Pärimusmuusika kõrval saadab Maarjat truu Iris

Flööt on üks vanimaid muusikariistu, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudeng Maarja Haamer mängib sellel küljelt puhutaval pillil “Vormsi labajalavalssi”. Foto: Urmas Luik

Tänavarutus jääks tagasihoidlikult riietatud Maarja Haamer tähelepanuta, kuid teda saatev Labradori tõugu koer tõmbab pilgud endale ja edasi juba noorele naisele, kelle kõrval neljajalgne sõber truult kõnnib.

Lahutamatu saatjana teab Iris täpselt, kus on tänaval sebra, kuidas leida vajalik uks või trepp ja anda märku äärekividest nii, et tema perenaine neist komistamata üle astub.

Pärnjõe rahvamajas liikus Maarja rakmetes koera saatel nagu oma kodus, kuigi ta oli selles suures hoones esimest korda ja pärimusmuusikuna kuulajate ette astumise saal tuli leida teiselt korruselt.

Täielik kuulmine

Kodukandi mehe, vanavarakoguja ja pärimusmuusiku August Pulsti jälgedes astub Tori juurtega Maarjagi.

Teist aastat õpib ta Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonnas pärimusmuusikat, valdab täiuslikult toru- ja tinapilli, flööti ja plokkflööti, suupilli.

Selle valdamisega lummas ta läinud suvel Pärnu suupillifestivali rahvamuusikakontserdil “Suupill taskust välja” publiku nii, et tolle antava auhinna vääriline oli Valgre loomingu esitamisega niisama hästi kui teada.

“Maarja on suupilli harjutanud aastaid, kuid tema sõnade kohaselt pole ta veel valmis olnud varasematel aastatel üles astuma,” möönab suupillifestivali üks korraldajaid ja Piccolo liige Elmar Trink. “See näitab, et ta on enesele seadnud kõrged eesmärgid muusikas, ja loodan, et need täituvad, ta on väga musikaalne ja väga tähelepanelik partner laval, temaga koos on suurepärane musitseerida.”

“Olin Pärnu suupillifestivalil esimest korda, publiku hulgas. See on võimas ja meeldiv üritus ja tänu sellele sain ma tuult tiibadesse, leidsin Piccolo klubi ja sõbrad ning nende kaudu uusi võimalusi,” arvab Maarja.

Muusikaosakonna kunagine juhataja ja nüüdne õppejõud Tuulike Agan räägib, et kultuuriakadeemia toetab nagu suudab Maarjat ja arvestab õppekoormuse puhul tema eripäraga.

“Maarja ise on aktiivne ja positiivne inimene ning seetõttu on ta kenasti hakkama saanud,” kinnitab Agan. “Eraldi austust väärib, et Maarja töömaht on tavalise tudengiga võrreldes oluliselt suurem, näiteks kõik materjalid peab ta skanneriga viima spetsiaalse programmiga arvutisse, mis talle siis need ette loeb.”

Muusikaosakonna üliõpilased toetavad Maarjat ja õppejõud peavad ülesandeid andes silmas tema võimalusi.

“Kuna pärimusmuusika õppimine käib suurelt jaolt kuulmise järgi, sobib see Maarjale hästi,” nendib Agan.

“Kuulmise järgi mängin, natukene olen pimedate kirjas nooti õppinud, aga kuna Eestis neid ei trükita, tuleb Soomest muretseda, siis on nii palju asju, mida peab õppima, ja noodilugemist ma hästi ei valda,” tunnistab Maarja, kellele on õpitav lugu kas ette mängitud või on ta seda kuulnud. “Kui ma akadeemiasse solfedžo katset tegin, öeldi, et mul on absoluutne kuulmine, arvan, et see on loogiline, sest olen 15 aastat kuulmise järgi õppinud,” meenutab ta.

Samamoodi, kuulmise järgi, õpib ta laule ja esitab neid a cappella nii, et võtab kuulaja vaimustusest hingetuks.

Toetav elujaatus

“Öelda, et muresid ei ole, oleks ka nali, aga minule on muusika see, mis on aidanud mind väga rasketest hetkedest üle,” tunnistab 22aastane Maarja.

Siiailma ruttamisega oli Maarjal sedavõrd kiire, et ta sündis enne õiget aega. Tagajärjeks süvenev silma võrkkesta kahjustus, mis suvel seitse aastat tagasi jõudis hommikuni, mil ärgates olid värvid tema ees mattunud täispimedusse.

