Edgar Savisaar: Alternatiivne poliitika on olemas ja tulemas

Edgar Savisaar arvamusliidrite lõunal ettekannet pidamas. Foto: Urmas Luik

Ajakirjanik Vilja Kiisler kirjutas 6. novembri Äripäevas sotsiaaldemokraatide erakorraliste valimiste ettepanekut uputades õigusega: ”Uut poliitilist jõudu, mida pikisilmi oodatakse, ei paista kusagilt. On aktiivsed inimesed, kes on võimelised oma pahameelt väljendama meeleavalduste korraldamisega. On nn mittepoliitilised poliitikud, kes ajavad vaikselt oma asja, aga ei hakka süsteemi sisenemisega käsi määrima. On arvamusliidrid, kes räägivad asjast, aga ise poliitikasse ei lähe.“

Imestada pole siin ju väga midagi. Eestis on varasematel valimistel ”uusi“ nähtud juba piisavalt. Meie rahvas on ühe aasta projektiparteide suhtes vaktsineeritud märksa paremini kui puukentsefaliidi vastu.

Komeedid ja meteoorid

Meil on komeedina tõusnud ja meteoorina langenud Eesti Kodanik, Res Publica, Rohelised. Hale mälestus neist pole veel kustunud. Ja see pettumus eelmistes uustulnukates ongi peamine barjäär järgmistele uutele.

Takistuseks ei ole parlamendierakondade rahastamine, registreerimiseks nõutav liikmete arv jmt – need asjad on kindlasti probleemiks pisitegijatele, aga mitte üleriigilise ambitsiooni ja kandepinnaga uutele jõududele. Takistuseks pole ka uute tegijate puudus, vaid mõistmine, et rahvas ei võta neid praegu veel vastu. Keegi ei taha riskida.

Neli praegust parlamendiparteid on saavutanud teatava stabiilsuse. Kuigi ma ei ütle, et seegi parteide arv ei saa väheneda. Rohkem on praegu koondamisruumi paremal tiival.

IRL ja Reformierakond on ju üha vähem eristatavad ja üsna ühtemoodi pidevates ja suurtes jamades. Riigi majandamises ajab üks skandaal teist taga: Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS), Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus (MISA), Kodanikuühiskonna Sihtkapital (KÜSK), Eesti Interneti Sihtasutus (EIS), rääkimata meie suurimatest riigifirmadest Eesti Energiast, Estonian Airis ja Tallinna Sadamast. Kohati on minulgi juba päris võimatu öelda, kes lööb keda – enamasti on aga skandaalide taga koalitsiooniparteide omavaheline või ka parteidesisene positsioonisõda.

Eelmistel valimistel kõige venevastasema jõu tiitli pärast omavahel rebinud parteipaar üritab nüüd vaikselt ära nahistada piirilepingut ja ilmselt ei hakka neile enam kummalegi vastu ka Vene-Saksa gaasitoru lisad. Nende unelm Bushi Ameerika tagasitulekust on järgmiseks neljaks aastaks kustunud ja nüüd loeb Saksa drill. Sakslastele on aga Venemaad vaja ...

Võite küsida: miks meedia, keda varem nimetati õukonnameediaks ja valitsuse kummardajaks, nüüd äkki on muutunud Reformierakonna ja IRLi vastalisteks? See ei tähenda sugugi, et nad oleksid opositsiooni poolele üle tulnud. Meedia ei taha mitte opositsiooni võimule, vaid Ansipit maha. Kardetakse, et kui Ansip jääb valimisteni, lõpeb see kahele parteile krahhiga. Ja kogu nn parempoolsus variseb kokku.

Vaadake, mis võtetega võimu püütakse hoida. Ikka nii, et parempoolsetele säiliksid eelised. Näiteks õhutatakse ideed, et parteid peaksid elama ainult liikmemaksudest. Tore küll, aga parteide liikmemaksu baas on ju oluliselt erinev. Need erakonnad, kuhu kuulub rohkem jõukamaid inimesi, suudavad ennast paremini ülal pidada ja vastupidi. FaktumAriko uuring näitab, et Keskerakonnal ainsana inimeste sissetulekute suurenedes toetus väheneb. Isegi sotside toetus kasvab vastavalt valijate sissetulekule, rääkimata IRList ja Reformierakonnast.

