Kommentaar: Muslimivennad sõdivad Lähis-Idas massiga

Võitlus Gaza sektoris pole ühegi poole huvides. Foto: Reuters

Kui juurelda põhjuste üle, miks Iisraeli julgeolekujõududel oli just nüüd, 14. novembril vaja hävitada Hamasi sõjalise tiiva staabiülem Ahmed al-Jabari, kes Iisraeli enda ajalehe Haaretz kinnitusel pidas kõnelusi relvarahu taastamiseks Palestiina Vabastamise Rahvarinde (PVRR) ja Iisraeli vahel (rakettide vahetamise vallandas Süürias asunud PVRRi kontori ootamatu ründamine ja seal viibinud kaheksa inimese tapmine), on selgelt küsimus poliitilisest valikust.

Al-Jabari oli üks paljudest Palestiina komandöridest, kes on eri süüdistuste põhjal kantud Iisraeli nn musta nimekirja ja kuulub hävitamisele. Samasugused nimekirjad on Venemaa ja USA eriteenistustel (lihtsaim näide: Osama bin Ladeni hävitamine kohe tema tabamisel) – mõistmaks, mida nende juhid ütlevad ega ütle.

Samal ajal on reaalsus selles, et Iisrael on pikka aega (viimane kõmuline terroristiks kuulutatu tapmine oli 2009) võtnud asja rahulikult, sest eks ole kõigil meeles, kuidas omal ajal sai terrorist Yassir Arafatist üleöö Palestiina legitiimne liider. Al-Jabari oli aga see mees, kes andis mullu Iisraelile üle viis aastat vangis olnud sõdur Gilati ja kes oma elu viimastel tundidel tegeles rahu ja mitte sõja organiseerimisega. Loota, et palestiinlased jätaksid tema tapmise eest kätte maksmata, oli välistatud, seega praegune sõjategevus Gaza ja Iisraeli vahel oli selgelt provotseeritud.

Teo läbimõtlemisega on juba teised lood. Siinkohal tuleb tõdeda, et Iisraeli ladvikul on probleeme Lähis-Idas toimunud muutuste ja USA administratsiooni poliitika muutumisele reageerimisega. Suurim uudis ses osas on kindlasti Katari emiiri – kes oli ja on USA poliitika peamine elluviija Tuneesias, Egiptuses, Liibüas, Jeemenis ja Süürias – ametlik visiit Gaza sektorisse 23. oktoobril. Küsigem: kas tõesti ilma Barack Obama heakskiiduta? Muide, nädal hiljem oli nagu minemas ka Bahreini kuningas – teine Obama usaldusisik Araabia kevade sündmustes, ent tuli teade valest kuuldusest.

Lühidalt: vahetult enne USA presidendivalimisi said Gaza sektori muslimivennad legitiimsust juurde ja just seetõttu otsustas Iisraeli ladvik nad n-ö paika panna – pommidega lõhuti kohe valitsushoone ja telejaamad. Võiks jällegi öelda, et oodatud sammud, ent kohe sai selgeks, et Iisraelil on täiesti uus naabrus. Miks seda õigel ajal märgata ei tahetud, tulenes ilmselt sellest, et aastail 2011-2012 pidas Iisrael oma peavastaseks Iraani ja oli lootus Iraani ründamiseks.

Ent diplomaatiale panustanud Obama administratsioon oskas rünnakut vältida. Ühel hetkel ilmselt rehkendati nii, et kui suur sõda jäi ära, teeme vähemalt pisikese ja võiduka sõja, et võimulolijate autoriteeti Iisraelis jaanuaris toimuvatel valimistel tõsta.

Välja kukkus nagu ikka: klassikaline sõda juutide ja araablaste vahel, st juudid tapavad 100 ja araablased 10 inimest pluss tohutud purustused araablastele ja uus hirm juutidele, sest vastase raketid lendavad järjest kaugemale. Nagu viimati sealsamas Gazas detsembrist 2008 kuni jaanuarini 2009.

Uus oli aga see, et nüüd on Egiptuses võimul Hamasi sõsarorganisatsiooni esindajad ehk muslimivennad. Esialgu jäi mulje, et kõik läheb nii, nagu harjutud: ÜRO julgeolekunõukogu arutab sõda, aga otsust vastu ei võta; suurriikide välisministrid teevad tühje dramaatilisi avaldusi; Araabia maade liiga (AML) tuleb kokku ja peale sõnade millegagi hakkama ei saa jne.

Läks aga nii, et veel reedel, 16. novembril väisas Gazat Egiptuse muslimivennast peaminister, päev hiljem tegi sama Tuneesia muslimivennast välisminister, esmaspäeval ja teisipäeval astusid Gazast läbi AMLi esindajad ning siis oli kord ÜRO peasekretäri käes. Kõikide nende Egiptuse kaudu tulnud tegelaste kohalviibimise ajaks oli Iisrael sunnitud katkestama pommirünnakud. Esmaspäeva õhtuks olid aga Egiptuse poole piiri kogunenud tuhanded vabatahtlikud, et siseneda Gazasse moodustamaks seal elavat kilpi.

Palestiinlaste liider Abbas kutsus kõiki Gaza elanikke tänavaile, sest siis ehk neid ei rünnata. Läänekaldal, kus Hamas teadu võimul pole, oli rahvas tänavail tema lippudega. Just need algatused kõrvalt ja alt gazalaste elu päästmiseks olid selgelt midagi säärast, mis sundis Iisraeli peaministrit oma jutu sõjakust revideerima. Muslimivendade ja teiste araablaste selge solidaarsus Gaza sektori inimestega aga ei jäta kahtluski Palestiina omariikluse edasiminekus 29. novembril, mil ÜRO peaassamblee hääletab vastavat küsimust.