Siim Kallas: Kogu minu energia ja motiveeritus on suunatud sellele, mida ma Brüsselis teen.

Foto: Liis Treimann/Postimees

Euroopa Komisjoni aseesimehe Siim Kallase sõnutsi ei ole tal kindlaid tulevikuplaane. Kaks aastat kestab senine töö Brüsselis, 2015. aastal on riigikogu, 2016. aastal presidendivalimised.

“Eks siis vaata, kas on kiusatus Eesti poliitikasse siseneda,” ütles Kallas 2014. aasta sügise kohta. “Kaks aastat on pikk aeg. Ma ikkagi vaataks ühte asja korraga.”

Kellest saab Andrus Ansipi järglane?

Pole õrna aimugi. See on veel täiesti lahtine. Seal on võimekaid inimesi, aga minu meelest praegu ei ole küll ühtegi üheselt väljajoonistunud kandidaati, kes sellele kohale kõigi arvates pretendeerib ja sobib.

Mina ei võta erakonna siseasjadest väga palju osa. Ma võin olla ainult mingisugune välisvaatleja.

Ega ma nende jutuajamiste juures ole, aga kujutan ette, et poliitiline loogika on ikka see, et Ansip läheb ära maksimum kõige varem vahetult enne valimisi. Või läheb ta valimistele välja ja siis otsustab. Või jätkab.

Kõik variandid on võimalikud. Kuigi ta on avalikult öelnud, et ei jätka. Ma arvan, et loogiline vahetus toimub 2014. aasta kevadel või isegi sügisel. Aga ega ma tea, mis nad seal planeerivad.

Te olete Reformierakonna auesimees. Mida see nimetus tähendab, kuivõrd teiega näiteks Reformierakonda tabanud usalduskriisis konsulteeritakse?

Ma ikka töötan Brüsselis. Kogu minu energia ja motiveeritus on suunatud sellele, mida ma seal teen.

Erakonnal ei saa olla kahte esimeest. Seetõttu hoian ma ennast operatiivasjade otsustamisest eemal. Ja üks asi veel, mida tuleb tingimata arvestada: ma tõepoolest ei taju kõiki üksikasju.

Üks asi on olla kohal, rääkida inimestega, näha nende silmavaadet, tajuda nende kehakeelt ja hoiakuid. Teine asi on lugeda lehti ja internetti ning telefoni teel üht-teist rääkida. Seda tunnetust, et operatiivselt erakonna tegevusse sekkuda, ei ole.

Milline teie tunnetus on? Kas Reformierakonna usaldusväärsusega on midagi lahti?

No ma arvan, et ikka on. Selles kriisis, mis algas Silver Meikari artikliga, tehti õige mitu viga, mida ma ei taha pikemalt kommenteerida. Ütlen, et on tehtud vigu, mis on usaldust kõvasti kõigutanud.

Seda kõike peab aga proportsioonis vaatama. Kas see on nüüd nii suur pahandus, et sellega seoses tuleb väga suur kursimuutus Eestis? Seda ma muidugi õigeks ei pea. Arvan, et suurem poliitika peaks tulema ja panema asjad proportsiooni. Suure poliitika teemasid on ikkagi palju.

Kas keegi võiks vastutuse võtta?

Ma ei kommenteeri. See läheb juba liiga konkreetseks. Neid arvamusi on igasuguseid olnud. Siin tõmban ma piiri vahele, ma ei sekku erakonna operatiivsesse juhtimisse.

Paraku on asjad nii era- kui perekondlikult seotud. Kas keegi ei helista ega kurda, millega teie tütar jälle hakkama on saanud? Ütles välja asju, mida parteist keegi teine oleks pidanud ütlema.

Tütar on mul iseseisev inimene. Tütre isa on keeruline olla. Sul on ikka tunne, et ta on eelkõige sinu laps, aga ta on siiski väljakujunenud isiksus, kes on kümme aastat, tegelikult isegi rohkem, töötanud advokaadina ja saanud väga edukaks advokaadiks, kellel on omad vaated ja seisukohad.

Loomulikult suhtlen ma oma tütrega. Kui tütar küsib nõu, siis ma oma arvamust avaldan. Aga see ei ole nii, et keegi helistab mulle ja ütleb, et kutsu oma tütar korrale.

Ma ei võta niisugust juttu tõsiselt. Kui kellelgi on eri seisukohti minu tütre suhtes, peavad nad neid tütrega klaarima, mitte minu kaudu.

Missugune on teie enda tulevik? Millal transpordivoliniku ja Euroopa Komisjoni aseesimehe volitused lõpevad?

