Modellikarjäärist loobunud Silvia Lippet võlub rattasõit

16aastane Silvia Lippe võitis eelmisel aastal omaealiste Eesti meistrivõistlustel kulla ja kolm hõbedat. Foto: Erakogu

Pärnu ühisgümnaasiumi 10. klassis õppiv Silvia Lippe usub, et sihikindlus, suur töövõime ja targad treeningud aitavad tal kunagi jõuda naisratturite maailma tippseltskonda.

“Rattasõit on ilmselt meie pere haigus,” kõneles mullu N16-klassi Eesti meistrivõistlustel kulla ja kolm hõbedat võitnud neiu Pärnu Postimehele. “Minu isa Meelis oli omal ajal tugev võidusõitja, ta kuulus paar hooaega koguni Läti koondisse. Isa püstitas 1985. aastal trekil kolme kilomeetri jälitussõidus Eesti rekordi ja seni pole keegi suutnud seda ületada. Vend Kevin harjutab usinasti ja temastki võib kunagi asja saada.”

Millal tundsite esimest korda, et rattasõit on teile kõige tähtsam ja muud harrastused võivad tagaplaanile jääda?

Käisin usinasti kergejõustikutreener Eva Kuninga käe all harjutamas ja tundus, et mul on eeldusi heaks keskmaajooksjaks või kõrgushüppajaks saada.

Kui käisin kaheksandas klassis sain kutse minna Koreasse modellikooli õppima. Mõtlesin veidi ja läksingi. Kui olin seal ühe õppeveerandi olnud, leidsin, et modellindus ei paku mulle pinget, ja tulin koju tagasi. Koreas käisin veel korra end näitamas, aga otsus spordi kasuks oli juba tehtud. Kahte jumalat ei ole võimalik korraga teenida.

Et olin treeningkaaslastest veidi maha jäänud, hakkasin hullusti trenni lõhkuma ja nii ma oma põlved veidi tuksi keerasin. Arst arvas, et peaksin jooksu sinnapaika jätma ja hakkama kas ujuma, kiirkõndi tegema või jalgrattaga sõitma. Valisin loomulikult rattasõidu, sest tundsin juba lapsest saati paljusid rattureid.

Eelmisel aastal võitsite 16aastaste seas kulda ja hõbedat, kuid tänavu peate hakkama endast vanemate neidudega konkureerima. Kas olete selleks nii vaimselt kui füüsiliselt valmis?

Arvan, et olen, sest treenin pidevalt koos poistega. Kindlasti kulub mõni aeg senistest tunduvalt pikemate distantsidega harjumiseks, aga raskusi ma ei karda. Tulime just Itaaliast, kus treenisime kolm nädalat.

Ma polnud varem mägedes sõitnud ja esialgu oli ikka päris hirmus. Kõigepealt tundsin suurt rõõmu, kui olin end mäe otsa punnitanud, aga veel õnnelikum olin siis, kui tervete kontidega alla jõudsin. Kiirus oli meeletu ja hirm kukkuda läks alles laagri lõpuks mööda.

Kui palju saite Itaalia vaatamisväärsusi nautida?

Suurt ei saanud, sest meil oli vaid kaks vaba päeva. Milanos vaatasime veidi ringi ja käisime šoppamas ning teisel puhkepäeval käisime kahes kuurortlinnas.

Itaalias on muide jalgrattasõit ülipopulaarne, seal kohtab maanteedel pidevalt nii pisikesi põnne kui aastates taate ja mammisid. Autojuhid on väga viisakad, sõidavad ratturitest suure kaarega mööda.

Kelle soovitusi te treeningutel ja võistlustel kõige rohkem kuulate?

Mul on palju õpetajaid. Jalgrattakooli treeneritest käib kõige rohkem Ants Jeret meid maanteel julgestamas, Toivo Kiirats on andnud häid nippe, mis trekisõidus kasuks tulevad, ja Kaido Juurik hoiab rattaid korras ning aitab lahendada kõiksuguseid probleeme.

Väga palju on mind aidanud ja innustanud Püha Loomaaia klubi veteranid. Runo Ruubel, Aivar Ree, Alar Aia, oma isa ja paljud teised hoiavad minu tegemistel silma peal. Paljud endised ja praegused rattaprofid on meie peretuttavad.

Saan väga hästi läbi Erki Pütsepa ja Jaan Kirsipuuga, kellega suhtlen pidevalt MSNi kaudu.

Milliseid sportlikke eesmärke olete enda ette seadnud?

Arvan, et õhulosse pole mõtet ehitada, ja kavandan oma tegemisi aasta või kahe kaupa. Kui ma gümnaasiumi lõpuks Eesti naiste paremikku jõuan, on hea. Praegu usun, et trekisõit on minu trumpala.

Olen kuulnud, et paljud Eesti treenerid ja rattaspordijuhid on öelnud, et tüdrukud võivad ju jalgrattaga sõita, aga niikuinii nad kuhugi ei jõua. Teen kõik selleks, et nad eksiksid. Vaja on sihikindlalt töötada ja tarkade inimeste soovitusi kuulda võtta.

Kas võib teid aprilli lõpus Pärnu tänavasõidu stardis näha?

Kindlasti tulen kodusele võistlusele. Aasata esimene jõuproov on juba järgmisel nädalavahetusel Saaremaa kriteeriumil. Hooaeg tuleb väga tihe, peale võistluste, treeningute ja koolis õppimise vaba aega üle ei jää.

Jalgrattasport pakub võimalust olla pidevas liikumises, kohtuda huvitavate inimestega ja võidelda raskustega. Selline elu meeldib mulle.