Indrek Teder: Isahane munetud munad

Indrek Teder Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Enne, kui puudutan laia ja pretensioonikat teemat, kellel on õigus, alustaksin järgnevalt. Selleks, et öelda, kellel mingil konkreetsel juhul on õigus, tuleb seda õigust või mitteõigust kaaluda objektiivse õiguse kaalul. Tõenäoliselt eeldame, et objektiivne õigus on nagu taadeldud kaalud, usaldusväärne ja kindel mõõteriist.

Sellist usaldusväärset mõõteriista ei seata kahtluse alla ja seda ei muudeta pehmeks, relatiivseks ega venivaks. Kui objektiivne õigus, sealhulgas põhiseadus, on relatiivne, võib juhtuda väga absurdseid asju.

Isahane munetud munad

Alustan kaugemalt ja natuke absurdselt.

“Naereid ei tohi kunagi puu otsast ära rebida, see võib neid vigastada. Palju parem on lasta mõnel poisil puu otsa ronida ja puud raputada … Pole mingit kahtlust, et igal aastal rikutakse ainuüksi ühes maakonnas miljoneid ja miljoneid busseleid naereid, kuna neid pooltoorelt maha võetakse, selle asemel, et saata poiss puu otsa seda raputama … Kuna on soe aeg ja isahani hakkab munema …” (Mark Twain, “Kuidas ma põllumajanduslikku ajalehte toimetasin. Valitud jutustused”, Tallinn 1953 lk 17-19)

Osundatu on väljavõte Mark Twaini jutustusest, kuidas ta asjatundmatuna põllumajanduslikku ajalehte toimetas ja milline segadus sellest juhtus. Temp, mida on korranud väidetavalt Jaroslav Hašek ja teisedki kirjanikud või ajakirjanikud.

Kogu selle kirjandusliku ürituse kontekstis ei ole usutud, et isahani hakkab munema, ja asja on võetud lihtsa tembuna. Eks illusioonide elik “isahane munetu” müügiga on tegeldud ajaloos. Tõenäoliselt ka tänapäeval oleme kas vabatahtlikult või n-ö sundseisus ostnud midagi, mida võib käsitleda isahane munetud munana.

Vahest oleme korduvalt ostnud isahane munetud mune, uskudes nende müüjate ilusat juttu, et need on kas tervislikud, keskkonnasõbralikud või muu kõlava omadusega. Jutt jumala õige: et isahani ei mune, on olematuid mune ostes järgitud ju seda, et keskkonda ei ole tõenäoliselt mõjutatud, pealegi ei tee olematu asi paksuks. Aga kas üldse on mõistlik osta olematut asja?

Millest ma räägin? Tänapäeval puutume nii mõnigi kord kokku osava müügi- või poliitkampaaniaga, kus meile määritakse pähe midagi, mida võib käsitleda kui isahane munetut.

Selline kampaania ei pruugi üldse olla edutu. Kampaania tuleb seondada mõne kõlava reegli, põhiväärtusega, näiteks juba mainitud keskkonnasõbralikkus, rahva tervis või mingi muu suur väärtus, mida ju iseenesest keegi ei vaidlusta. Enamasti on see suur reegel või väärtus kasutusel siiski vaid kattevarjuna: kampaania tegelik eesmärk on hoopis muu, enamasti kampaania korraldaja isiklik huvi.

Et sellised kampaaniad oleksid ühiskonnas võimalikud ja edukad, peab olema täidetud mõni eeldus.

Esiteks: õigus ja eriti põhiseaduses kirjas olevad õiguse aluspõhimõtted – reegleid püütakse muuta, esitada relatiivsetena. See tähendab, et õigus, sealjuures põhiseadus on selline, et see ei takista inimeste, ühiskonnas eksisteerivate ja põhiseaduses kirjas olevate reaalsete põhimõtetega manipuleerimist. Sisuliselt peaksime lubama väänata põhiseadust nii, et see ei takista meile müümast isahane munetud mune.

Teiseks: rahvast käsitletakse harimatu massina, pööblina, kel puudub ratsionaalne analüüsi- ja vastutusvõime oma otsuste eest.

Et mitte jääda üldiseks ja mõistujutu tasandile, toon konkreetse näite meie reaalsest elust ja seejärel arutlen selle üle, et kui põhiseadust tõsisemalt, rangemalt võtta, kas siis väheneks isahane munetud munade müük.

