Uus Eesti film Ain Mäeotsalt “Deemonid” – 3D sinus eneses

Ain Mäeotsa kasiinosõltuvusest rääkiv film “Deemonid” esilinastus Eestis läinud nädalal. Foto: Kopli Kinokompanii

Ain Mäeotsa film „Deemonid“ on sedavõrd isiklikult tunnetatud, üldinimlik ja sugestiivne teos, et inimesed kipuvad eksistentsiaalse raputuse käes kinost välja.

Filmi lõppedes oled sedavõrd segaduses, et ei leia ust, nagu oleksid ise kasiinos käinud ja seda sõltuvusesaatanat omal nahal kogenud. Kõik inimesed on sarnased ja empaatia on sel alal kogenematutel kerge tulema.

Kui teile tundub, et kõik on pekkis, minge Tambet Tuisu, Ene Järvise, Ain Lutsepa, Evelin Võigemasti ja nendega külgnevate näitlejate näidatavat vaatama ja veendute, et teil on põhjust kinosaalist välja suisa tantsida.

Peaasi, et te suure vaimustuse ja uudishimu tiivul ise mõnda kasiinosse või kinosid ümbritsevasse kärakakauplusse ei komistaks. Siis tuleb küll tõdeda, et tark õpib teiste vigadest, loll iseenda omadestki mitte.

Teil on vähemasti ausad, ametlikud ja avalikud arved, laenud, liisingud – isegi täiturid teevad ametlikku ja avalikku tööd. Teie pole vähemasti kümnetele sõpradele lootusetult võlgu, krediitkaardid sügavatesse miinustesse lüpstud ja valederägastik ei ime oma tapvasse vaakumisse.

Sellest põrgust läbi tulnud Mäeots jutustab veenvalt, et kasiinosõltuvus on sedavõrd hull haigus, et terve mõistus ega inimlikud emotsioonid siin enam sõnaõigust ei saa.

Illusioon viib pimedusse

Võiduhasardiga kaasnev illusioon viib üha suuremate kaotusteni. Sekka kobatavad võidud panevad ühest küljest lootma, et kaotustekuristikus tekitatud koletu võlaahel on purustatav samade vahenditega – et kurat on peltsebuliga välja aetav – ja süvendavad samal ajal haigust.

Mis tahes sõltuvushaiguse puhul kannatab kogu pere. Aidata on sellepärast raskem, et mängusõltuvus ei jäta haisu külge ega võta algstaadiumis sõltlast füüsiliste tunnustega vahele.

Alles rängas staadiumis, mis jõuab kätte mõne kuuga, tekivad füüsilised nähud: vibra, oksendamine, luulud, silmade vilamine, orientatsioonihäired.

Mäeots näitab kõigi oma tegelaste abil, et ausus oma lähedasima inimesegi ees ei aita. Juba totaalses puntras Joko (Tambet Tuisk) eksib isegi raseda naise ees pihtinult, lubanult ja lootnult tagasi kasiinosse – hullemini kui eales varem, kaasneva joomise, hooramise, keretäite ja totaalse kaosega.

Ene Järvise kehastatud õpetajannat ei päästa tütrele pihtimine. Deemonid hirmutavad ja stressavad talle insuldi.

Ain Lutsepa tegelane pihib isa vaimule ja koerale ja lähebki kogu oma pedantsuses, punktuaalsuses ja kaalutletuses saatana nahka.

Geniaalne stsenaarium

Peale veenvate ja liigutavate, ehtsate ja lihtsate näitlejatööde on „Deemonite“ edu võti geniaalne stsenaarium. Selles kätkevad ajauperpallid, põimumised, kõige seotus kõige ja kõigiga, millest asjaosalised ei tea ega saagi teada, sõltuvuse vähilikud haarmed kõikjal. Ja see meenutab Ervin Õunapuu meetodit, eriti „Oliivia meistriklassis“ demonstreeritud aja ja ruumi hüpitamist.

Kui esimesest tegelasest on saanud laip, sõidab teine tegelane kasiinodes kehtiva algaja õnne tiivul taksoga temast mööda. Kolmas tegelane kohtub esimesega tänaval ajal, kui on just haigestumas. Neljas tegelane on kolmanda õpilane ja klient, kes kohtub teise tegelasega basseinis, kui tollel on esimene raske füüsiline sõltuvushaiguse hoog, ning esimese tegelase koer saab kolmanda omaks.

Ring saab täis. Ent see pole kergendus. Sest Maa on sedalaadi ringide nagu haiguse paisetega kaetud seni, kuni eksisteerib raha. Raha muudab meid kõiki meie paratamatus ühtsuses haigeks ja hulluks, räsib alandatud kiskjateks, suleb hirmude nõiaringi ja surub üksildusse-abitusse-lootusetusesse.

Õnneks lubavad sajad allikad – nii teaduslikud kui müstilised – et rahamaailm kukub kokku. Loodetavasti enne, kui peale ühiskonna on inimkondki rahahaigusesse suremas.

Kaob raha, lõpeb üks sõltuvuse riske. Siis ehk saame omavahel üle pika aja rääkida millestki muust kui raha ja sellest tingitud eri vormides halvatus. Siis ehk koidab inimlik ja üleilmne vabadus.