Ühiskonnas on aga alternatiiv senisele Eesti poliitikale. Alates tänavu kevadest on opositsiooniparteide toetus rahva seas ületanud pidevalt valitsuskoalitsiooni oma. See ei ole viimaste kuude uudis, nagu seda praegu püütakse serveerida. Palusime FaktumAriko küsitlusfirmal uurida avalikku arvamust Tallinnas. Müüt sellest, et Keskerakonda toetavad ainult mitte-eestlased, kukkus kokku.

Parempoolsed teavad asjade tegelikku seisu suurepäraselt ja üritavad pendli loomulikku liikumist tsentrisse kõigi nende käsutuses olevate vahenditega edasi lükata. Neil on see õnnestunud liiga pikka aega, aga nüüd nende lõpp juba paistab.

Ämmakapitalism

Päevapoliitikas käiv rähklemine Reformierakonna rahastamise ümber on vaid üks selle lõpu sümptomeid.

Reformierakond kattis oma rahastamist viidetega sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski idarahale. Etteheide on tõepoolest õige, sest Vene transiidisektori raha küsimist isegi Eestisse kiriku ehitamiseks pidasid meil vähem kui kahe aasta eest eriti taunitavaks teoks nii Reformierakond, IRL kui ka sotsid. Sotsiaaldemokraatide parteikassas Vene transiidiraha ei häirinud Reformierakonda seni, kuni nende oma rahastamine avalikuks skandaaliks pööras ...

Ossinovski ei jäänud aga võlgu ja tõi riigikogu saali loo Reformierakonna kandidaatidest integratsiooni sildi all tehtud propagandafilmidest Eesti riigi ja Euroopa Liidu raha eest. Eriti irooniliseks teeb selle loo seik, et avaliku rahaga tegi propagandat vene publikule erakond, kes eestikeelsetes avalikes esinemistes pole pronkssõduri äraviimisega provotseeritud massirahutusi ju veel vihjamisigi kahetsenud.

Ossinovski avaldas arvamust, et parem võtta raha ”ämma kapist“ kui riigi kaukast.

Viimase väitega pole ma siiski nõus – riigiasutusest toimunud poliitilise varguse puhul me vähemalt teame, et see on meie riigi avalik raha ja sellega ei kaasne suuremat julgeolekuriski (kuigi saladuseloori all toimetades tekib ka seal mitmesuguseid santaažiriske – arvestagem siiski, et tegu on valitsuskoalitsiooni juhterakonna poliitikutega).

Ossinovskite eneste perekonna valimiskampaaniasse paigutatud raha puhul tuleks aga juba märksa terasemalt jälgida, kuidas Vene transiidiahela poliitiline mõju peegeldub Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poliitikas. Nüüd ja tulevikus.

Aga hoopis hull on minu arvates just nimelt ”ämma kapist“ tulev raha, kus me tegelikult üldse ei tea selle päritolu. Sealt võivad tulla otseselt Eesti riigi õõnestamiseks mõeldud sihtotstarbelised annetused.

Reformierakonna ämmakapital ei erine ohtlikkuselt ju enam IRLi elamislubade müügiga seotud riiklikest julgeolekuriskidest. Vene tippkriminaalidele hulgi Schengeni võtmeid müünud siseministri partei on ikka Eesti valitsuses.

Usalduskriisi põhjus on poliitika sisus

Korduvalt on tehtud katseid luua mingi uus, puhas ja läbipaistev partei, tõmmata kriips peale olemasolevatele erakondadele ja teha panus n-ö MTÜdele. Üleskutse „Harta 12“ just sinnapoole sihibki. Tehes näo, et rahval justkui ei ole kogemusi Res Publica ja Rohelistega. Kui seda teed minna, tuleb silmas pidada mõningaid selgeid põhimõtteid.

Esiteks ütleksin, et kui kodanikuühiskond taotleb võimu, peab ka ta ise olema läbipaistev, sh tema rahastamine. Praegu on suurem osa nn vabakonnast parteide mehitatud asutustest finantseeritavad ja neid võiks nimetada kvaasivabakonnaks.

Eesti demokraatia kaaperdati siis, kui president teatas enne valimisi, et Keskerakond valitsusse ei saa, tulemustest sõltumata. Siis olid kõik harta autorid sellega nõus, vähemalt ei vaielnud vastu. Nüüd on nende poolt väga silmakirjalik halada, et president ei kuula rahvast. Ansipil on muidugi õigus, kui ta räägib, et debatt pole võimalik, kui vastaspoole olemasolu ei aktsepteerita, nimetades neid moraalseteks värdjateks. Aga kuidas nimetas Ansip Keskerakonda kirikuraha loos?

Harta nõrk koht on selles, et ta tegeleb ainult poliitika stiiliga, jättes kõrvale poliitika sisu. Korduvalt on juhitud ühiskonna tähelepanu suurele sotsiaalsele lõhele Eestis. Kuigi varanduslik kuristik on süvenev, ütlevad hartalased nüüd, et majanduspoliitikas on valitsus õigel teel. Ometi on just kriitiliselt suure osa inimeste majanduslik olukord peamine põhjus, miks Eesti poliitikasse ja riiki tervikuna enam ei usuta. Selles on usalduskriisi sisu.

Keskerakond on Eesti kõige suuremas linnas Tallinnas pikka aega võimul olnud ja ennast küllalt tõestanud. Meie poliitika eesmärk on inimeste heaolu. Tallinnas on see kasvav, sest sinna minnakse. Ülejäänud Eestist aga lahkutakse. Ühtedes tekitab Tallinna olukord kadedust, teised pigistavad lihtsalt silmad kinni.

Räägime aga ühiskonna põhiprobleemist. See ei ole poliitika stiil, vaid poliitika sisu. Selle sümptomiteks on rahva madal iive ja väljaränne.

Poliitika peamõõdik on inimeste liikumise suund

Euroopa Liidu rahvastikukaardil kaotavad elanikke tohutud äärealad, sh meist varem liitunud riikides: Soome ida- ja põhjaosa, Kesk-Rootsi, Põhja-Inglismaa ja Šotimaa, Portugal, Lääne-Hispaania, Lõuna-Itaalia. Ja muidugi Ida-Euroopa. Tühjenevad kõik Balti riigid, suur osa Poolast ja Ungarist, Ida-Saksamaa ning Rumeenia ja Bulgaaria.  

Tõmbekeskusteks ehk kasvavateks on meie piirkonnas Lõuna-Soome ja Lõuna-Rootsi, Lääne-Euroopas aga Põhja-Prantsusmaa, Lõuna-Inglismaa, kõik Beneluxi maad, suurem osa Taanist ja Lääne-Saksamaast.

Üldine tunnusjoon on, et kus on, sinna tuleb juurde – kasvavad ja arenevad suurema elaniketihedusega piirkonnad. Eelkõige suuremad linnad ja hiidlinnastud.

Samasugune protsess toimub Venemaal, kus kiiresti kasvavad Moskva ja Peterburi, püsivad veel kümmekond suurt linna ja ülejäänud tohutu maa-ala valgub tühjaks.

Sealt, kust lahkuvad inimesed, kaovad avalikud teenused ja kaob majandus. Ja vastupidi: rahvastiku kasv on Euroopa eri piirkondades üheselt seotud majanduse ja heaolu kasvuga. Riigid ja piirkonnad, kust inimesed massiliselt lahkuvad, ei suuda enam täita oma põhifunktsiooni – pakkuda oma rahvale toimetulekut, eneseteostuse võimalust ja heaolu kodumaal.

Lugesin hiljuti Brüsselis 10. oktoobril Balti mere piirkonna seminaril professor Gerald Brauni peetud loengu materjale, kuidas kahaneva elanikkonnaga piirkondades on madalam sisemajanduse kogutoodang ja suurem tööpuudus. Ta näitab ära, et inimeste lahkumine hävitab majanduse. Eesti parempoolsed teevad näo, et inimeste lahkumisel pole majandusega justkui pistmist. Või hoopis, et parem ongi – per capita SKP ju kasvab!

