Päritud korteri või maja müük eeldab kulukat asjaajamist

Jana Lootus rääkis, et tihti jääb päritud kinnisvara müük rahanappusel seisma, sest isegi pärandist loobumine on paljudele inimestele suhteliselt kallis. Foto: Urmas Luik

Kinnisvaramaaklerite töös tuleb ette, et klient soovib müüa oma vara, siis aga selgub, et see on saadud päranduseks, kuid pärimistoimingud on lõpule viimata, ja müügitehing jääbki katki.

Kuna pärandus ei tähenda alati kasu, vaid võib kaasa tuua hoopis suured väljaminekud, tasub igal inimesel pärimisseaduse põhireeglid endale selgeks teha.

Juba neljandat aastat kehtib pärimise puhul loobumissüsteem: kui pärija kolme kuu jooksul pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks.

Paraku kipuvad inimesed arvama, et kui nad midagi ei tee, ei juhtu midagi. “Aga juhtub küll, kui ei loobuta näiteks pärandist, millel on suured võlad,” rääkis Domus Kinnisvara kutseline maakler Jana Lootus.

Tänapäeval on tavaline, et noorematel inimestel on suured pangalaenud ja nende surres jäävad laenud suguvõsa, eelkõige pere kanda. “Lõpuks võivad pärijad jääda ilma isiklikust varast, kuna maksavad kinni pärandaja võlgu,” hoiatas Lootus.

Ükskõik, kas te tahate päranduse vastu võtta või sellest loobuda, tuleb pöörduda notari poole. Kui pärija pole kolme kuu vältel pärandusest loobumiseks avaldust teinud, ei saa pärandist enam loobuda. Isegi see, kui inimene väidab, et ei teadnud oma pärijastaatusest, ei vabasta teda pärandist.

“Alaealiste eest peavad loobuma nende vanemad ja selleks on vaja kohtu nõusolekut. Kui soovitakse müüa alaealise omandis pärandvara, on ka selleks tarvis kohtu luba,” selgitas Lootus.

Pärimismenetluse algatamiseks peab pärija notarile avalduse esitama ja maksma selle eest umbes 80 eurot. Menetluse kestus sõltub pärimisasja mahukusest ja keerukusest, kuid enamasti kulub selleks kuu kuni kolm.

Ehkki pärandi vastuvõtmiseks on üldjuhul küllalt aega, hakkavad inimesed enamasti tegutsema alles siis, kui soovivad pärandvara müüa või selle suhtes hüpoteeki seada.

Rahanappus

Lootus rääkis, et tihti jääb pärimisasjade kordaajamine rahanappusel seisma. “Isegi pärandist loobumine on tavainimesele suhteliselt kallis. Ja kui arvestada, et seda tuleb teha kolme kuu jooksul peale inimese surma, siis teades, mis maksavad matused, on see kindlasti päris suur väljaminek,” nentis ta.

Maakleri sõnade järgi on olnud juhtumeid, kui müüakse pärandvara ja ostjagi on juba olemas, aga kuna pärijate hulgas leidub alaealisi, võtab kohtu nõusoleku saamine teadmata aja. Seetõttu loobuvad ostjad tehingust, sest ei soovi oodata, kuni pärimistoimingud tehtud saavad.

“Rahanappus on nagu suletud ring: raha saadakse, kui kinnisvara on müüdud, ent müüa ei saa enne, kui pärimistoimingud on lõpule viidud. Pärimiseks on raha ka laenatud, et siis pärast vara müümist tagasi maksta,” kõneles Lootus.

Keeruliseks muutub kinnisvara saatuse üle otsustamine, kui on palju pärijaid. “On olnud juhtum, kui pärandiks oli maja. Pärandajal olid lapsed ja ta oli vabaabielus, kuid seaduslik abielu oli lahutamata. Olenemata sellest, et pärandatud on testamendi teel elukaaslasele, on seaduslikul abikaasal majale õigused, siit vaidlused pärandvara suhtes,” rääkis Lootus. “Elukaaslane sooviks kindlasti eluaset edasi kasutada, aga seaduslik naine soovib müüa ja kogu protsess ei ole kerge ühelegi pooltest.”

Kui pärijate hulgas on alaealisi, ei saagi pärijad ise kinnisvara saatuse üle otsustada, sest seda teeb kohus. Kui müüakse näiteks korterit, mille omanik on alaealine, on üsna tavaline, et kohus kohustab müüjat ostma asemele vähemalt samaväärse eluaseme. Et kohus annaks loa vara müügiks, tuleb esitada hästi motiveeritud põhjendus, miks vara müüa soovitakse.

“Pärimise võib keeruliseks teha asjaolu, et tänapäeval on maailm lahti, pärijad võivad olla kus tahes maailmaotsas ning nende leidmine ja pärimistoimingute juurde saamine võib olla notarile üsna keeruline. Seetõttu venib ka kinnisvara müük,” selgitas maakler. “Paljud inimesed ei saagi müüa päritud vara, kuigi soov selleks on olemas, sest vara on ju vaja hooldada ja makse maksta.”

