Igaüks on oma õnne sepp

Marika koos kaksikutest poegadega. Foto: Erakogu

Teisipäeviti õpetab Kilingi-Nõmme kooli gümnasiste särav ja rõõmsameelne kunstiõpetaja Marika Ristmäe. Et temaga on võimalus kohtuda vaid kord nädalas ehk heal juhul 35 korda õppeaasta jooksul, ei jää õpilastel tunni jooksul, mis peamiselt kunsti õppimisele kulub, aega õpetajaga pikemalt tutvuda. Kirjatark tuleb õpilastele vastu ja uurib, kuidas õpetaja Ristmäe kunstini jõudis, mida põnevat ta teinud on ja kuidas tal läheb.

Marika on sündinud ja üles kasvanud Pärnus. Juba eelkoolieas meeldis talle joonistada. Ainus, mida talle teha ei meeldinud, oli värvimisraamatutest pilte värvida.

Ta mäletab, et vanaema juures oli üks eestiaegne moeajakiri, mis sisaldas kauneid siluette, nukulikke lastepapusid ja kontskingi, kust ta neid suure huviga maha joonistas. Lasteaiast on talle meelde jäänud kasvataja, kelle kauneid joonistusi ta tihtipeale imetles.

Marika õppis praeguse Pärnu Ülejõe gümnaasiumi muusikaklassis. Ta võttis klaveritunde, laulis ansamblis ja kooris. Keskkoolis langes neiu erialavalik joonestamisele. Mõnele oli raske millimeetriseid jooni taga ajada, aga Marika meelest oli see huvitav. Tema maalimisoskus tuli ruumiliste objektide kavandamisel ainult kasuks.

Keskkooli viimasel kursusel tuli teha lõputöö. Koos hea sõbrannaga sai valitud lõputöö projekteerimine firmas EKE Projekt, kus noorte arhitektide juhendamisel valmis praktiline ülesanne garaaži projekti näol koos kõigi tööetappidega, alates ehitise tehnilistest joonistest kuni viimistletud lõpptulemuseni. Kuigi Marika tehnilist joonestamist õppima ei läinud, andis see ometi huvitava kogemuse ja palju teadmisi.

Kunstini – aga kuidas?

Edasi soovis Marika minna õppima Tallinna pedagoogikaülikooli, sest soov saada kunstiõpetajaks oli kujunenud juba keskkoolis. “Edasiõppimise soovi sisendas meie eriala kursuslastele just joonestamisõpetaja Silvia Nõukas,” ütles Marika.

Esimesel aastal pedagoogikaülikooli pääseda ei õnnestunud, seda nii liigse tagasihoidlikkuse, väheste kogemuste kui arguse pärast, tunnistab Marika. Seepärast on ta kunstini jõudnud hoopis teist teed mööda.

Teisel aastal läks ta kaugõppesse õppima koolieelset pedagoogikat ja psühholoogiat. Kunst seevastu ei olnud sel ajal tema elus aktiivsel, tuntaval kohal. Kuid just 20-21aastasena saabus oluline pöördemoment, kus tuli enda jaoks selgeks mõelda järgmised küsimused: mida ma ikkagi tahan,  milles olen kõige parem, milles end arendada.

Sisetunne sundis tagant ja nii hakkas Marika taas individuaalselt oma endise õpetaja käe all joonistama ja maalima. Ülikooliga paralleelselt jõudis ta lõpetada Pärnu kodumajanduskooli, kuhu otsustas õppima minna puhtast huvist kõigi käsitööerialade vastu.

“Oli huvitav ja mõnus õppida midagi, mis lihtsalt meeldib ja pakub naudingut,” põhjendas Marika. Ja kui aeg küps, astus ta nagu kogemata, sisseastumisdokumentide esitamise eelviimasel päeval kuuldud raadiokuulutuse peale, Pärnu Sütevaka gümnaasiumi kunstiosakonda, kus õppis kokku neli aastat.

Samaaegselt õpingutega jõudis noor kunstisõber Häädemeestel kunstiringi juhendada. Enne kunstiõpetaja ametit andis ta seal hoopis inimeseõpetuse tunde. Seda kommenteeris õpetaja Marika niiviisi: “Ei olegi tegelikult tunde, mis pole kunstiga seotud, kui intuitsiooni jälgid. Et tegin sellised valikud, ei tulnud üksnes sellest, mis mulle meeldis või mida ma ei julgenud teha, vaid ka igapäevaelu probleemidest ja muudest olulistest otsustest. Valikuid aitab teha iseenda tundmine ja endas selgusele jõudmine. Iseennast teades ja tundes tajud, mis sulle kõige rohkem sobib ja milles suudaksid kõige rohkem ära teha. Soovid täituvad, ainult et mil viisil, ei olene igal hetkel meist. Minuga juhtus samamoodi.”

