PÖFF tuleb taas Pärnu

Anu Jürisson
, kultuuritoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pimedate Ööde filmifestivali avatseremoonia toimus kinos Kosmos.
Pimedate Ööde filmifestivali avatseremoonia toimus kinos Kosmos. Foto: Toomas Huik/Postimees

Pealinnas 16.-28. novembrini vältav 16. Tallinna Pimedate Ööde filmifestival toob juba kolmandat aastat Pärnu linnavalitsuse toel osa oma filmiprogrammist Pärnusse.

Festival soovib tutvustada Eesti publikule maailma kino kogu tema värvikuses. Pärnu keskraamatukogu suures saalis näeb 29. novembrist 2. detsembrini seekord kuut eripalgelist filmi.

Café de Flore on tuntud kohvik Pariisis Saint-Germaini ja St. Benoit’ nurgal, aga see on nii kuulus ja sümboolne paik, et selle järgi on nimetatud muudki. Näiteks üks viimase kümnendi paljumängitud klubimuusikahitt (mis kõlab korduvalt ka filmis) või Jean-Marc Vallée Kanada-Prantsusmaa koostöös mullu valminud linateos, mille tegevus toimub paralleelselt tänapäeva Montréalis ja 1960. aastate Pariisis.

Suhted kõigiga

Film on jõulisest ja aegruumi ületavast armastusest nii ema ja lapse kui ka mehe ja naise vahel ja sellest, et me ei tea, kes meie lähedased inimesed meile veel olla võivad.

“Café de Flore” kandideeris 13 Kanada rahvuslikule Génie filmiauhinnale ja Pariisis Downi sündroomiga last kasvatavat ema mänginud Vanessa Paradis sai rolli eest parima naisnäitleja auhinna. Samuti pälvis film tänavuse tARTuFFi festivali publiku preemia.

Soome režissöör Mika Kaurismäki on kokku pannud rahulikult mööda Soome kauneid maastikke kulgeva road movie “Reis põhja” (2012).

Ühel päeval ilmub pianist Timo Porola ukse taha mees, kes kuidagi tema lihvitud ja enesekesksesse ellu ei sobi, kuid end tema ammukadunud isaks nimetab. Isa asub kohe ettevalmistusi tegema, et võtta ette üks sõit, mis plaanitust pikemaks venib.

Suund võetakse põhja. Kohtutakse sugulaste ja muu rahvaga ning tasapisi saab Timo teada omaenda ja oma isa loo. Isa mängib 2010. aastal PÖFFi elutööpreemia saanud Vesa-Matti Loiri.

Armastus ei hüüa tulles

Taani film, Nikolaj Arceli “Kuninglik armulugu” (2011) on tõsielul põhinev kostüümidraama, mille aluseks on 17. ja 18. sajandi vahetusel Taani ja Norra kuningaks olnud skisofreeniale kalduva Christian VII õukonna afäärid.

Inglismaalt kuningannaks toodud imekauni Caroline Mathilda tüdimus kestab seni, kuni lapsemeelse riigipea teenistusse asub sakslasest arst Struensee. Kuninga haigushoogude süvenedes muutub üha kirglikumaks ihuarsti ja kuninganna salasuhe, mille varjus õnnestub valgustusmeelsetel valitsejatel tuua suurem vabadus kogu Taani rahvale.

Berliini filmifestivalil tunnistati “Kuninglik armulugu” parima stsenaariumi ja meesnäitleja (Mikkel Boe Følsgaard) auhinna väärilisteks.

Ella Lemhageni filmis “Kroonijuveelid” (Rootsi 2011) on peategelast Fraganciat saatnud sünnist alates kummalised juhtumid. Juba sünnitusmajas satub ta vahetusse rikka vabrikuomaniku poja Richard Perssoniga.

Kuigi mõlemad vastsündinud jõuavad koju oma pärisvanemate süles, jääb miski neid alatiseks siduma. Seda omajagu sünget ja kentsakat, kuid südamlikku lugu on kujutatud läbi maagiliselt realistliku ja ajatu maailma.

Teine Rootsi film, mida Pärnus näeb, on Patrik Eklundi “Välgatus” (2012).

Rootsi Backberga linna telekommunikatsiooniettevõttes Unicom töötab hulk inimesi, kellel ei lähe kõige paremini. Ühel ei tööta arvuti ega valmi kvartaliaruanne, teine kardab ämblikke, kolmas saab elektrilöögi, mis kipub rikkuma pererõõme.

Firma, millel ka just kõige paremini ei lähe, plaanib vana ja mitte kõige õnnestunuma turunduskampaania asendada uuega, kuid taustal tegutsevad jõud, kelle huvid ristuvad ettevõtte omadega ja kelle põhjustatud elektrikatkestusest saab alguse hulk jamasid ja armastuslugusid.

PÖFFi filmiprogrammi lõpetab Pärnus kaheksa Prantsuse autori ühislooming “Mängurid” (2012).

Tuntud on prantslaste paindlik suhtumine abieluvälistesse armuafääridesse. Kuninglikest armukestest presidentide topeltelude ja filmikangelaste ebadiskreetsuseni – liberaalsed prantslased on viinud laissez faire’i ka eraellu.

Vahel seletatakse seda monogaamia ebaloomulikkusega ja inimese bioloogilise baasi ratsionaalse aktsepteerimisega või meheliku vajadusega enese väärtusele uute vallutustega kinnitust leida, vahel nähakse selles tugeva abielu saladust. Kes iganes petab ja mis iganes põhjustel – truudusetus konnasööjaid ei šokeeri.

Ehk on just tiivaripsutamisele šokiväärtuse andmine üks meeste truudusetusele pühendatud sketšide kogumiku eesmärk. Filmi kaasautor ja sketšide põhinäitleja on eelmisel aastal laineid löönud mustvalge väärtfilmi „Artist” peaosa eest Oscari võitnud Jean Dujardin.

Pimedate Ööde filmifestivali Pärnu koordinaator Krista Visas sõnas, et kui esimesel aastal ei jõudnud PÖFFi Pärnusse laienemine veel inimeste teadvusse, siis mullu oli igat filmi Pärnu keskraamatukogus vaatamas juba sajapealine publik ja saal oli rahvast täis. Visas tõi näite, et avafilmi käis mullu vaatamas 130 inimest ja nii palju, kui ruumi mahub, saab panna lisatoole.

Pärnusse jõudvad filmid valis välja festivali Tallinna meeskond.

Pimedate Ööde filmifestival

Pärnu keskraamatukogus

29. novembrist 2. detsembrini.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles