune maailm nii India ookeanis snorgeldades kui ka vaatepilt looduspargis: korallid, värvilised kalad, hiiglaslikud kilpkonnad vees ja maal. Vesi läbipaistev, väga soolane, lained tugeva hoovusega.

Võõrustajaks kooliks oli 1500 õpilasega Lucee Antoine Roussin.

Koolipäev algab seal kell 7.30 ja viimane tund lõpeb kell 17. Päeva keskel on poolteisetunnine lõunapaus. Ühe tunni pikkus on 55 minutit. Igal aastal võetakse kooli vastu 300 õpilast, aga soovijaid on alati poole rohkem. Koolil on õpilaskodu. Õpilased saavad vastavalt oma võimetele valida kolme õppekava vahel. Poolteisekuune koolivaheaeg on jõulude ajal.

Huvitav oli see, et õpikute tellimise ja sponsorite leidmisega tegelevad lapsevanemad ehk hoolekogu. Pärast lütseumi lõpetamist on samas koolis kahe aasta vältel võimalik õppida ärijuhtimise ja majanduse eriala. Saarel on ka kaks ülikooli.

Külaliste saareloleku ajal loodus puhkas ja oli üsna kõrbenud väljanägemisega. Kohalike jutu järgi on seal kaks aastaaega: suvi ja talv. Saareelanike sõnul on neil kohe suvi saabumas. Banaanid olid korjatud, aga mangod ei olnud veel küpsed. Käis suhkruroo koristus. Saarel toodetakse suhkrut ja kohvi.

Koostööprojekti koordinaator Kersti Rohtmets, kooli direktor ja projekti algataja Aare Külaots, 9. klassi õpilased Johanna Jürimaa ning Germo Nõgesmaa jäid projektireisiga ülimalt rahule. Oli ju tegemist tõelise paradiisisaarega ja puututi kokku täiesti uue kultuuriruumiga.

Comenius liigutas seekord nii vaimu kui keha.

Järgmine kohtumine leiab aset pisikeses Kesk-Norra külas Sorleis tuleva aasta märtsikuus.

Tagasi üles