Liigne sool pole nahale hea

Foto: Elmo Riig / Sakala

Soolatarbimise piiramise vajadusest oleme kuulnud tülpimiseni, kuid ehk näevad vähemalt naised seda igavana tunduvat teemat hoopis teistsuguses valguses, kui teavad, et pidevalt muret valmistava kuiva naha või silmaaluste kottide põhjus võib peituda liialt soolases toidus.

“Naha kuivus võib olla tingitud ka paljudest teistest teguritest, kuid väga suured soolakogused koos väikese veetarbimisega põhjustavad kindlasti naha kuivust,” nentis toitumisekspert Tagli Pitsi.

Keedusool koosneb 40 protsenti naatriumist ja 60 protsenti kloorist ning naatriumi liigtarbimine võibki põhjustada naha ja limaskestade kuivamist. Samuti põhjustab liigne sool vee ja kaaliumi ülemäärast eritumist uriiniga ning janu. Suurenenud vedelikutarbimine aga tekitab turseid.

Kui turse tekib südame ümbruses, väheneb südame võime verd pumbata, tekib südamepuudulikkus ja halveneb organismi varustatus hapniku ja toitainetega. Pikaaegne soolaga liialdamine tõstab vererõhku, on kirjas tervise arengu instituudi trükises “Sool ja sinu tervis”.

Tegelikult on sool meie organismile väga vajalik, sest see aitab reguleerida vee hulka kudedes, säilitada happetasakaalu organismis ja võimaldada närviimpulssidel edasi kanduda.

Üks teelusikatäis

Keskmiselt vajab inimene viis grammi ehk triiki teelusikatäie soola ööpäevas. See kogus tundub toidu peale raputades üsna suur. Kuid tuleb arvestada, et enamikus valmistoitudes juba leidub soola. Näiteks võileibu tehes arvestage, et kahes leivaviilus on gramm soola ja kolmes singiviilus samuti gramm. Sööte lõunaks veel kolm väikest verivorsti ja ongi päeva soolanorm käes.

Ehkki naatriumi on organismile tarvis, saadakse seda enamasti soovitatavast palju rohkem, nii tulebki soolatarbimist piirata.

Üks lihtsamaid nippe on lisada toidutegemisel sool alles lõpus, sest mida kauem söök valmib, seda rohkem väheneb soola maitse. Näiteks liha praadides võib soola raputada alles vahetult enne serveerimist. Samuti tasub kasutada vähem soola, kui retsept ette näeb, ja maitsestada toitu maitsetaimede, soolavabade maitseainete, puuviljamahla või vähese äädikaga.

Kui toidukorrad on soolarikkad, võib neid tasakaalustada, lisades näiteks rohke naatriumisisaldusega värskeid puu- ja köögivilju.

Eri soolad

Tootmisviisi järgi võib soolad jagada kolme põhigruppi: meresool, jäme sool ja peen sool ehk tavaline keedusool.

Meresoola saadakse merevee aurutamisel spetsiaalsetes vannides või tiikides päikeseenergia toimel. Peale naatriumkloriidi sisaldab meresool joodi, magneesiumi ja kaaliumi. Jämedat soola saadakse enamasti maa-aluse soolalademe kaevandamisel ja iga konkreetse kaevanduse soolalademes leidub eri lisandeid.

Keedusoola puhul eraldatakse soolalahusest keetmise või aurutamise teel suurem osa veest ja võimsate tsentrifuugide abil allesjäänud vesi nii, et protsessi lõpus on soola niiskusesisaldus vaid kolm protsenti. Veel kord kuivatamisel saadakse ühtlase puhtuseastmega keedusool, mille naatriumkloriidisisaldus on väga kõrge.

Vähendatud naatriumisisaldusega ehk pan-soolale on lisatud tavaliselt umbes 25–40 protsenti kaaliumkloriidi ja umbes kümme protsenti magneesiumsulfaati. Samuti on pan-soolas aminohapet lüsiini, mis võtab ära metalse maitse ja joodi. Kahes teelusikatäies pan-soolas leidub sama kogus naatriumi mis teelusikatäies keedusoolas.

Pitsi sõnade järgi ei saa just väita, et meresool ja pan-sool lauasoolast tervislikumad oleksid. “Kuna enamik inimesi saab naatriumi niigi liiga palju, ei tohiks pan-soola koguseliselt rohkem süüa, sest selle soola mõte ongi, et inimene tarbiks naatriumi vähem,” selgitas ta.

Poes toitu valides tasub uurida ja eelistada väikese soolasisaldusega tooteid. Näiteks saab päris palju soola kokku hoida, kui valida võileibade valmistamiseks madala soolasisaldusega leib, juust ja sink.

Soolatops olgu pisikeste aukudega ja hoida tasub seda köögikapis, mitte laual, kus see on kergesti kättesaadav.

Gramm soola on

2 g puljongipulbris

10–15 g soolaheeringas

15 g oliivides (3 tk)

40 g ketšupis, soolakurgis, kartulikrõpsudes või maisihelvestes

50 g suitsusingis või viinerites (3–5 viilu sinki, 2 väikest viinerit)

50 g rosoljes (2–3 spl)

60 g verivorstis (1 väike või 0,5 suuremat vorsti)

90 g juustus või leivas (7–9 viilu juustu, 2 viilu leiba)

Allikas: tervise arengu instituut