Tervise kaitse sildi all tervise nõrgestamine

Mõni aeg tagasi tegin riigikogule ettepaneku viia põhiseadusega kooskõlla ravimiseaduse sätted, mis lihtsamalt öeldes keelasid uute apteekide asutamise linnades (kehtestati demograafilised ja territoriaalsed piirangud) ja lubasid uusi apteeke asutada ainult väljaspool linnu kohtades, kus juba ette oli teada, et puudub ostjaskond ja apteegi asutaja ei tule ots otsaga kokku, rääkimata kasumist.

Riigikogu nõustus minuga, et sellised piirangud on põhiseadusega vastuolus. Aga ma ei soovi praegu sukelduda juriidilistesse nüanssidesse, tahaksin osundada vaid sellele, et 2005. aastal, kui selline piirang kehtestati, müüdi austatud seadusandjatele ja nende kehtestatud normi kaudu kogu Eesti ühiskonnale maha isahane munad.

Natuke taustast. Eestis on kogu ravimiturg n-ö hulgimüüjate turg, kus kaks hulgimüüjat kontrollib lõviosa apteeke ja seeläbi ravimite müüki tootjalt tarbijale. Et ravimeid tohib tarbijale müüa ainult apteekide kaudu, on hulgimüüjate selline positsioon dikteeriv ravimitootjatelegi.

Samal ajal, nähtuvalt riigikontrolli auditist, on hulgimüüjad apteekidele ravimeid müünud üle kümne protsendi kallimalt kui haiglate ravimihangetel, kus edukaks osutumiseks tuleb pakkuda konkurentsivõimelist hinda.

Riigikontrolli järelduste kohaselt on Eestis müügil vähem ravimeid ja need on kallimad kui meiega võrreldavates riikides. Seega kerkib küsimus, kas selline piirang ei lähe mitte vastuollu rahva tervise kaitse põhimõttega, sest annab võimaluse paisutada ravimite hinda ja ahendada sortimenti, aga just rahva tervise kaitse argumendile toetudes see piirang kehtestati.

Nimelt toodi alusetult, aga pealtnäha asjassepuutuvalt sisse väide, et selline piirang aitab kaasa apteekide tekkele maal ja seega rahvatervise kaitsele. Vägagi andekalt kaeti turgu valitsevate hulgimüüjate domineerimissoov hoopis teise teemaga, milleks on apteekide puudumine maal. Seega loodi illusioon, mis on püsinud seitse aastat.

Seadust tuleb järgida ja seega oleme justkui leppinud arusaamaga, et palja piiranguga ongi võimalik tagada ravimite kättesaadavus maapiirkondades, kus apteegi pidamine ennast majanduslikult ära ei tasu.

Kas sellise illusiooni loomine ja rahvaesindajate kaudu meile mahamüümine ei ole isahane munade müük? Ja edukas müük, sest õiguslikult on nende sätete põhiseadusvastasus kogu aeg küsimuse all olnud, aga kehtivad nad siiani. Minu ettepanek piirang kaotada on riigikogu sotsiaalkomisjoni hääbunud. Ja me kõik ostame isahane munetud mune elik vastavalt riigikogu soovile liigkalleid ravimeid.

Selles suhtes on huvitav, et riigikogu saalis esitleti kõnealust isahane munasaaki juba lausa asendamatu kaubana. Nii võib minu ettepaneku arutamise stenogrammist lugeda, et piirangu kaotamisel koonduksid kõik apteegid Tallinna sadamasse vaheldumisi viinapoodidega.

Samavõrd kurbnaljakas on piirangute õigustamine Euroopaga, kus apteegiturul on igasuguseid, mõnel pool lausa samasuguseid piiranguid. Unustades seejuures põhiseaduse, mis nõuab vabaduse piirangule mitte näilist, vaid sisulist õigustust. Muidugi kui lähemalt vaadata ja asetada välismaine analoog sealse ravimituru konteksti, ilmneb mõnesugune erinevus.

Selgub, et ehtne muna ja munetud illusioon on kaks ise asja, mille samastamiseks jääb väheseks kehvast silmanägemisest.

