Kontserdimaja võõrustab sünnipäeval ukrainlasi

“Eks ma seal kodus köögilaua taga ikka puhkisin mitu nädalat, enne kui otsustasin. Pärnu linna mastaabis ehitatakse selline maja üks kord,” meenutab Marika Pärk aega kümme aastat tagasi, kui talle tehti ettepanek hakata juhtima Pärnu kontserdimaja. Foto: Ants Liigus

Novembri lõpus kümme aastat tagasi avati Pärnu kesklinnas kontserdimaja ja kümme aastat tagasi toimusid esimest korda Pärnu ooperipäevad.

Sellest, missuguste tunnetega vaatab ta sellesse aega tagasi ja mida on oodata peagi algavalt sünnipäevanädalalt, räägib Pärnu kontserdimaja direktor Marika Pärk.

Kas mäletate aega, kui seda maja Pärnus veel ei olnud?

Ikka mäletan. Siin oli kasutatud autode müügiplats, tohutud aiad olid ümber.

Kuidas te kümme aastat tagasi kontserdimajja toimetama sattusite?

Mul oli siis oma äri – beebikool Rütmirüblik, millega läks väga hästi, ja mul ei olnud toona endal mingit plaani eraettevõtlusest ära tulla.

Laulsin kooriühingu kammerkooris, mis ühendas aktiivseid noori dirigente ja Laine Jäneski oli meil seal laulmas. Jänes sai Vanemuise kontserdimaja direktoriks ja käisin minagi mõne korra Pärnust Tartus kontserdil. Hästi põnev oli, sest siia ei tulnud siis sellised kollektiivid ega esinejad.

Ükskord tegime kooriühingu kammerkooriga Estonia kontserdisaalis proovi, meil oli projekt ERSOga. Äkki ilmus sinna Aivar Mäe ja kutsus mu enda juurde. Ja siis me arutasime seal kabinetis, et kui hakata sellist asja Pärnusse tegema, kas sellel võiks olla jumet.

Läksin proovi tagasi ja millalgi sügisel 2001 helistas Aivar mulle ja küsis, millal ma Tallinna tulen. Leppisime kokku, vestlesime taas vabas vormis. Ja ühtäkki ta helistas ja ütles, et tema on nüüd oma otsuse teinud. Ma ütlesin, et “ahah”. See oli mulle väga ootamatu.

Ma ju ei tea, kellega Aivar veel vestles, kes olid tal veel orbiidil, aga ta ütles sellise lause, et “tegin Pärnus telefoniringküsitluse ja lõplik otsus tuli selle pinnalt”.

Eks ma seal kodus köögilaua taga ikka puhkisin mitu nädalat, mõtlesin. Beebikoolil läks väga hästi: kuidas ma hüppan nüüd alt ära? Teistpidi: number 40 hakkas juba paistma, millal siis veel?

Pärnu linna mastaabis ehitatakse selline maja üks kord ja selline pakkumine tehakse ka üks kord. Nii sai see otsus vastu võetud. Kui oli nurgakivi panemine mais 2002, hõigati see juba välja ja 15. juulist sai Eesti Kontserdis tööle hakatud.

Beebikool on praegu vaiksel puhkusel, kuid koorijuhtimine on jäänud teie hobiks tänaseni.

Kui osa inimesi käib spordisaalis lõõgastumas, siis mina lõõgastun seal – nii proovis, kontserdil kui kooriga reisil olles.

Selles mõttes on see ju põnev: ettevalmistamata sa ei saa proovi minna, seda enam, et mul on juhendada poistekoor (Pärnu Kunstide majas, koos kaasjuhendajate Evelin Mei ja Anne Uusnaga, A. J.). Lapsed tajuvad ju kohe ära, kui sa ei tee midagi ehedalt või siiralt.

Tegelikult on hästi vahva vaadata, kuidas keegi sinu poistekooris alustanu või ka juba beebikoolist alustanu on jõudnud poistekoori ja võib-olla ta isegi on poistekoorist mingil eluhetkel ära läinud, aga ta on sirgunud muusikuks ja jäänud selle tee juurde.

Näiteks “Superstaari” saates osalev Rasmus Rändvee on poistekoori poiss ja Rütmirüblikus titena alustanud. Mõningad poisid on mul, jah, beebist peale.

Kontserdimaja ülesehitamist alustasite hoopis Nikolai tänavas.

Nikolai tänavas, praeguses kodanikumajas, oli meil oma kontor ja kahe inimesega me seal alustasime. Piletimüük läks juba lahti ja tegelikult oli hästi põnev aeg. Tuli leida inimesed, kellega seda tööd tegema hakata.

