Hilja Treuberg: Võisin oma eelmises elus tõesti olla arhivaar.

Foto: Andres Adamson

 “See, mis ma praegu teen, on justkui mu teine elu. Võisin oma eelmises elus tõesti arhivaar olla,“ tunnistas 77aastane Pärnu linnakodaniku maja perenaine Hilja Treuberg naerdes.

Selle aasta 2. juuni tuleb talle pidulik päev: linnakodaniku maja saab viieaastaseks. See on ajaloost nakatunud naise teise elutöö suurim daatum. Esimene elutöö oli juhtida kultuuri. Kui Hilja Treubergi puhul on tähtsustatud aastaid 1970-1988, mil ta juhatas Pärnu linna kultuuriosakonda, siis ise peab ta armsamaks ja sisukamaks aastaid kunstilise juhina. Tõsist konkurentsi sellele pakub aga praegune “teine elu”.

Miks siis kohe nii, et nüüd nagu teine elu?

Olen juba 77 vana ja tunnen: mul on veel oma missioon täita. Mis eriti meeldiv: mind usaldatakse mu ametis. Meelitan minevikust nägusid välja, saan teada huvitava killukese tuntud inimese kohta – kõik see on päratult põnev. Ja mul on aega süveneda, olen enda ja huvi päralt. Möödunu vajub ruttu minevikuhõlma ja on suurepärane tunne, kui keegi astub uksest sisse haruldase vana foto või dokumendiga.

Millal see teiega juhtuma hakkas?

Ajaloohuvi on mul kogu aeg olnud. Sestap väidangi, et olen vist oma teises elus olnud arhivaar. Kui kultuuriosakonna juhataja ametist 1988. aastal pensionile läksin, ei püsinud ma kaua kodus – kuu aega olingi koti peal. Tollases täitevkomitees vajati dekreediasendajat ja kui noor ema tööle tuli, oli jälle keegi titepuhkusele minemas …

Saabus muutuste aeg ja Jaak Saarniidu linnavalitsus, minu jaoks uus naerukoht: nüüd läks kassapidaja dekreeti. Vaat ses ametis jäi mul rohkem aega, käisin majas ringi ja muudkui mõtlesin: Pärnu raekoda on ajaloota maja! Ei olnud siin säilitatud ühtegi vana materjali, ei teatud kunagistest linnapeadest. Mul tekkis lausa hasartne huvi selle vastu, kes siin on olnud ja mis siin on tehtud. Hakkasin materjale otsima ja alustasin linnapeade portreedest. Neist tehtud fotosuurendused panime koridori seintele.

Hakkasin muuseumis lugema linnavalitsuse vanu aruandeid. Läbi häda, kõik olid saksakeelsed ja sõnaraamat pidi kõrval olema. Kui venekeelsed tulid, oli kergem.

Kui ükskord linnavalitsusest pensionile jäin, andsin materjalid raekotta märgiks, et ehk keegi soovib jätkata. Väike mõte hiilis kõrval: võib-olla leidub raekojas mõni tuba, kuhu sobiks ajalooline väljapanek? Paraku sellist polnud.

Aeg tiksus ja mind kutsuti linnapea Einar Keldri juurde nõupidamisele, kus teemaks, kui suurelt minu tööd edasi teha.

Siis vihjasingi Nikolai 8 majale, mis oli olnud justkui tõmbetuultes. 1980ndatel taheti seda koguni lammutada, hoones paiknesid haridusosakonna ja noorte tehnikute maja laod, maja oli korrast ära. Päästis see, et kultuuriosakonnal polnud õigeid ruume ja täitevkomitee esimehe asetäitja Endel Laos oli nõus maja restaureerimisega. Selgus maja arhitektuuriline väärtuski: Pärnu vanim säilinud rõhtpalkidest puumaja.

Kui kultuuriosakond sealt välja kolis, hakkas linnavalitsuses müümise jutt.

Mina siis ütlesingi koosolekul Einar Keldri eesistumisel: ”Selle asemel et maja müüa, võiks see jääda manööverpinnaks. Esialgu saaks toa või paar sisustada linnavalitsuse ajalooliste materjalidega, panna linnapeade portreed üles.”

Kelder lausus: ”Jaa, sel jutul on jumet!” Uskumatu! Maja oli päästetud.

Linnakodaniku maja on mitme funktsiooniga, mis see tähendab?

Kuna majas elasid paarsada aastat tagasi Pärnu linna kodanikud, on kõige tähtsam funktsioon olla linnakodanike päralt. Ehkki külastaja leiab siit palju ajaloolist materjali, ei ole tegu muuseumiga. Meil on omavalitsuse tuba, kuhu on kogutud materjalid omavalitsuse tegevuse kohta ja mille põhjal tegutseb majas raeteater, etendades ajaloolistest sündmustest elavaid pilte. Kodanikutuppa on koondunud andmeid linnaelanike ja silmapaistvate inimeste kohta minevikus ja praegu, dokumendid ja uurimistööd, fotod. Sellest toast saab inspiratsiooni traditsiooniline üritus “Muusade puudutus”. Aukodanike toad on ühtlasi esindustoad: neis võetakse vastu delegatsioone, külalisi, antakse mõnikord üle linnavalitsuse autasusid. Tubade seintel on väike maaligalerii Pärnu tuntud inimeste ja aukodanike nägudega kunstnik Vello Paluoja teostuses.

