Idaeurooplaste Legshaker pani sakslased tantsima

Pärnust pärit punkfolkbänd Legshaker lõi oma muusikaga laineid Saksamaal toimunud festivalil. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Pärnu punkrokkbänd Legshaker osales novembri keskel Saksa-Poola festivalil “Transvocale”, kus kohalikele arusaamatus keeles musitseerinud Ida-Euroopa ansamblilt nõuti ainsana lisalugusid.

Üheksandat korda toimunud laulu- ja maailmamuusika festivali “Transvocale” asukoht jääb sõna otseses mõttes Saksa–Poola piirile ehk üritusi jätkub nii Saksamaa poolele Oderi-äärsesse Frankfurti kui üle jõe Poola linna Subicesse. Festivali juhatab Bernhart Hanneken, kes rohkem on tuntud kui Saksamaa suurima maailmamuusikafestivali “Rudolstadti” tantsu- ja folgiprogrammi juhina.

Polkapunt, mis paneb karud tantsima

“Transvocale” on suhteliselt lokaalne festival, mille suur osa esinejatest on pärit Saksamaalt, kus eksisteerib väga kirev maailmamuusika kultuur.

Nagu tuuritavale bändile kohane katsime Subiceni teeloleku aja rääkimise, lõõpimise ja muusikakuulamisega, bussistereos kostis kõike folgist pungini.

Subice on väike linn Oderi ääres ja nagu suhteliselt ruttu aru saada oli, teenib põhiliselt elatist kaubaturismiga, müües sakslastele tubakatooteid, alkoholi ja elektroonikaseadmeid odavamalt kui neil endal teisel pool jõge.

Muidu on tegu kena maalilise väikelinnaga, mille sõjaeelsed Saksa juured on arhitektuuris väga ilusasti näha.

Esimese raksuga ei olnud meil aega linna ilu imetleda, varahommikul kohalejõudnuna tormasime magama, et enne heliproovi paariks tunniks silm kinni lasta. Pärast mõningast ustele kloppimist saime trummar Meelis Jussiga bändi õigeks ajaks kokku ja sõitsime Frankfurdi Kleist-Foorumi kultuurimajja heli tegema.

Kleist-Foorum on muljet avaldav asutus, kus leidub eri suuruses saale, nii et seal annab korraldada nii kammermuusika-, ooperi- kui rokk-kontserte.

Keldris asub mugav baar ja veel on neil päris armas restoran. Juba heliproovi ajal oli inimestega kõneldes aru saada, et Legshakerit siin oodatakse.

Kohaliku reklaami järgi olevat Legshaker “Ida-Euroopa polkapunt, mis paneb isegi karud tantsima”. Meie ansambel oli festivali teise, Ida-Euroopa muusikale pühendatud päeva lõpetaja ja teatud mõttes peaaesineja.

Sakslastel on üldse mingi kiiks Ida-Euroopa suhtes, neile meeldib see salapära ja spontaansus, mis on seotud lõputute lumiste väljade ja piipu suitsetavate purjus lambakarjustega, kes kannavad vuntse ja nahkvesti.

Legshaker kui Ida-Euroopa stereotüüp

Pärast proovi jagunes Legshaker kaheks: osa läks hotelli viimaseid kontserdieelseid rahulikke tunde nautima, teised vaatasid muid kontserte. Esmalt kuulasime kergelt avangardset Poola folk-jazz’i triot Chopcy Kontra Basia ja mina üritasin veel pool ajast ruttu ära käia Mariana Sadovska kontserdil. Esimene mainituist vapustas tõesti kõrgel tasemel vokaali ja dünaamilise muusikaga. Teine on Saksamaal Kölnis elav Ukraina artist, kes esines Odessa folgi kavaga.

Pärast seda esines Inna Želannaja, Moskva artist, kes segab folki elektroonse ja psühhedeelse muusikaga. Tema loomingu headuse suhtes läksid meie arvamused lahku. Minule imponeerisid Inna muusika värskus ja hea tasakaal triphopi basside ja rahvalaulu vahel. Legshakeri akordionist Heini Soobik väitis, et see muusika on monotoonne.

See-eest oli suurejooneline Kleist-Foorumi saal, kus Vene bänd esines: avar ooperisaal, kus lava ees olid lauad, mille ääres sai veini nautides kontserti kuulata.

Lõpuks jõudis kätte reisi tipphetk. Päev oli läbi ja rahvas kogunes fuajees suure lava ette, kus pidid esinema Ida-Euroopa karutantsitajad.

Olime paika pannud stsenaariumi, mis nägi ette, et pärast esimest lugu lähen mina kui ainuke saksa keele oskaja lavale ja seletan ära, mis bänd on Legshaker. Siis läheb kontsert edasi.

Nagu laulja Tarmo Tamm hiljem tunnistas, oli “Transvocalel” esinemine paras katsumus, sest ära jäi publikuga suhtlemine laulude vahel. Seega tuli rõhk panna muusikale, mis seekord käivitas rahva esimeste lugudega.

Kõrvalt oli huvitav jälgida, kuidas arusaamatus keeles laulev ansambel peamiselt sakslastest kuulajatele mõjus. Legshaker vastab teatud mõttes Saksamaal valitsevale stereotüübile Ida-Euroopast: on kiire, spontaanne ja Heini Setu akordionipartiid lisavad muusikale mõningase slaavi komponendi. Peamine, mis kohe haakis, oli aga Legshakeri energia.

Kohalikud tegid välja

Kontserdi keskel hakkas rahvas (kelle keskmine vanus jäi 50 kanti) entusiastlikult tantsima ja Legshaker oligi festivali ainuke koosseis, mis mitu korda tagasi plaksutati, et lisalugusid esitada. Lava taga ootas meid Mariana Sadovska, kes endale kohe Legshakeri CDd küsis, Inna Želannaja muusikud käisid meid kiitmas ja üldse oli tunne, et kontsert läks korda.

Edasi kulgesime kultuurimaja baari, mis selleks ajaks oli rahvast tulvil. Mind otsis üles keskealine vuntsidega mees, kes säravate silmadega kinnitas, et ta pole eluski kuulnud midagi nii head kui Legshaker, ja tegi oma vaimustuse kinnituseks meile napsiringi välja.

Baar oli hubane koht ja asjade loomuliku käiguna hakkasid Heini ja mandoliinimängija Argo Mägi seal musitseeriva kolmeliikmelise Poola-Saksa jazz-koosseisuga jämmima. Mingil ajal ühines nendega Tarmo ja nad esitasid järjest mitu Legshakeri lugu unplugged-versioonis. Järgmine päev jutustati, et selle ürituse kohta hakkasid levima linnalegendid. Tuli välja, et niisuguseid jämme tuleb “Transvocalel” ette väga harva. Korralikud sakslased sulgesid baari üsna vara ja lahked fännid korraldasid meile ekskursiooni kohalikke underground-baare pidi.

Teine päev kulus festivalikontsertidele. Kõigepealt Ebo Taylor & Afrobeat Academy, mis on maailmas jälle kuulsust koguvat Nigeeria-Ghana 1970. aastate tantsumuusikat esitav koosseis Berliinist. Nende juhtfiguur olla omal ajal suisa legendaarse Fela Kutiga koos mänginud.

Järgmisena kuulasime Lõuna-Itaalia folki pizzica’t roki ja elektroonse muusikaga segavat Nidi d’Araci. Itaalia muusikale järgnesid Mongoolia kõrilaul khoomey ja Brasiilia trummid, mille saatel Meelis ennastunustavalt tantsis.

Siis tuli minu arvates päeva nael: USA–Saksa folklaulja K. C. McKanzie, kes esitab tüüpilist Ameerika folki kitarril ja bandžol, saateks vaid kontrabass.

Legshaker:

Heini Soobik – lõõts, vilepill

Argo Mägi – mandoliin

Tarmo Tamm – laul

Priit Sutt – basskitarr

Raimo Pulk – kitarr

Meelis Juss – trummid