Joel Kukk: Mina loodan Uku peale

Joel Kukk. Foto: PP

Kuu tagasi oli meil abikaasaga au astuda vanaisade-vanaemade klubisse. Päeval, mil esimest korda väikese ilmakodanikuga silmast silma kohtusime, tundsin muusa puudutust ja paberile ilmusid spontaanselt luuleread:

Kogub kaalu väike Uku,

magab sööb ja puuksutab.

Aga varsti paneb putku,

maailm kauge meelitab.

Positiivselt mõtlev inimene ütleks selle peale, et iga Eesti noor peabki mõnda aega maailmas ringi käima ja targema ning paremana koju tagasi tulema. Pessimist seevastu on kindel, et meie valitsejate süül polegi Eestis võimalik täisväärtuslikult elada ja mida rutem siit jalga laseme, seda parem.

“Viimses reliikvias” on üks tore laul, mis algab sõnadega “Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja”.

See väga vana tarkusetera on meie esivanemaid aidanud siin paesel pinnasel sajandeid vastu pidada ja ma ei mõista, miks peaks tänapäeval teisiti olema.

Minu vanaisa, Rõkapuu talu peremees Aadu tegi lapsi, haris põldu ja kasvatas karja selle mõttega, et järeltulijaid oleks palju ja nad tema alustatut edasi viiksid.

Isa oli linnamees, tema pani meid juba pisikestena aiandis tööle ja kui suureks sirgusime, üritas lastele head haridust anda. Meil abikaasaga oli õnn üles kasvatada kolm last ja rõõm on tõdeda, et see põlvkond on saanud eelkäijatest tublisti tõhusama ettevalmistuse iseseisvaks eluks.

Kõik nad on omandanud väärika elukutse, õppinud ja töötanud mõne aasta välismaal ja nüüdseks leidnud, et Eestiski saab inimväärselt elada.

Vanaisale oli inimväärne elu soe tuba, täis kõht ja terved lapsed, mille tagas hea viljasaak. Temal polnud talus elektrit ja Pärnu laadale logistas ta hobuvankris.

Isale oli tähtis pühapäeval perega kirikus käia ja laste sünnipäevi tähistada. Raadiost sai kuulata päevauudiseid ja Artur Rinne laule, kuid televiisorit ei osanud ta tahta.

Minu esimene suur unistus oli osta perele auto. Täisväärtuslikuks muutsid elu kaks vahvat tütretirtsu ja poeg. Olen veidi reisinud, mul on tore töö, taskus mobla ja laual sülearvuti. Seda polegi nii vähe.

Usun, et väike Ukugi sepistab endale hea saatuse ja valab korraliku õnne. Igaks juhuks panin talle üleeile kirja sellised read:

Täpselt kuu on läinud päevast,

kui sa päästsid emme vaevast.

Tulid meile rõõmu tooma,

Eesti elu uueks looma.