Tekstiilikunstnikud taasavastasid nõgest – põhjamaa siidi

Vormsil Kersleti ateljeed pidav tekstiilikunstnik Liisa Tomasberg pani uue kunsti muuseumisse välja nõgese töötlemise lõuguti, kiuproovid ja eri paksusega niite-lõngu. Foto: Anu Jürisson

Hans Christian Anderseni muinasjutt “Metsluiged”, kus Eliisal tuli oma luikedeks nõiutud vendade päästmiseks nõgestest särgid kududa, polegi muinasjutt. Vähemasti selles suhtes, mis puudutab nõgeseid ja kudumist.

Kuigi Eesti alalgi on nõgest asjatundjate arvamust mööda kindlasti tekstiilitaimena kasutatud, on selle kohta vähe andmeid. Mujal Euroopas on see pikaks ajaks unustuse hõlma vajunud, kuid üldtuntud umbrohi olnud tuhandeid aastaid hinnatud kiutaim.

Osa täna Pärnu uue kunsti muuseumis avatavast tekstiilikunstnike kolmest ülevaatenäitusest ongi pühendatud nõgesele ja selle pani suvel Vormsil nõgesekiu töötlemise õpikoja põhjal kokku Liisa Tomasberg.

Suvise osaluseksperimendi eesmärk oli saada nõgesetaimest esmalt sobiv kiud, see kedrata ja teha esimesed kudumisproovid.

Põnev eksperiment

“Tegelikult saime seda esimest korda katsetada ühe teise tekstiilitöötoa raames aastal 2006 sealsamas Vormsil, kui üks meie kolleege Eelike Virve, kes seekordki oli juhendaja, kirjutas oma magistritöö nõgesekiu ainetel. Vormsil oli hästi palju nõgeseid ja see jäi meelde,” rääkis Tomasberg. “Kuna Eesti rahvakunsti ja käsitöö liit on välja hõiganud tänavuse teema-aastana “Taimsed kiud”, otsustasime õpitoa teha uuesti ja suuremalt.”

Lina, turba ja nõgesegi kasutamise kohta kiu- ja kangamaterjalina ilmus teema-aasta puhul Liisa Kallami, Virve Tuubeli ja Eelike Virve sulest käsitöö liidu väljaanne “Taimest tulnud”.

Sealt võib lugeda, et keeleuurijad olid esimesed, kes avaldasid mõtte, et nõgest on ammustel aegadel tekstiilitaimena kasutatud. Näiteks on germaani keeltes “nõges” ja “võrk” sama päritolu.

Varaseim kirjalik allikas nõgese kasutamisest kiuna on leitud venelase Nestori kroonikast 900. aastatest, kus ta mainis, et nõgesest valmistati nii peenemaid rõivaid kui purjeriiet ja laevaköit.

Nõgest on nimetatud põhjamaa siidikski. Rootsis olid sellised kangad 18. sajandil niivõrd hinnalised, et lihtrahval oli nõgesekangast rõivaste kandmine seadusega keelatud. Alles 19. sajandil hakkas tööstuslikult toodetud puuvill kohalikku toormaterjali välja tõrjuma.

Juulis sai Vormsi käsitööseltsi kutsel ning kultuurkapitali, kultuuriministeeriumi ja Vormsi valla toel saarel kokku 35 huvilist kogu Eestist.

Õpikojas jõuti teha eri paksusega lõngaproove ja punuda nõgeseköit, samuti värviti villast lõnga nõgeselehtedega. Järgmisel suvel loodab meeskond katsetusi eeltöödeldud materjaliga jätkata ja proovida, milliseid kudumeid nõgeselõngast saaks.

Pärnu näitusel ongi välja pandud õpikojas saadud kiu- ja lõngaproovid. Kraasile jäetud pehmest kiust on võhikul võimatu välja lugeda, et see nii niidiks kui lõngaks kedratav materjal pärineb nõgesest.

Aeganõudev protsess

Tomasberg märkis, et taimest lõngani jõudmine on aeganõudev protsess.

“Nõgesevarred puhastatakse lehtedest ja kooritakse, sest kiud tuleb varrekoorest. Nii nagu lina lõugutatakse nõgesevarre koortki. Kiudu on võimalik eraldada nii leotades kui kuivalt, meie kasutasime keetmist,” kirjeldas tekstiilikunstnik. “Üks päev korjad, teine päev koorid, kolmas päev keedad, siis kuivatad, seejärel kraasid. Vabalt võib kuluda nädal, enne kui saad hakata lõnga ketrama.” Kui peaks 11 kuningapojale nõgeselõngast särgid kuduma, jääb ühest suvest väheks, lisas ta.

Selles, et nõgest aga põhjamaa siidiks nimetatakse, on oma tõetera.

“Tõesti, kui nõgesekiudu hoolega puhastada ja pleegitada, saab sellest väga elastse ja mõnusa materjali, mis on kindlasti pehmem ja läikivam kui linakiud,” tõdes Tomasberg.

Veel säravamaks võrdluseks otsis tekstiilikunstnik kotist India ja Tiibeti kandis kasvavatest ramjeedest ehk Hiina nõgestest saadud pika ja valge pahmaka, mis nägi välja nagu juuksed.