Tallinn on ainus piirkond Eestis, mis veel kasvab. Kuigi üleriigilises meediapildis püütakse jätta täpselt vastupidist muljet – kogu Eesti justkui õitseks ja ainus hädaorg on pealinn. Jalgadega hääletav ja Eestist lahkuv rahvas nii ei arva.

Nii ei arva ka teised linnad ja vallad. Ega muidu püütaks paljusid Tallinna poliitikaid mujal rakendada.

Tallinna eeskujul arutatakse Pärnu ja Narva linnavalitsuses tõsiselt tasuta bussisõidu pakkumist oma elanikele. Need on suuruselt kolmas ja neljas linn Eestis. Meenutan, et suuruselt teises linnas Tartus lubas IRL tasuta bussisõitu veel enne, kui see keskerakondlikus Tallinnas teoks sai. Tartu on tõepoolest heade mõtete linn, aga Tallinn on mõnikord kiirem heade mõtete elluviija.

Arvan, et suurte piirkondade tühjenemise tulemusena Euroopa Liit kokkuvõttes nõrgeneb. Nii nagu nõrgeneb Eesti, kus on jäänud vaid üks kasvav tõmbekeskus.

Vallamajade sulgemine enam ei päästa

Seda protsessi ei aita enam tagasi pöörata euroinvesteeringud koolideta jäävate asulate veevärki ja jalgrattateedesse ega külakiikedesse. Megapõllumajanduse riikliku soodustamisega on elu maal ja maakonnalinnades saanud rängema kabjahoobi, kui seda oli sundkollektiviseerimine ja kolhooside sundlammutamine. Maal ja juba sellega tihedalt seotud olnud maakonnalinnades toimub praegu hääletu alistumine.

Tegelikult võitlevad püsimajäämise nimel ka suvituslinnad Pärnu, Kuressaare ja Haapsalu, mille elanike arv samuti langeb kiirenevas tempos.

Protsessi sügavusele viitab rahvaloendusel ilmnenud maakondade vanuseline struktuur. Elanike arvu järsk langus maakondades on alles ees.

Noored on läinud õppima, tööle, elama Tallinna ja välismaale. Vanad peavad veel korras kodusid, kuni neil selleks jaksu ja aastaid jagub. Ja siis ongi kõik, sest noortel pole mingit võimalust neid kodusid enam edasi pidada.

Eesti poliitilises debatis püütakse jätta muljet, justkui oleks regionaalse arengu takistuseks vallamajade liiga suur hulk. Tegelikult oleme ületanud murdepunkti, kus kõikide valdade koondamisel maakonnakeskustesse ei muudaks see enam peamist – enamik maakonnakeskusi ise ei suuda enam olulise välisabita püsima jääda.

Praegu kasvab veel Tallinn, aga sedagi ainult seni, kuni maakonnalinnadest on peale tulemas noori ja liikuvaid inimesi.

Euroopa kolm teed

Peatselt saab kümme aastat referendumist, mil Eesti rahva enamik otsustas Euroopa Liiduga liituda. Erinevalt kõikidest teistest parlamendiparteidest jättis Keskerakond selle igaühe südametunnistuse otsustada. Meid kritiseeriti selle arvamusvabaduse jätmise eest päris tugevalt ja kandsime kaotusi oma ridades. Kellel aga oli õigus? Kas me nüüd oskame seda öelda?

Kui Eesti ja Euroopa Liit jätkavad senisel viisil, on kümmekonna aasta pärast Eesti majandus kadunud – investoritele on loodud justkui ideaalsed tingimused, aga töötajad on lahkunud. Juba nüüd pole meil areng enam võimalik, kuna kriitiline mass oskustega tööjõust on kodumaalt lahkunud. Aga väljavool süveneb. Alles jääb vaid sotsiaalabi vajajate maa, kus aga Euroopa ühtne sotsiaalstandard ei toimi.