Kui palju on neid töötajaid, kes algusest peale majja jäänud?

Haldusjuht, raamatupidaja ja müügijuht – kolm inimest administratsiooni poole pealt, üks piletikassast, infotöötaja, helitehnik ja ongi kõik. Küll on väga paljudel üheksa tööaastat täis.

Puhastusteenindajate seas toimus küll 100protsendine kollektiivivahetus, kui nad selle esimese raske detsembri ära olid olnud. Nad ei kujutanud ette, et siin tuleb 24/7 olla, sest esimene kuu oli meil tõesti hullumeelne.

Praegu on meil 23 töötajat ja teenindame ära kogu maja, nii muusikakooli kui linnaorkestri.

Kas rahvas tuli uute võimalustega, mida kontserdimaja Pärnus pakkus, kohe kaasa?

Ma arvan praegu, et algus oli isegi kergem, sest uudishimu oli nii suur. Pigem oli mure, et kõik ei mahu ära. Rahvas oli hästi põnevil ega käinud meil ainult piletit ostmas, vaid ka uurimas-pärimas ja natuke arvamust avaldamas.

Millised on olnud teie eredamad hetked kontserdimajas?

Hästi hea tunne on see, kui artist lavalt maha tulles ütleb: “Küll oli teie juures hea, teil on kohe niisugune hea aura ja mul tuli täna veel paremini välja kui muidu.” Kui publik on rahul ja kontsert on hästi läinud, siis mõtled, et näe, ma olin ka osa sellest. See on hästi oluline tunne.

Kahtlemata on mõnusa väsimuse hetked iga kord, kui on lõppenud ooperipäevad, sest see on meie oma maja produktsioon niiöelda algusest lõpuni: valime välja teatri, etendused, organiseerime välisesinejate siiajõudmise ja rahastuse. Ikka selle sihiga, et ka publik rahule jääks.

Tahaks ju teha hästi ja tahaks, et rahvas tuleks. Et inimene ei peaks kõrvale jääma selle pärast, et tal ei ole majanduslikult võimalik. Meil on ka täiesti tasuta üritusi sünnipäevanädalal.

Hea meel on selle üle, et kultuurisüda on Pärnu kesklinnas välja arenenud: muuseum on kenasti valmis, läheduses on teater ja raamatukogu. Olime ju pikki aegu siin põllu peal üksinda, ikka jõuti poriste jalgadega majja. Kui tõesti siia “pommiauku” kinogi tuleb, siis minu meelest peaks pärnakas olema küll väga rahul ja üldse mitte nukrutsema.

Ma vahel loen hämmastusega, et Pärnus ei ole talvel mitte midagi teha ja meil ei ole üldse üritusi. Aga kui ma võtan lahti kas või Pärnu Postimehest rubriigi “Täna” ja vaatan, mis igal pool toimub, siis ma ei saa sellistest arvamustest aru. Rääkimata tublidest mittetulundusühingutest, kes korraldavad kontserte, ja tegusatest kooridest-lastehuvikoolidest.

Kõige lihtsam viis on ju alati viriseda. Pigem on asi ikka tahtmises kodust välja tulla.

Õnnetuseks ei tule meile Elton John ega võib-olla ka Birminghami sümfooniaorkester, sest Pärnu linn ei kannaks neid piletihindu välja, aga meil on käinud väga häid artiste ja orkestreid.

Mida on oodata sünnipäevanädalalt?

Alustame täpselt 30. novembril nagu kümme aastat tagasigi. Olen külalistele lubanud, et seekord jäävad kingad puhtaks. Sest kui me kümne aasta eest Aivar Mäega uksel seisime ja rahvast vastu võtsime, olid mustad kingad varsti ehitustolmust hallikad. Esinejad RAM ja Ellerhein olid muusikakooli klassides, kus veel ei olnud elektrit. RAM esineb meil seekordki. Lubasin neile, et “täna panen teile tule ka põlema”. (Muigab.)

Kuna tegu on mitmes mõttes märgiliste sündmustega, Pärnu linnaorkestrilgi on ju kümme aastat olnud oma kodu, siis kelle muuga kui koos seda sünnipäeva tähistada. Küll oleme linnaorkestri koosseisu kahekordistanud, sest esitusele tuleb kava, mida väikese koosseisuga ei mängi.

Sünnipäevapeo esimeses pooles teeme väikese tagasivaate kümnele aastale Pärnu ooperipäevadest ja teises pooles kõlab balletimuusika, mida meie majas on võib-olla vähem kuulda olnud.