Kes pärib?

Kõik me võime kunagi osutuda pärijaks. Seadusjärgsed pärijad on pärandaja abikaasa ja sugulased, kes pärivad kolmes järjekorras. Esimese järjekorra pärijad on lapsed, kui neid pole, siis lapselapsed.

Teise järjekorra pärijad on vanemad ja nende alanejad sugulased ning kolmanda järjekorra pärijad on pärandaja vanavanemad. Teise järjekorra pärijad pärivad, kui esimese järjekorra pärijaid ei ole, ja kolmanda järjekorra pärijad juhul, kui esimese ega teise järjekorra pärijaid pole.

Abikaasa ei kuulu otseselt ühtegi pärijate ringi, ta pärib sugulaste kõrval ja tema osa pärandvarast oleneb sellest, millise järjekorra sugulaste kõrval ta pärima kutsutakse. Esimese järjekorra pärijate kõrval pärib abikaasa võrdselt pärandaja lapse osaga, kuid mitte alla neljandiku pärandist, teise järjekorra pärijate kõrval poole pärandist.

Kui varasemas seaduses läks pärand abikaasa ja kolmandagi ringi pärijate vahel jagamisele, siis praegu kehtiva seaduse järgi pärib abikaasa esimese ja teise ringi pärijate puudumisel kogu pärandi.

Samuti on abikaasal õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist elamu suhtes, mis oli pärandaja ja abikaasa ühine kodu. Varem kehtinud pärimisseaduse kohaselt oli reaalne, et pärandaja surma järel tuli abikaasal nende ühisest kodust välja kolida, et anda see üle pärijale või pärandi jagamise käigus eluase rahaks teha.

Kui võlg on varast suurem

Kui on teada, et pärandajal võivad olla suured kohustused, on mõistlik nõuda pärandvara inventuuri, soovitas Lootus.

Inventuurinõude võib notarile esitada koos pärimismenetluse algatamise või pärandi vastuvõtmise avaldusega. Inventuuriavaldus maksab umbes 50 eurot.

Pärast inventuuri on pärija vastutus päritud varaga seotud kohustuste eest piiratud üksnes pärandvara väärtusega.

Kui päranduseks saadud varast ei jätku kõigi nõuete rahuldamiseks ja pärija pole nõus oma vara arvelt neid kinni maksma, on pärija kohustatud viivitamata esitama avalduse pärandvara pankroti väljakuulutamise kohta.

Kehtiva loobumissüsteemiga võib ette tulla, et pärandaja suurte võlgade tõttu loobuvad esimese ja teise järjekorra pärijad pärandist. Seejärel otsitakse üles kolmanda järjekorra sugulased ja kui nemad (üldjuhul väga eakad inimesed) õigeks ajaks pärandusest loobumiseks 80 eurot maksvat avaldust notari juures ei tee, on nad automaatselt pärinud suured võlad, mida võlausaldajad asuvad sisse nõudma nende isikliku vara arvelt.

“See võib kogu suguvõsale üsna ebameeldiv olla,” tõdes Lootus. “Seepärast oleks mõistlik, kui lähisugulased võtaksid loobumise asemel pärandi vastu, laseksid teha pärandvara inventuuri ja kui pärandvarast ei jagu kohustuste täitmiseks, kuulutaksid välja pärandvara pankroti. See päästaks kogu suguvõsa probleemidest.”

Kokku võivad pärandi vastuvõtmise toimingud maksta umbes 300-350 eurot.

“Inimesi ei ole jäetud päris kaitseta: kui tõesti ei ole võimalik pärimistoiminguid raha puudumisel teha, on võimalus teha notaritasust vabastamise avaldus kohtule. Avalduses tuleb ära põhjendada oma sissetulekud ja kohus otsustab, kas on võimalik vabastust saada,” lisas Lootus.

PÄRIMISSEADUS

* Pärimisasju lahendatakse siiani kolme seaduse alusel sõltuvalt pärandaja surmaajast.

* 1996. aasta 31. detsembrini surnud isikute pärimisasju lahendatakse tsiviilkoodeksi alusel.

* 1.01.1997 – 31.12.2008 surnud inimeste pärimisasju lahendatakse 2008. aastani kehtinud pärimisseaduse alusel.

* Alates 2009. aastast surnud isikute pärimisasju lahendatakse 2009. aastal jõustunud pärimisseaduse alusel.

* 2008. aasta lõpuni kehtis pärimise puhul vastuvõtusüsteem: pärijaks saamiseks tuli pärand hiljemalt kümne aasta jooksul arvates pärandaja surmast vastu võtta.

* 2009. aastast kehtib loobumissüsteem: kui pärija kolme kuu jooksul pärandist ei loobu, loetakse ta pärandi vastu võtnuks.

Andmed: Pärnu Postimees