![Lobamokk.](http://f10.pmo.ee/MTvVLy1fR1CORrSzf32psJPIiJw=/1442x0/filters:format(webp)/nginx/o/2009/04/10/161581t1h56db.jpg)
Koolibussis kohtame igasuguseid inimesi. Sõites peaaegu igapäevaselt nendega koos kooli ja koju, oleme paratamatult nende isiksustega harjunud, kuid hakates neid pikemalt jälgima, avastasime mõne stereotüübi.
Koolibussis kohtame igasuguseid inimesi. Sõites peaaegu igapäevaselt nendega koos kooli ja koju, oleme paratamatult nende isiksustega harjunud, kuid hakates neid pikemalt jälgima, avastasime mõne stereotüübi.
Meie koolibussis osutuvad lobamokkadeks üldjuhul väikesed 10-14aastased tüdrukud, kes juba bussi jõudes ei suuda suud pidada ja juttu jätkub neil kuni sõidu lõpuni. Enamasti põhinevad nende vestlusteemad koolil ja sõbrannadel.
Vahel harva eksivad koolibussi joodikud, kes veedavad enamiku ajast pudelipõhja vaadates. Nende sisenedes levib bussis kange alkoholi- ja küüslaugulehk.
Nende jaoks on oluline jõuda esimesena bussi ja vallutada viimane pink, siis kõva häälega juttu ajada ja õhtuks midagi põnevat planeerida.
Kui näed istumas kunstküüntega kaunitari, jalg üle põlve, on üldjuhul hästi aru saada, et tegemist on viimase moe järgi riietuva ja endast heal arvamusel oleva tibiga.
Mammiks osutub tavaliselt teotempoga tädi, kellel on enamasti mõni vänge parfüüm peal, nagu näiteks Punane Moskva. Kui istuda mõne mammi kõrvale, võib kindel olla, et bussist lahkudes on pingikaaslasel kõikide seebiooperite tegelaste nimed pähe kulunud.
Õpilane, kes ei lase teiste arvamusest oma tuju rikkuda. Tihtipeale on ta “omas mullis”: istub, kõrvaklapid peas, ja vaatab aknast välja. Muu rahvaga suhtlemist ta väldib.