Dirigendipuldis on Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko nimelise Moskva akadeemilise muusikateatri peadirigent Felix Korobov, kes siin astub üles juba kolmandat korda. Ta võtab Moskvast kaasa ka solisti Tatjana Petšnikova, kes võlus pärnakaid Vincenzo Bellini “Norma” peaosalisena Novaja Opera etenduses ühel aastal ooperipäevadel.

Mul on väga hea meel, et Pärnumaa juurtega Anu Välba oli nõus meie sünnipäevaõhtut juhtima. Kui kontsert on läbi, pakub sünnipäevalaps külalistele ikka midagi head-paremat ja nagu kümme aastat tagasi tantsitas rahvast Estonian Dream Big Band, nii on nad sel aastalgi kohal.

Pärnu muusikakoolilgi saab, küll jaanuaris, kümme aastat siin majas oldud ja muusikakooliga koos on meil kontsert “Sünnipäevalastelt sõpradele”. Ei maksa arvata, et see on lastekontsert. Üles astuvad põnevad koosseisud, oma esimese etteaste teeb Pärnu muusikakooli estraadiorkester solistidega ja tasub kindlasti tulla vaatama.

Ka paar näitust läheb meil sünnipäevanädalal lahti: “Peidus Pärnu kontserdimajas”, mille autor on meie valgustaja Luise Sommer, ja väike ülevaatenäitus Pärnu ooperipäevade ajaloost.

IS Music Teamil saab kümme aastat Pärnus ja meie majas toimetatud ja viieseks saab meie kohvik Cello. Sellele mõeldes on kohvikus 3.–7. detsembrini igal tööpäeval pärastlõuna tšelloga. Muusikakooli tšelloõpilased musitseerivad ja sissepääs on prii.

Järgnevad 10. Pärnu ooperipäevad Kiievi akadeemilise ooperi- ja balletiteatri, Eestis esimest korda etenduva Nikolai Rimski-Korsakovi ooperi “Jõuluöö” ja ooperigalaõhtuga, mille traditsiooniline osa on esinejamaa rahvusköögi maitsmine.

Mida ma tahaks kindlasti rõhutada: inimesed on vaadanud, et “oi, ooperi- ja balletiteater lastele ja noortele, see on lastetükk”. Ei ole. Mullu said nad oma riigi parima muusikalavastuse preemia “Traviata” eest, mis ei ole ju lastetükk.

Kahtlemata ei saa me teha ooperit väga odava piletiga, sest toome ju ikkagi 120 inimest Kiievist siia. Dekoratsioonid, kogu orkester, koor, solistid – kõik on ehe. See paraku on kulukas ettevõtmine ja kindlasti ei kata piletitulu seda kulu ära.

Vahel ma vaatangi, et inimesed, tulles kassasse, küsivad pileti hinda. 23 eurot. Oi, nii kallis! Siis seletadki neile, et 120 inimest tuleb kaugelt siia mitmeks päevaks. Siis nagu mõistetakse.

Kuidas te suudate 120 inimest Ukrainast Pärnu ooperipäevadele esinema tuua, kui tulud kulusid ei kata?

Eks meid ole Pärnu linn aidanud ja kultuurkapital ja kindlasti tuleb panustada omavahenditest ehk saalirendituludest ja kombineerida.

Nii et see on ikkagi pooleldi heategevus, et Pärnu linnas oleks suursündmusi, nagu ooperipäevad?

Selles mõttes kindlasti. Oleme selles mõttes natuke õnnetu linn, et meil ei ole suuri tööstusi, rikkaid firmasid, kuhu nutma ja paluma minna. Nende ühe või kahe juurde, kes on teada-tuntud, enam minna ei tihka, sest ma näen, et kõik käivad sealt küsimas.

Mõtled, et meil on äkki võimalik teistmoodi kombineerida, et hakkama saada, aga eks see ole hästi keeruline, sest sul peab olema kindel garantii, et saalirentidest selle osa tagasi teenid. Aga jah, publikule on see kindlasti pooleldi kingitus, nii et kindlasti tasub see võimalus ära kasutada.

Pärnu kontserdimaja 10

30. novembril sünnipäevapidu

Pärnu linnaorkestri, Eesti rahvusmeeskoori ja külalistega Moskvast.

3.-7. detsembril kontserdimaja kohvikus

Pärnu muusikakooli noored tšellistid.

4. detsembril Pärnu muusikakooli kontsert

“Sünnipäevalastelt sõpradele”.

7.-8. detsembril Pärnu ooperipäevad, külas on Kiievi akadeemiline ooperi- ja balletiteater.