Rahva käsitlemine pööblina

Isahane munetud munade müük on kas keerukas või väga raske, kui ostja on teadlik ja vastutustundlik. Järelikult saab edukalt müüa illusioone isikutele, kel teadlikkust ja otsustusvõimet napib. Muidugi on võimalik teadlike inimeste otsustusprotsesse mõjutada massiivsete kampaaniatega.

Ratsionaalse reaalsusega mitteseonduv illusioonide loomine ja ühiskondades neisse usu tekitamine on võimalik eeldusel, et selline tegevus on massiivne ja et inimesed võtavad selle vastu. Inimesed peavad käituma manipuleeritava massi, pööblina.

Seda nii kauba müügikampaaniates kui poliitkampaaniates ju eeldataksegi, kuigi ei öelda välja: rahvast käsitletakse manipuleeritava pööblina, kelle arvamus kujundatakse selliseks, et ta ostab isahane munetud mune – nii majanduses kui ka poliitikas.

Eesti on demokraatlik parlamentaarne vabariik ja seda ei saa ega tohi käsitleda pööbli võimuna. Pööbel ei oleks olnud suuteline taastama omariiklust. Meis on ratsionaalset talupojamõistust ja üldiselt me tunneme ära isahane munetud munade müüjad.

Tendents, et rahvas lükatakse otsustusprotsessidest kaugemale, sest ta on väidetavalt rumal ega oska, ei ole vaid Eesti küsimus. Vaadates üleeuroopalisi arenguid, võib öelda, et võrreldes 10-20 aasta taguse ajaga, on rahvusparlamentide roll mõneti vähenenud ja rohkem otsuseid võetakse vastu täitevvõimu või hoopis kellegi kolmanda, näiteks Euroopa Komisjoni tasemel.

Kui palju üldse on tänapäeval demokraatlikku otsustamis- ja kaasarääkimisõigust eurooplasel Euroopas asjades, mis puudutab Euroopa Liidu asju? Kas äkki Euroopa rahvaid käsitletakse asjatundmatu pööblina, keda ei või otsustamise juurde lasta, kuna ainult targad Brüsselis ja liikmesriikide valitsustes teavad, mis on meile hea?

Olen seisukohal, et rahvas peab saama otsustada ja rahvas peab vastutama oma valikute eest. Just võimekus ja teadlikkus vastutuse eest on oluline.

Usun Jeffersoni ütlust, et rahvas on targem kui üksikindiviid, ja Lincolni väidet, et võimatu on “lollitada kogu aeg kõiki inimesi”. Teisisõnu: usun demokraatiasse ja õigusse. Ja olen veendunud, et inimestele ei pea maalima ainult utopistlikke õhulosse. Oluline on siiski seegi, et inimesed ei käituks pööblina, vaid mõtleksid ja vastutaksid.

Meie hulgast lahkunud Enn Soosaar on oma viimases intervjuus rõhutanud asju, mis kehtivad nii väikerahva tarkuse ja ratsionaalsuse, omariikluse kui demokraatia kohta ning mida on asjakohane rõhutada: “Väikerahvas, kes on otsustanud omariikluse kasuks, on raske koorma endale selga võtnud. Kellelgi meist ei paista iseolemise vastu midagi olevat. Küll aga jääb nii mõnigi kord mulje, et paljud soovivad oma riiki mingisuguses pehmes variandis, kus peetakse endastmõistetavaks, et teised turvaku meid, muretsegu meie pärast, hoidku ära, et me lollusi ei teeks. Eestkostealuse mentaliteedist on pagana raske olnud lahti saada. Suure osa eestlaste hulgas levinud arusaam, et kui kord oleme ennast iseseisvaks ja sõltumatuks kuulutanud, siis see iseseisvus ja sõltumatus on a priori aegumatu ning võõrandamatu, on riigi kestmise seisukohalt väga ohtlik.”

Neid sõnu tasub tõsiselt võtta.

Jah, leian, et rahvas peaks suhtuma kriitilisemalt igasuguste illusioonide müüki, isegi kui see toimub kõlava sildi all, olgu selleks siis rahva tervis või keskkonnakaitse või midagi kolmandat.

Põhiseadust tuleb võtta tõsiselt

Isahane munetud munade müüki aitaks vähendada see, kui võtaksime oma põhiseadust märksa tõsisemalt ja rangemalt, kui me seda viimasel ajal teinud oleme.