Ega ta enne sedagi teravalt näinud, aga ema Eva pani tütre Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumi, tavakooli. Õde Mary muretses Braille’ kirjaga arvuti, millega pimedad saavad kirjutada.

“Pole olemas asju, mida ma ei oska või ei suuda, kõik on õppimise ja teotahte küsimus,” kostab iseseisvaks kujunenud Maarja veendunult, hinnates pere ja sõprade mõistvat toetust.

Neli noort, Maarja Haamer nende hulgas, kirjutasid projekti “Tantsides pimeduses”, mis pälvis Euroopa noorteühendustes tunnustuse, sest valge kepi inimesedki tahavad jalga keerutada.

“Alustasime neli aastat tagasi line-tantsuga, kui olime paar kuud harjutanud, käisime Pärnus tantsimas ja sellest areneski pimedate hulgas tantsusoov nii, et praegugi teevad Viljandis ja Tallinnas pimedad seltskonna- ja line-tantsu,” selgitab Maarja, lisades, et selle ettevõtmise üle võivad temasugused noored uhked olla.

Maarjale meeldib joonistada, sest ta mäletab veel värve. Rohurohelist ja taevasinist, päikesekuldset ja loojangupunast. “Joonistan abstraktseid pilte, lemmikvärvid on kollane ja oranþ, aga viimasel ajal teen kaardikesi, neisse kirjutan pimedate kirjas ja üritan veel vahel suuremate tähtedega teha nägijate kirjas teksti, kuigi see ei ole enam lihtne,” räägib ta oma loometööst, olles tänulik, et ta on niigi palju näinud.

Ja kui vardad ja lõng kätte juhtuvad, saavad need naise sõrmede vahel salliks.

Üle kõige on aga Maarjal muusika. Mitte unistuste jazz, vaid põlvest põlve pärandatud rahvalooming puhkpillidel, sest keelpillimäng võtab pikapeale sõrmeotste tundlikkuse ja pimedate kirja lugemine võib saada häiritud.

Teised silmad

Oma teised silmad sai mitmekülgsete huvidega ja liikuv Maarja läinud aasta juunis.

“Siis hakkas meil suurem koostöö pihta,” ütleb ta Pärnus kasvatatud juht- ja abikoera Irist silitades.

Koera saamiseks pani Maarja ennast kirja siis, kui ta sai 18 täis ja võis sellekohase avalduse kirjutada. Pikk ooteaeg tuleneb riigi rahakotist, mille järgi aastas rahastatakse kolme-nelja koera väljaõpetamine, vajadus oleks aga kümme korda suurem.

“Sõitsin teate peale, et saan koera, vaatama, kas sobime. Sobisime!” kinnitab Maarja.

Irise perenaise jutu järgi läheb vastastikune sobimine aina paremaks ja kui tema teab marsruuti, kuhu minna, oskab ta koera juhendada. Ütleb, kas on tarvis minna otse, keerata paremale või vasakule.

“Suunajuhised peavad väga hästi teada olema,” ütleb ta oma saatja kohta, tänu kellele pole vaja tänaval valget keppi kasutada.

Rakmed aitavad liikujate koostööle kaasa, tavaliselt astub Iris vasakul pool ja ruttab ette, kui on tarvis märku anda takistusest, millest tuleb mööda minna.

“Kasutan päris palju ühistransporti ja liigun üldse palju viimasel ajal tänu koerale, kuid kui vaja marsruuti täpsustada, leidub alati inimesi, kes vastutulelikult seletavad ja aitavad,” tunneb Maarja siirast heameelt abivalmitest kaaskodanikest.

Kuid seletab sedagi, miks nii nunnut koera ei ole mõistlik tema kõrval eksitada.

“Kui ma olen näiteks keset tänavat ja tahaksin kusagile jõuda, ei ole just väga mõistlik tulla ligi ja hakata rakmetes juhtkoera paitama, sest tal on kindel ülesanne, ta täidab seda ja minu saatjat eksitades võib meil marsruudil midagi segamini minna.”

“Kaks aastat on veel kultuuriakadeemias õppida, peaksin tegema magistri otsa, sest tahan päris korralikku pilliõpet ja paberit kätte saada,” ütleb Maarja, kellel nagu tema seitsmel kaaskursuslasel on võetud selge siht rakendusliku kõrghariduse omandamisel.