Ülakorrusel paiknevad hansa- ja sõpruslinnade tuba. Hansatoa väljapanekute abil saab aimu Pärnu kui kauba- ja hansalinna minevikust. Ruum on ühtlasi loengute, õppetundide ja elavate ürituste korraldamise koht.

Sõpruslinnade toa nimi kõneleb enda eest: näha on kogu Pärnu suhtlus välismaailmaga. Seoses Pärnus toimunud Rootsi nädalaga on  praegugi seal vaadata näitus “Rootsi vaim ja võim Pärnus”. Ettevalmistamisel on Pärnu laulupidude lugu Eesti üldlaulupidude taustal nimega “Kui laululaine lahkesti …”.

Uudistajaid, nagu kuulda, käib siin kõikjalt Eestist.

Jaa. Huvitav on see, et teistest linnadest tulijad saabuvad vaatama sellist linnakodaniku maja, nagu on Tartus või Rakveres, kus näidatakse mingi ajastu olmet, kostüüme, mannekeene, asju. Meil seda ei ole, ehkki mõned originaalesemed siiski on. Meilt saab peaasjalikult teavet linna omavalitsuse kujunemisest raest alates.

Palju materjali on kappides, mis korraga välja ei mahu, aga me vahetame ekspositsioone. Kogunenud on tuhandeid lehekülgi, nende seas ligemale 40 kodu-uurijate tööd. 

Asjadel võib olla oma huvitav lugu. Nagu näiteks linditükikesel Pärnu suure silla avamiselt. Linditüki tõi meie majja avapäeval üks vanapaar, kaasas veel pööningult leitud 1930. aastate Pärnu linna pitsat. Vanahärra oli tollal kuueaastane. Ta pugenud rahvamassist läbi Konstantin Pätsi juurde, kes linti lõikas. Poisike pistnud ninakese üles ja Päts lõiganud temalegi jupi linti.

Teine näide: hansatoas paikneb väga huvitav Jakob Jacke kaubakontori vasksilt, kusagilt pööningult leitud ja meile toodud.

Ma lausa naudin inimesi, kes siin käivad! Astuvad sisse, vaatavad, hakkavad siis meenutama … Astun ligi ja saan targemaks. Tihti tullakse tagasi, kaasas fotod.

Tõsine rahvas on ajaloohuvilised, viktoriinidest osavõtjad nohistavad ja nahistavad tundide ja päevadegi kaupa. Ajalooõpetajad toovad siia õpilasi. Agar käija on olnud Pärnu vene kool.

Hansatoa valmimine tõi majja elevust. Mida nimelt?

Aastast 2006, kui see ruum valmis, on tõesti midagi teisiti – koht, kus üritusi teha. Olin varemgi mõelnud Vana-Pärnu kodanikumääruse peale, mida aastas loeti rahvale neli korda ette. Tekstid on vahvad, kujutlesin elavalt, kuidas tohib kaubelda, tulega ümber käia … Hakkaksin seda näitemänguks kirjutama. Tegime prooviks ettelugemise, kaasa lõid näitlejad Meelis Sarv ja Raido Keskküla ning vastava aja rõivastes Pärnu linnavalitsuse töötajad. See meeldis rahvale nii, et pidime üritust kordama. Mulle tuldi ütlema, oi, nagu raeteater kohe. Jätsimegi selle nime käibele.

Kord saime vaatamiseks ajaloolise pildi Eesti meremuusemi käest, kus peal esimene Eestis ehitatud purjekas, mis üle Atlandi seilas, kapteniks Olof Olsson. Aga Olsson oli omakorda Pärnu linnapea äi, Olssoni tütar abiellus Pärnu esimese eestlasest linnapea Jaan Leesmentiga. Ja ajaloolise pildi “Georgi” juurde etendasime pildikesi Olssoni loost, kuidas ta oma laevaga üle Atlandi läks.

Näitemängu tegime vabariigi aastapäevakski, näituse “Ja sõna läks välja Pärnust” elavdamiseks. Etendanud oleme 1918. aasta esimese volikogu istungeid pärast Saksa vägede lahkumist, Saksa keisrile ja keisrinnale telegrammi saatmist. Need on olnud nii pooletunnised kui pisut pikemad etteasted. Möödunud aastal mängisime neli korda teemal “Kuurort 170”, seegi etendus kuulus näituse juurde. Tegev oli nii linnapea Brackmann oma abikaasaga kui supelinspektorid ja teised.

Kokkuvõttes: hansatuba on toonud majja elu, võimaldanud ajalugu kõnelema panna.