Kümneks kuuks vabatahtlikuna Prantsusmaale

Aasta enne sajandivahetust juhtus Marika lugema väljaandest Eesti Kirik uudist, et Euroopa riikidesse oodati vabatahtlikke. Asi pakkus huvi ja ta haaras võimalusest. Kevadest sügiseni käis tihe asjaajamine ja viisa taotlemine.

Marikale oli teada vaid üldsõnaline kirjeldus sellest, kuhu ja mida ta tegema läheb: ühe maapiirkonna taastusravikeskusse käeliste tegevuste juhendajaks. Ja rohkem mitte midagi.

4. septembril algas sõit tundmatusse. Läbi Poola Strasbourgi poole liikudes juhtus Marika bussis lugema ajakirja Pere ja Kodu, kus kirjutati nendest noortest, kes lähevad välismaale, ja mis tundeid see kaasa toob. Marika lõi artikli kinni ja sisendas endale: “Selliseid asju ma ei loe. Olen rahulik ega satu paanikasse, sest sellel ei ole mõtet.”

Ja tõesti, Strasbourgi jõudes oli seal võõrustava organisatsiooni L`Anneé Diaconale’i organiseeritud pea 100 vabatahtlikku. Pärast kahenädalast avasessiooni saadeti Marika, Eesti esimene vabatahtlik selles organisatsioonis, Ida-Prantsusmaale südame- ja kopsuhaigete taastusravikeskusesse à La Grange sur Le Monti, mis oli kaunis roheliste mägedega piirkond.

Marika ülesanne oli töötada koos animatrissiga, kes on patsientide vaba aja sisustaja. Koos tegid nad meelelahutuslikke üritusi, tegutsesid kunstiateljees, korraldasid slaidiõhtuid, pidusid, näitusi ja organiseerisid artistide külastusi.

Marikat tabas kultuurišokk: keegi ei rääkinud inglise keelt. Tal tahtis vahepeal lausa pea plahvatada, sest ei saa ju suhelda, kui keelt ei oska. Õnneks selline olukord ei kestnud pikalt, nädala pärast algas intensiivne prantsuse keele õpe, 24 tundi ööpäevas ja nii 10 kuud järjest. Lisandus veel 50 individuaalset tasuta keeletundi eraõpetaja käe all, mille võimaldas samuti vabatahtlikke koordineeriv organisatsioon.

Prantsusmaal viibitud aja jooksul sai Marika taastusravikeskuses palju maalida, mille jaoks kodus aega nappis. Oli aega süüvida iseendasse, tegelda täiskasvanute juhendamisega, mis oli jällegi hoopis teistsugune kogemus.

“Ptsiendid olid nagu panoraamvaatega galerii inimtüüpidest,” selgitas Marika. Teda hämmastas, kuidas inimene, kes oli üle elanud raske haigusperioodi ja endasse tõmbunud, langenud masendusse ja kurbusesse, hakkas tasapisi tegevustega kaasa tulema, suhtlema ja väljus justkui oma sisemisest kookonist, leides taas elurõõmu ja tasakaalu.

Marika leidis väga palju uusi sõpru, kellega koos Prantsusmaal ringi rändas. Üks sõbranna juhtus tal olema Madagaskari päritolu Annie, kellega veedetud aeg oli vastastikku rikastav.

“Annie eksootilist kööki nautisid kõik tema sõpruskonnas, nii minagi. Mõne kuuga muutusin Prantsuse köögikunsti gurmaaniks,” tunnistas Marika.

Eelmise aasta suvel käis Marika taas pärast seitset aastat seal, kus ta vabatahtlikuna viibinud oli. Sealsete sõpradega hoiab ta ühendust – loomulikult prantsuse keeles.

Kui leiaks veel vaid aega

Marika suur huvi on aiakunst. Häädemeestel on tal maja ümber suur aed, mistõttu saab ta oma ideid ja plaane iluaianduse valdkonnas ellu viia. Teda on alati vaimustanud pargid, aiad, maastiku kujundamine.

Vaba aega on Marikal kõige enam suvel, kui aias tegutsemise kõrvalt jääb aega maalimiseks. Viimastel aastatel, tõsi küll, mitte eriti, sest kaksikutest pojad on nõudnud oma osa tähelepanust ja hoolitsusest.

Oma eesmärkide suurest virnast toob Marika endiselt esile soovi õppida ja end täiendada. Kui sobiv võimalus avaneb, kavatseb ta panna proovile oma oskused tekstiilikunsti valdkonnas.

Õpilastele soovitab õpetaja Marika Ristmäe julgemalt oma sisehäält järgida. Kui seda julgeda ja osata teha, ei ole soovid kättesaamatud fantaasiad, vaid need tõepoolest realiseeruvad. Oma kogemustele tuginedes soovitab õpetaja noortel peale emakeele õppida võõrkeeli, mis on nii teiste inimeste ja kultuuride kui iseenda ja oma kultuuri mõistmise võti.