Millest ma räägin? Tänapäeval puutume nii mõnigi kord kokku osava müügi- või poliitkampaaniaga, kus meile määritakse pähe midagi, mida võib käsitleda kui isahane munetut.
Selline kampaania ei pruugi üldse olla edutu. Kampaania tuleb seondada mõne kõlava reegli, põhiväärtusega, näiteks juba mainitud keskkonnasõbralikkus, rahva tervis või mingi muu suur väärtus, mida ju iseenesest keegi ei vaidlusta. Enamasti on see suur reegel või väärtus kasutusel siiski vaid kattevarjuna: kampaania tegelik eesmärk on hoopis muu, enamasti kampaania korraldaja isiklik huvi.
Et sellised kampaaniad oleksid ühiskonnas võimalikud ja edukad, peab olema täidetud mõni eeldus.
Esiteks: õigus ja eriti põhiseaduses kirjas olevad õiguse aluspõhimõtted – reegleid püütakse muuta, esitada relatiivsetena. See tähendab, et õigus, sealjuures põhiseadus on selline, et see ei takista inimeste, ühiskonnas eksisteerivate ja põhiseaduses kirjas olevate reaalsete põhimõtetega manipuleerimist. Sisuliselt peaksime lubama väänata põhiseadust nii, et see ei takista meile müümast isahane munetud mune.
Teiseks: rahvast käsitletakse harimatu massina, pööblina, kel puudub ratsionaalne analüüsi- ja vastutusvõime oma otsuste eest.
Et mitte jääda üldiseks ja mõistujutu tasandile, toon konkreetse näite meie reaalsest elust ja seejärel arutlen selle üle, et kui põhiseadust tõsisemalt, rangemalt võtta, kas siis väheneks isahane munetud munade müük.
Tervise kaitse sildi all tervise nõrgestamine
Mõni aeg tagasi tegin riigikogule ettepaneku viia põhiseadusega kooskõlla ravimiseaduse sätted, mis lihtsamalt öeldes keelasid uute apteekide asutamise linnades (kehtestati demograafilised ja territoriaalsed piirangud) ja lubasid uusi apteeke asutada ainult väljaspool linnu kohtades, kus juba ette oli teada, et puudub ostjaskond ja apteegi asutaja ei tule ots otsaga kokku, rääkimata kasumist.