Püha Paulus küsib oma kirjas roomlastele: “Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas Tema meie kõikide eest, kuidas Ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?”
Enn Auksmann: Mu hing, mis annad Jumalale?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See võib jätta kristlikust usust mulje kui teatud sorti kaubavahetusest: inimesed tulevad kirikusse, et midagi Jumalalt saada. Ainult et ... mida on meil, inimestel, Jumalale anda?
Jumal, jah, Tema on andnud meile kõik, sest Tema ainusündinud Poeg on saanud inimeseks, üheks meie hulgast, ning andnud ennast meie eest – püha patuste, õige ülekohtuste eest. Midagi suuremat ja midagi rohkemat Jumalal anda ei olegi, Ta saab anda ainult iseennast. Sest kõik muu on Ta meile juba andnud.
Meie võime arvata, et meil ei ole Jumalat tarvis. Jumal ei kipu seda arvamust ümber lükkama, Ta seisab vaikselt meie kõrval ning ootab. Ootab ja loodab, et ühel hetkel taipame ise.
Taipame, kui suur ime on see, et oleme olemas. Kui suur ime on see, et oleme just sellised, nagu me oleme. Et meie jalge all on maa (kõige sagedamini näikse selle unustavat need, kes kinnitavad suurustavalt, et nemad “seisavad kahe jalaga kindlalt maa peal”).
Kui imeline on see, et meil on – kõigest hoolimata ikka veel – õhk, mida hingata, ja vesi, mida juua.
Millist rõõmu tunnevad teadlased ja üleüldse elust ning maailma asjadest huvitatud inimesed, kus kuskilt tuleb teadaanne, et mõnel kaugel planeedil võib siiski leiduda jälgi elust, aga kui vähe oskame hinnata seda, et meie elame. Et meie planeet on just niisugune, just selles paigas ilmaruumis, varustatud just niisuguste oludega, et elu on siin mitte ainult võimalik, vaid tõesti olemas.
Kui tihti me mõtleme selle peale?
Kui tihti täname kedagi selle eest, et praegugi on meil võimalik hingata sisse, kogeda olemise täiust just siin ja just nüüd, hingata välja, liigutada oma käsi, vaadata enda ümber.
Mida rohkemat võiks veel tahta? Mida suuremat võiks veel olla?
Kas see kõik on olemas iseenesest? Olgu, jätame selle küsimuse esialgu kõrvale, kuigi sellele jaatavalt vastamine nõuaks ülisuurt usku.
Küsime hoopis: kas see kõik on olemas ja võimalik tänu minule?
Ei, kahtlemata mitte. Ma võin küll tarmukalt oma rusikad üles tõsta ning teatada, et ma “usun ainult oma kaht kätt”, aga oma kahe käega ei suudaks ma teha kübetki, kui mulle ei oleks kõik vajalik juba ette antud. Kahest käest rääkimata.
Kui meie olemasolu sõltuks meist enestest, siis meid ei oleks. Ja kui meie allesjäämine sõltuks ainult meist enestest, hävitaksime end veel kiiremini, kui inimkond on seda siiani teinud. Pühakiri ütleb, et see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest Tema halastused pole lõppenud.
Jumal on andnud meile kõik, mida eluks vajame, sealhulgas meid endid.
Miks? Sest Jumal on armastus, ütleb Piibel. Olles armastus, ei saa Ta teisiti: Ta peab oma olemise rikkust kellegagi jagama. Meiega jagama, sellepärast on Ta meid loonud.
Aga sellega ei ole Ta piirdunud. Ta ei anna meile mitte ainult “kõike muud”, vaid Ta annab meile iseenda. Ta tahab saada meiega lõpuni üheks. Ka meie elu traagikas.
Prohveti sõnade kohaselt oli Ta “valude mees ja haigustega tuttav”.
Ta oli põlatud ja keegi ei hoolinud Temast. Ta võttis enda peale meie haigused ja kandis meie valusid. Teda haavati meie üleastumiste pärast ja löödi meie süütegude tõttu.
Apostel Paulus küsib endast kõneldes: “Kes on nõder, ja mina ei oleks nõder? Keda kiusatakse, ja mina ei süttiks?”
Samamoodi – ja eeskätt – võime öelda inimeseks saanud Jumala kohta: kes on nõder, ja Tema ei oleks? Kes kannatab, ja Tema ei kannata? Kõiges on Ta meiega üheks saanud, kõiges tunneb Ta meie olukorda läbi ja lõhki. Ainult ühes mitte: Ta oli ilma patuta, Temas ei olnud kurjust, Temas oli ja on ainult armastuse täius.
Miks kristlased austavad risti? Miks nad peavad Jumala Poja surmapäeva üheks aasta olulisemaks tähtpäevaks, nii et isegi ilmalikus Eesti Vabariigis on tegemist riigipühaga?
Pühakiri ütleb, et ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab oma elu teiste eest. Me tähistame seda päeva, sest see on täiusliku armastuse ja suurima lootuse päev: Jumal, kes on meid loonud, on andnud iseennast meie eest.
Selles imelises, ent tihti nii trööstituna tunduvas maailmas on meil võimalik teada, et kui kõik on kadunud, siis Jumala armastusest ei saa meid lahutada mitte miski, sest selle armastuse pandiks, selle tagatiseks on Tema ise, ja Temast suuremat ei ole. Nii väga armastab Ta meid. Ükskõik, mis oleks või juhtuks: Keegi hoolib!
Muidugi jääb küsimus inimlikust kurjusest ning kannatustest.
Jumal on andnud inimesele kõik. Mida on inimesel Talle vastu anda? Millega vastame iga päev Jumala heldusele ja armule? Mis on see, mis täidab meie elu ja meie päevi?
Kas avame hommikul silmad, hingame sügavalt sisse, haarame endasse ülimas tänutundes kogu meid ümbritseva Jumala loodu imelise rikkuse või näeme resigneerunult vaid ilmaelu hallust ja vaatame, kuidas saaks võimalikult täpsete ja tõhusate küünarnukihoopidega kaugele trügida, sest mine tea, millal need “hullud päevad” siin elus ükskord otsa saavad? Ja teised meie ümber? Eks igaüks vaadaku ise ...
Loomulikult kõneleb Kristuse rist kõigest sellestki: meie “inimlikust” kurjusest ja hoolimatusest. Meie isekusest ja soovimatusest arvestada teistega. Meie võimetusest taluda enda kõrval neid, kes on meist paremad või teistsugused. Aga tänu Jumalale ei suuda kogu inimkonna must südametunnistus kaaluda üles seda armastust, mis on Tema südames. Sellest hoolimata, et see süda on nendesamade inimeste hoolimatuse mõõga ja viha piigiga läbi puuritud.
Usutunnistus ütleb, et Jumala Poeg on saanud meie pärast ja meie õndsuseks inimeseks, kannatanud ja surnud meie eest ning kolmandal päeval surnuist üles tõusnud.
Ta on võtnud enda peale kõik selle, mis kuulub meie maailma ja meie ellu, et võiksime saada osa sellest, mis kuulub Temale: igavesest elust ja armastusest. Neid kolme päeva, millest usutunnistus kõneleb, suure neljapäeva õhtust ülestõusmispühani, tähistab kirik eriliste, traditsiooniliselt lihtsate, aga väga pühalike jumalateenistustega.
Autori kirjaviis muutmata, toim.