Pärnu linnaorkestril valmis esimene helikandja

Pärnu linnaorkester salvestusel. Foto: Indrek Aija

18aastane Pärnu linnaorkester esitleb pühapäeval Pärnu kontserdimajas oma äsja valminud esimest helikandjat. CD-le „Kuus aastaaega +“ salvestati Argentina helilooja Astor Piazzolla ja eestlase Evald Vainu looming.

Peale Pärnu esitleb orkester helikandjat 17. detsembril Tallinnas Mustpeade majas.

Varem on Pärnu linnaorkester osalenud muusika salvestamisel telefilmile „Pimedad aknad” (taastatud 2007) ja tummfilmile “Noored kotkad” (taastatud 2008).

Koos riikliku akadeemilise meeskooriga on linnaorkester salvestanud Inglise helilooja Gavin Bryarsi loomingut (GB Record Production 2008) ja Pärnu kammerkooriga Urmas Sisaski teose „Te Deum“ (2008).

2003. aastal osales orkester Pärnu-teemaliste lauludega plaadi „Soovide linn“ väljaandmisel.

Täielikult omaproduktsiooniks saab neist nimetada vast valminud „Kuut aastaaega +“.

Ettevõtmise kunstilise külje eest vastutanud Maano Männi astub samal ajal üles viiulisolistina, teine solist on Pärnu oma muusik Leonora Palu altflöödil.

Helilooja Evald Vainu (1915–1970) riiulitele tolmuma unustatud instrumentaalmuusika avastas Männi enda sõnutsi juhuslikult, kui Eesti Raadio eetris kõlasid 1960. aastate salvestused Jossif Šagali soleerimisel. Nende hulgas oli Vainu viiulipala “Kaks karakterit”.

„Evald Vainu lopsakas džässisugemetega helikeel tekitas minus suurt huvi, raadio arhiivist leidsin teisigi tema teoseid viiulile ja orkestrile. Kuna Pärnus elab suurepärane flöödikunstnik Leonora Palu, oli eriti tore kokkusattumus, et Vainul on ka flööditeoseid, millest üks sai valitud plaadile,“ rääkis Männi.

Vain oli andekas ja viljakas looja. Tallinna konservatooriumi professor Johannes Paulseni viiuliklassi 1938. aastal lõpetanud muusik töötas 1940–1967 Eesti Raadio sümfooniaorkestris, esialgu viiuldajana, hiljem ligemale 30 aastat oboemängijana.

Kuid eelkõige sai Vainu tuntuks levimuusikuna, mängides viiulit ja saksofoni tantsuorkestrites. Heliloomingut alustas ta laululoojana, kirjutades muusikat abikaasa, omaaegse tuntud baleriini Erika Määrits-Vainu tekstidelegi.

Vainu laulud on talletatud kogumikes „Kümme estraadilaulu“ (1963) ja “Laule“ (1966), tema „Ei kunagit“ loetakse üheks kaunimaks looks Eesti levimuusikas.

1960. aastatel oli Vainu loomingus valdav värvika harmoonia ja rahvuslike intonatsioonidega instrumentaalestraadimuusika, kümnendi lõpul lõi ta rohkem süvamuusikat. Aastast 1967 tegutses vabakutselise heliloojana.

Pärnu linnaorkestri plaadil kõlavad Vainu instrumentaalteosed on oma ülesehituselt sarnased. Kaunist eepilist meloodiat saadab gershwinlik keelpillide harmoonia, kõlapildi rikastamiseks kasutab helilooja harfi. Keskmise osa hoogne džässilik improvisatsioon laheneb aga teose alguse rahulikku meeleollu. Erand on “Kapriis”, mille virtuoosne lõpp mõjub otsekui vaba lennuna avarustes, kirjeldas kunstiline juht.

„Ma ei saa tänini aru, kuidas nii lummav muusika on teenimatult pool sajandit tähelepanuta jäänud,“ avaldas Männi imestust. „Leidsin, et Vain ja Piazzolla täiendavad teineteist ja sobivad suurepäraselt samale plaadile.”

“Piazzolla-Desjatnikovi „Neli aastaaega“ ning Vainu „Suvised niidud“ ja „Sügisesel rannal“ haakuvad temaatiliselt, nende kõrval meistriteosed „Kapriis“ ja „Kaks karakterit“. Nii sündiski plaadi pealkiri „Kuus aastaaega +“,” põhjendas Männi valikut.

Argentina helilooja ja lõõtsamängija Astor Piazzolla (1921–1992) on muusikailmas tuntud kui tango nuevo looja.

1940. aastatel võttis Piazzolla traditsioonilise tango, 19. sajandi viimase veerandi Argentinast pärit kirgliku ja melanhoolse tantsu, ja segas sellesse džässi ja klassikalise muusika elemente, luues nõnda senisest keerukama ja eksperimentaalse kontserttango.

Piazzolla pigem kuulamiseks kui tantsimiseks loodud uuenduslikud heliteosed kohtasid tavapärase tango pooldajate tugevat vastuseisu. Alles 1980. aastate lõpus hakkasid klassikalise muusika esitajad Piazzolla teoseid oma repertuaari võtma.

Pärnu linnaorkestri esituses kõlava tsükli „Neli aastaaega Buenos Aireses” komponeeris Piazzolla aastatel 1965–1969.

Esimesena sündinud teos „Suvi Buenos Aireses“ oli algul osa muusikast Alberto Rodriguez Muñoze näidendile “Melenito de oro”, hiljem kohandas helilooja selle teose oma tangokvinteti tarbeks.

Möödus viis aastat, enne kui Piazzolla otsustas kirjutada veel kolm heliteost ülejäänud aastaaegade teemadel. Ta ise käsitles neid kui eraldi teoseid, esitades kõiki korraga vaid aeg-ajalt.

Pärast Piazzolla surma palus viiulikunstnik Gidon Kremer Vene heliloojal Leonid Desjatnikovil need neli heliteost ühendada ja kohandada nad sooloviiulile ja keelpilliorkestrile. Kremer soovis teost, mida saaks kontserdil ette kanda koos Antonio Vivaldi „Nelja aastaajaga“.

Desjatnikov põimis Piazzolla muusikasse vaimukaid vihjeid Vivaldile, tugevdades sel moel seoseid kahe heliteose vahel.

Piazzolla-Desjatnikovi „Aastaajad“ pakuvad isepäist, värvikat ja meeleolukat, rohke mahlaka huumori ja mänguliste tehnikatega vürtsitatud segu tangost, džässist, romantismist ja impressionismist, iseloomustas Männi.