Kui Euroopa Liit föderaliseerub, tekivad Euroopa Ühendriigid, tekib ühtne sotsiaalstandard, mis on kõrgem kui meil praegu, aga madalam kui praegu Lääne-Euroopas. Töötav inimene pole sunnitud esmavajaduste rahuldamiseks kodumaalt lahkuma. Majandust turgutaks ka Eestit kattev üleliiduline Euroopa raudteevõrk –mitte ainult kolme Balti riiki ühendav Rail Baltic. Euroopa Liidu ja Venemaa piiride avanemisest saab kõige rohkem kasu piiriala – Eesti. Siis, ma arvan, Eesti rahva väljavool võib peatuda ja üsna arvestatav osa väljarännanutest tulla tagasi oma kodumaale.

Jah, see majandusskeem näeks välja umbes nii nagu Nõukogude Liidus, kus vaesemad ja madalamal arengutasemel Kesk-Aasia liiduvabariigid said liidus olekust märksa suuremat kasu kui viimasena sinna eelmisse liitu võetud Balti riigid.

Suveräänsusest rääkida pole siis enam põhjust. Aga selle oleme niikuinii ise käest andnud. Kuidas see nii kergelt läks, ei saa ma tänapäevani päriselt aru, aga faktide vastu ei ole mõtet vaielda.

Tõsi, sellise tsentraalselt juhitava liidu puhul on väga reaalne oht, et see liit kukub omaenese raskuse all kokku. See kartus ise pärsib föderaliseerumist.

Sügavama integratsiooni poolt on Saksamaa ja Prantsusmaa. Enamik liikmesriike seda ei poolda, kuigi vaeseimatel riikidel, sh Eestil, on tõenäoliselt sellest ainult võita. Inglismaa, Taani, Rootsi ja Holland arvavad juba niigi, et nad maksavad ühiskassasse liiga palju ja saavad liidust liiga vähe.

Kärpimisel on isegi euroliidu järgmise seitseaastaku eelarve, mis moodustab vaevalt ühe protsendi liikmesriikide majanduse koguproduktist.

Euroopa Ühendriikide poole liikumise peamine surve tuleb väljastpoolt. See on praegune Aasia ning peatne Ladina-Ameerika ja Aafrika kasv. Nad on Euroopast nooremad, nad on näljasemad ja neid on meist rohkem. Palju rohkem.

Alternatiiviks on Euroopa Liidu lagunemine piirkondlikeks blokkideks või täiesti iseseisvateks riikideks, mil igaüks peab üksi leidma liitlasi globaalsel väljal. Selles protsessis nõrgenevad riigid ja iseseisvuvad hiidlinnastud. Sel juhul ei ulatuks meie piirkonnast isegi Helsingi-Tallinna kaksiklinn maailmakaardile. Kopenhaagen ja Peterburi võib-olla ulatuks.

Eestil on üks tee

Parim, mida me teha saame, on Eesti juhtimine Eesti rahva huvidest lähtuvalt. Meie majandusest peab praegusest suurem osa siin genereeritavast tulust jääma Eestisse. Ainult see annab võimaluse pakkuda toimetulekut meie rahvale meie kodumaal. Tulude jaotamine riigi sees peab olema praegusest õiglasem, sest vastasel korral on ikkagi suur osa inimestest sunnitud lahkuma ja see lõikab ära jõukama rahvaosa võimalused arenguks oma kodumaal.

Eesti rahvale seni edukalt müüdud individuaalse rikastumise müüt on purunemas. Meie ainus võimalus luua endale kodumaal toimetulek on üheskoos pingutades õiglasemalt töö vilju jagada. Meile päris hästi tuttav Põhjamaade heaolu on loodud just sellise ühiskonnamudeliga ja meil pole vaja teha midagi muud kui seda kopeerida. Seni on Eesti, vaatamata ametlikule põhjamaisele retoorikale, teinud nendega võrreldes kõike vastupidi.

Käes on viimane aeg ajada Eesti asja nii, et meie rahvas omaenese tarkusest meie oma silme all otsa ei saaks.