1. novembril 2014. Ametlikult. Kui ei lähe venimiseks. Kaks korda olen ma komisjonis olnud komisjoni vahetuse ajal, mõlemal korral on läinud üle aja. Esimene Barroso komisjon astus ametisse 22. novembril ehk kolm nädalat pärast ettenähtud aega, teine Barroso komisjon koguni väga pikalt: 9. veebruarini läks aega 1. novembrist. Ei tea, kas seekord läheb rutem, aga ametlik tähtaeg on 1. november.

Variante on õige mitu. Natuke peab passi ka vaatama. Nagu spordis soovitatakse, et ära treeni 30aastase koormusega. Vaata ikka seda, mida sinu füüsiline ja vaimne valmisolek lubab teha.

Kaks aastat on pikk aeg. Mulle ei kujune see aeg sugugi lihtsaks. Väga palju sõltub sellest, mis täna ja homme otsustatakse. Kui otsustatakse, et see, mis ma olen ette valmistanud Euroopa ühendamise rahastu kohta, tuleb, on üks taktika ja strateegia. Kui see ei tule, siis teine.

Peale selle on veel väga raskeid teemasid ees, nagu Euroopa raudteede reform ja lennunduse reform. Ma ikkagi vaataks ühte asja korraga.

Mingit kindlat plaani ei ole. Kõige rohkem unistaksin sellest, et võtaksin oma alma mater’is ehk Tartu ülikoolis ette mingi õppetöö. Olen lugenud, et on niisugune amet nagu võrdleva poliitika professor. Arvan, et mul oleks nii mõndagi õpetada.

Mulle meeldib tudengitega töötada ja õpilastele esineda, mida ma praegugi Pärnus Sütevaka gümnaasiumis nautisin. Arvan, et see on üks variant – hakata õppejõuks, kirjutada üht-teist. Mul on kogu aeg rahulolematus, et ma pole midagi artiklitest suuremat kirjutanud.

Ja siis muidugi osaleda endise Euroopa Komisjoni asepresidendina lõpututel konverentsidel, kuhu kutsutakse. See on üks loogilisemaid variante.

Kas Eesti volinik kolmandat korda on võimalik olla?

On võimalik. Aga ei, see jääb ära, kindlasti. Inimene peab ise aru saama, et mõne koha peal saab tema aeg täis. Eks siis vaata, kas on kiusatus Eesti poliitikasse siseneda, ei oska praegu öelda.

Kandideerite Eesti presidendiks?

Seda küsitakse nii palju, aga vaadake: sinna on neli aastat aega. See on nii pikk aeg. Vahepeal tulevad valimised.

Te teate väga hästi, kuidas Eesti presidendi valimise süsteem on. Vähemalt esimene käik sõltub väga palju riigikokku valitud poliitiliste jõudude kombinatsioonist. See juhtub 2015. aastal. Minust oleks äärmiselt rumal planeerida oma elu selle nimel või jätta midagi tegemata, et võib-olla tuleb kunagi selline asi.

Ei tea. Ma ei mõtle selle peale ega taha praegu selle peale üldse mõelda.

Kes ja millal Rail Balticu kohta lõpliku otsuse langetab?

Rail Balticu kohta on need päevad (intervjuu tegemise ajal oli koos Euroopa Liidu 2014.–2020. aasta eelarve raamistikku arutav Euroopa ülemkogu, T. R.) väga olulised. Kui ELi seitsmeaastases eelarves komisjoni pakutav variant läheb enam-vähem nii – vähendatakse kindlasti, aga talutavates piirides –, on ELi poolt kõik eeldused, et Rail Baltic tuleks, täidetud.

On olemas raha, see projekt on kirjas kui üks Euroopa tähtsamaid projekte ja on rahastamise kord. Nüüd sõltub edasine juba Eestist, Lätist, Leedust, Poolast ja Soomest.

Siis ei saa enam otsida vabandust, et “me enne ei liiguta, kui EList raha antakse”. Kuigi ma Eestit ei süüdista selles, sest Eesti majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on kogu selle praktilise töö ju algatanud ja teinud ning tegutseb väga tublisti.

Samuti on vaja kõik projektid ette valmistada, maade värgid ja juriidilised probleemid lahendada. Kui nii asjaga edasi minnakse, nagu Juhan Parts ühel Harju maavalitsuse korraldatud üritusel peetud kõnes rääkis, võib sellest asjast midagi välja tulla küll.

Pärnule sõltub Rail Balticust päris palju, omamoodi muutub linn Tallinna eeslinnaks. Üritage prognoosida, millal pärnakad saavad kiirrongiga hakata Tallinnas tööl käima?

Seda ei tasuks siiski nii hoogsalt … Ajalises mõttes on see reaalne, aga kas pilet nüüd iga päev kannatab tööl käia?