Rahvast need üritused huvitavad, tihti jääb soovijaid ukse taha - ei mahu saali. Ärge pange pahaks, aga kas “Muusade puudutus” on Hilja Treubergi nostalgia?

Mitte mingil juhul! Ükskõik, mis selle ürituse nimi oleks, see lihtsalt peab linnakodaniku majas olema. Räägime nii sõnas, pildis kui muusikas neist haridus- ja kultuuriinimestest, kes Pärnule kuulsust toonud, midagi väärtuslikku algatanud. Teenetemärke ju kõigile ei jagu! Üritus on tõesti minu korraldada. Projitseerime korstnajalale pilte, laseme õhtu peategelastel endast rääkida ja rahval neile küsimusi esitada. Alati eelneb põhjalik kodutöö, mis polegi nii kerge, kuid see-eest huvitav.

Miks alustasime “Muusade puudutusega” alles 2007. aastal? Sest siis saime klaveri. Esimesed, keda austasime, olidki muusikud Olev Sööt ja Tõnu Rein. Üritusel on kesksed tegelased olnud Laine Mägi, Helvi Treiblut, Bruno Sõmeri ja Vello Paluoja, meesansambel Kolm Kella ja KETA trio. Nüüd on plaanis “Muusade puudutusse” kutsuda perekond Merila.

Olen tihti kuulnud kellestki proua Barbrast. Kes ta on?

Oskar Brackmanni elulugu uurides sain huvitava tutvuse - Saksamaal elava Barbra Fankhaeneli, kes sageli Pärnus käis. Ta on kaugelt Brackmanni naise sugulane ja tegus daam, sõitnud üle 40 korra Pärnusse ja toonud juba nõukogude ajal humanitaarabi. Minule tõi ta Brackmanni pojapoja kaudu mõne foto ja mälestusi.

Barbra esimene tulemine oli vahva. Nõukogude ajal tõi ta Pärnusse ratastooli, mida aga tollal tuua ei tohtinud. Mis tegi Barbra? Istus lennujaamas ise tooli peale ja nii toodi ta Tallinnast Pärnusse kui puudega inimene. Ratastool jäi muidugi Pärnusse. Sestpeale on ta meie linna toimetanud humanitaarabi üle 40 korra. 

Barbra läks siit 13aastase tüdrukuna, viibis baltisakslaste ringkonnas ja kõneles selgelt eesti keelt. Ta olevat aastate kaupa iga päev viis lehekülge eesti keeles lugenud, sõnaraamat kõrval. Oskar Brackmanni pojapoeg suri selle aasta jaanuaris, tema annetas ju raha Pärnu pargipinkide tarvis ja siis, kui Brackmanni büsti tehti.

Barbra on nüüd üle 80 aasta vana. Linnakodaniku majas anti talle kätte Pärnu teenetemärk.

Kas raeteatrile kirjutamine tõukab teid juba kirjaniku seisusesse?

Seda on palju öeldud. Aga mul on tõesti pooleli käsikiri “Pärnu linnapead ja nende aeg”. Linnapeade kohta ei ole palju materjali. Näiteks kui Brackmannist on seda väga vähe leida, siis mulle on temast juba kogunenud vaat et kõige rohkem märkmeid. Suur häda on fotodega. Arreteeritutena viidi ära Hugo Kuusner, Oskar Kask, Priit Suve ja keegi ei julgenud nende pilte oma albumites enam hoidagi. Ka Voldemar Ernesaksast, kes jõudis Kanadasse välja, ei leidnud ma kaua fotot. Rolli mängis juhus. 

Ajalehtede kõrval, kuhu on üsna palju väärtuslikku talletatud, hakkasin lugema linnapeade kaasaegsete mälestusi. Olen üllatunud, kui huvitavat materjali neist saab.

Käsikiri vajab veel tööd.

Seda kõike teete pensionieas! Kuidas jaksate? Mis toidab?

Minust vanemaidki on veel elus ja teevad tööd kah. (Naerab) Aga jaksu ja hingetoitu saab huvile pühendumise kõrval abilistest. Kui möödunud aastal tegime näitust “Ja sõna läks välja”, seisid algusest peale truult minu kõrval kunstnik Vello Paluoja, kes on läbi maalinud linnapeade ja aukodanike ning teistegi tuntud inimeste näod siin seintel, ning Indrek Aija, kes arvutiprogrammides töötleb suurepäraselt fotosid. Indrek pildistab üritustelgi, et alati jääks jälg.

Tiivustav oli üllatus, kui Viljandist suur buss maja ette vuras ja rahvas nii näitust kui etendust näha tahtis. Tallinnast tõi Pärnust pärit Anne Eenpalu samuti bussitäie rahvast kohale. Samal ajal suutis ta sellele üllatusele teisegi lisada: oli kaasa võtnud viiulimängija Hugo Schütsi poja Juhan Schütsi, kes mängis mulle oma isa hällilaulu. Hugo oli Estonia teatri esiviiul ja on olnud Pärnu suve kontsertmeister. See, et Anne Juhani kaasa võttis, liigutas mind pisarateni.