Nagu juba eespool mainitud, on selline ühiskonnaga manipuleerimine eesmärgiga saada meie taskust raha, võimalik juhul, kui alusreegleid, põhiseaduses kirjas olevat käsitletakse mitte kindlana, vaid väga relatiivsena, pehmena - vastavalt hetkevajadusele.

Nii Eestis kui mujal Euroopas on tugev tendents alusreeglite n-ö relativiseerimise suunas, nimetatagu seda kas või väärtusjurisprudentsiks, kus kõike, eriti aluspõhimõtteid n-ö kaalutakse. Selle kaudu likvideeritakse ühiskonna kindlustunne, et meil on alusreeglid – põhiväärtused, millele tugineme.

Loomulikult väärtusi võrreldakse ja kaalutakse, kuid on ju põhimõtted, reeglid, mille kindluses oleme põhiseaduse vastuvõtmisega kokku leppinud.

Kahjuks suhtutakse just põhiseadusesse paljudel juhtudel kui dokumenti, mis ei oma kindlat tähendust ja mida ei peaks võtma tõsiselt. Mõningatel juhtumitel on tunnetatav, et soovitakse lähtuda väärarusaamast, et põhiseadus ei ole midagi kindlat, ta ei ole alusreegel, vaid pelgalt pidupäevadel ette kantav tühi deklaratsioon, mida saab väänata, painutada, kuidas aga võimul olevad isikud soovivad. Ma absoluutselt ei nõustu sellega ja pean seda meie omariiklusele äärmiselt ohtlikuks.

Kui oleme midagi põhiseadusse kirja pannud, rahvas on seda otsustanud, siis nii on ja sellest ei saa ega tohi kõrvale viilida. Selline suhtumine ohustab Eesti omariiklust. Võtkem põhiseadust tõsiselt, selle aluspõhimõtteid, reegleid ei saa suvaliselt ja vabalt kaaluda, mille tulemusel antakse aluspõhimõttele tagurpidine sisu.

Ma ei tahaks pikemalt analüüsida ega üldsegi kritiseerida Eesti riigikohtu sel suvel 12. juulil  välja kuulutatud Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) põhiseaduspärasust käsitlevat otsust. Puudutaksin vaid seda, et mitu riigikohtu liiget leidis eriarvamustes, et ei saa n-ö kaaluda (kasutada nn proportsionaalsustesti) ja sellega sisuliselt muuta põhiseaduses sätestatud selgeid põhimõtteid. Üldkogu tegi seda ikkagi.

Eesti põhiseaduse paragrahv 1 teatavasti sätestab, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgema riigivõimu kandja on rahvas. Samuti sätestab põhiseaduse paragrahv 65 punkt 10, et “Riigikogu otsustab Vabariigi Valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise”.

Minu jaoks on need väga selged sätted, mida ei saa kaaluda. Neid peaks tõlgendama ja sisustama nii, nagu need on kirjas.

Analoogselt võib vaadata põhiseaduse paragrahvi 60, mille kohaselt on riigikogul sada üks liiget. Me ei saa kuidagi sisustada seda nii, et neid liikmeid on viiskümmend või viissada.

Kas me ei ole asunud ohtlikule teele, kus alusväärtuste kaalumisega neid muudetakse ja need võib-olla tühistatakse? Kui oleme põhiseaduses midagi selgelt kokku leppinud, siis nii on.

Kellel on õigus?

Võtkem põhiseadust tõsiselt. Seda eriti ajal, kui Euroopa ja maailm on jätkuvalt turbulentsed. Põhiseaduses sätestatud põhimõtete, reeglite kindlus vähendab õhumüüjate võimalusi, sest selged ja kindlad põhimõtted, mida selgelt ja kindlalt esitatakse ja käsitletakse, ei ole udu, mille varjus õhumüüki toimetada.

Vajame kindlustunnet ja just põhiseadus annab selle. Kui põhiseaduses selgelt sätestatu on kindel, saame vastata küsimusele, “kellel on õigus?” – meil on õigus! Saame konkreetsetes vaidlustes õigusele toetuda ja meil on suurem lootus, et me ei pea maksma isahane munetud munade eest.