Kui palju pilet maksta võiks?

Ei tea, ega ta nüüd ikka trammipiletiga võrreldav ole. Pileteid on väga erinevaid: igasugused klassid ja kuupiletid.

Aga valmimisaasta?

Kui eelarve vastu võetakse ja ettevalmistustöödega lõpule jõutakse, siis aastal 2015 võiks ehitamine alata. Me oleme kalkuleerinud, et aastal 2020 võiks asi juba ilmet võtta. Vähemalt osaliselt. Kui ta võtab ilmet aastal 2025, on ka väga ruttu tulnud. Raudtee on ikka suur asi, selle ehitaminegi on suur asi.

Flybe tahtis hakata Pärnust Stockholmi ja Helsingisse lendama, aga Tallinna lennujaam ütles, et lennake parem Tallinnast. Majandusminister Juhan Parts on Pärnu lennuvälja arendamisel näinud mõtet siis, kui seda kasutaks 100 000 inimest aastas. Kuidas te hindate Pärnu lennujaama tulevikku?

Sellele küsimusele ma vist jätaks vastuse võlgu. ELil siin palju kaasarääkimist ei ole. See on ikkagi regionaalpoliitika küsimus.

Rahastamised ja suhtumised on Eesti valitsuse pädevuses. Meie vaatame ainult, et riigiabi reeglitest kinni peetaks. Riigiabi reeglite uuendatud versioon on väljatöötamisel, varsti tuleb see komisjonis arutusele. Põhimõtteliselt peame vajadust ühendada kaugemad piirkonnad suuremate keskustega väga oluliseks. Aga me tegeleme rohkem Tallinnaga, Eesti kui tervikuga.

Otselennud on tänapäeva asjaajamises väga olulised. Lennundus on kallis asi. Aga konkurentsieelist, et kedagi peetakse ülal maksumaksja taskust, ei loeta heaks tooniks.

Kui nüüd rääkida Pärnu lennujaamast, on küsimus Pärnus endas. Kas ollakse valmis välja kuulutama avaliku teenuse konkurssi ehk hakkama rahastama mingeid liine, mis meie mõistes tähendab seda, et konkureerida saavad kõik? Te saate finantseerida seda liini, aga see läheb kalliks maksma ja peab olema väga selge põhjendus, mis kasu sellest on.

Pärnu rahaline võimekus ei ole väga suur. Üks suuremaid objekte, kus ELi toetuse poole vaadatakse, on Pärnu kolmas sild. Kas selline ootus on õigustatud või on see linna asi, kas ta kulutab raha parkide või silla ehitamiseks?

See on ikka rohkem linna asi. Selleks on regionaalpoliitika raha, mis on suur osa ELi eelarvest. Kokku moodustavad tõukefondid ELi eelarvest 40 protsenti.

Eesti on väga suur nende vahendite saaja suhteliselt. Suur pluss on, et neid on osatud kasutada. See käib nõndanimetatud jagatud vastutuse põhimõttel: kui valitsus otsustab nende võimaluste piires, mis tal on, toetada mingit silda või teed, võib ta seda teha.

Tallinna–Pärnu–Ikla maantee laiendamine sõltub kaudselt sündimusest. Sündimus langeb, kas seda teed on üldse mõtet laiemaks ehitada?

Arvan, et ikka on. Minu lühiajaline kogemus Euroopa transpordipoliitika eesotsas ütleb, et juurdepääsu tagamine on väga tähtis. Muidugi on Euroopas väga palju ehitatud teid, mille korrashoiuks riigil enam raha ei jätku, ja need teed pole niisuguses kasutuses, et nad võiks isetasuvad olla.

Hea teedevõrk on sümboolse väärtusega ja ma kindlasti toetan hea teedevõrgu arendamist. Muidugi peab jääma mõistuse piiresse, aga me ei saa kunagi täpselt kalkuleerida, et selle teelõigu ehitamine toob kindla protsendi tulu.

Praktika näitab, et tulud on alati suuremad kui esialgu planeeriti. Aga see võtab aega. Juurdepääsu tagamine võib piirkonnale anda kuni paarkümmend protsenti majanduskasvu.

Kas ma oma autole naelkummid võiks osta? Keelate need Euroopa Liidus ära, on kulutus asjatu.

Sellega me ei tegele. Enamikus riikides pole naelkumme vaja, seetõttu oleks imelik hakata mingeid tohutuid seadusi vastu võtma. See on rohkem Eesti ja Soome otsustada, kas naelkummid ja hirmus teede kulumine või rohkem riske ja vähem teekatte hävimist. Arvan, et see on puhtalt kohapealse otsustamise küsimus.