Toomas Hendrik Ilves: Näen Eesti poliitika ja majanduse novembripimeduses lootusekiiri.

President Toomas Hendrik Ilves ütleb järgnevas intervjuus võimupoliitikute kohta üsna teravalt. Näiteks, et vahel võiksid nad kasutada võimalust vaikida. Tema üldine sõnum on aga pigem vastupidine.

Ilves leiab nimelt, et võrreldes paljude Euroopa riikidega, pole Eesti demokraatia sugugi mäda, me vaatame toimuvat üksnes kriitilisema pilguga. Iseenesest pole see paha, sest nii püüdleme parema Eesti poole, kuid praegu kiputakse presidendi arvates valitsuse sarjamisega juba üle pingutama.

Esmaspäevases “Aktuaalses kaameras” kerkis esile teie ja välisministeeriumi konflikt, sest te ei pidanud Eesti saamist ÜRO julgeolekunõukogu vahetuvaks liikmeks kuigi heaks mõtteks.

See kisti üles. Konverentsi teema oli “Millist Eestit me suudame üleval pidada?” ja ma tõin selle näitena. Vaevalt see poliitiline avaldus oli. Ma tõin ka näite Kreekast. Et kui võtaks aluseks elanike arvu, peaks Eestil olema 50 hävitajaga lennuvägi, sest kreeklastel on 400 hävitajat.

Minu kogemust mööda ei ole väikestel riikidel ÜRO julgeolekunõukogus mingit mõju. Seal on viis vetoõigusega riiki, mis otsustavad, ülejäänud on teenindaja rollis.

Kas võimalus näidata, et oleme neist teemadest huvitatud ja suudame vähemalt kaasa rääkida, kui mitte otsustada, ei kaalu üles ressursikulu, mis sellega kaasneb?

Mida see näitamine tähendab? Kellele? Me võiksime rohkem kaalu evida Euroopa Liidu asjade ajamisel. Seal on seitse korda vähem riike.

Kuidas kaalu koguda?

Heade ideedega. Rahvaarv ei ole määrav. Kui idee on hea, võetakse sellest kinni. Kui olin Euroopa Parlamendi liige, kirjutasin Läänemere strateegia esialgse versiooni, mis jõudis Euroopa Komisjoni, kus arvati, et see on hea mõte. Rootsi eesistumisajal võeti see vastu.

Küsimus on selles, kas suudame midagi mõjutada. Meie tegude küljes ei pea olema kogu aeg sinimustvalge. Asi ise on see, mis loeb.

Novembri keskel Pärnu arvamusliidrite lõunal kinnitas Euroopa Parlamendi liige Tunne Kelam samuti, et peab vaid häid mõtteid olema ja meid võetakse kuulda. Ent  hiljaaegu esitles ta küberkaitset käsitlevat raportit ja oli pärast seda natuke pettunud, et raport võeti jahedalt vastu. Kas see tulenes sellest, et idee ei olnud atraktiivne?

Pigem on põhjus selles, et mida lõuna poole Euroopas liigume, seda vähem inimesed mõistavad ja võtavad tõsiselt e-asju. See ei puuduta ainult küberkaitset.

Ma juhtisin ELi e-tervise töögruppi. Põhjalas, kus on väga palju tehtud, oli selle vastu väga suur huvi. Aga lõunas, kui mõni harv koht, nagu Kataloonia, välja arvata, ei ole suurt huvi.

Küberkaitse olulisuse määrab ka see, kui palju riik sõltub e-asjaajamisest. Riik, kus on üles ehitatud IT-taristu, on märksa murelikum, kui need, millel kõik on paberil.

Seda, kui oluline on küberkaitse ja kui väike maailm, nägi väga hästi esmaspäeval, kui kräkker oli lahti muukinud Viljandi linnaraamatukogu kodulehe ja pannud sinna üles Palestiina vabadust nõudva üleskutse.

(Naerab.) Siin puudub igasugune loogika. Ju nad arvasid, et see on mingi valitsuse värk. Inimesed, kes seda sorti asju teevad, on sageli teismelised, kel on küll teadmised, kuidas midagi muukida ja üles panna, aga geograafia ei pruugi olla nende kõige tugevam külg.

Eesti armastab kujutleda ennast küberkaitsevallas eesastuja rollis. Kui tugevad me sellel alal tegelikult oleme?

See on suhteline. Kui käisin aprillis Washingtonis, tahtis kogu IT-ladvik minuga kokku saada. Nad ütlesid, et Eesti on peaaegu ainus riik, mis saab sellest teemast ja selle tähtsusest aru.

Kui tugevad me oleme, on raske öelda. Meil on ilmselt palju rohkem ekspertteadmisi kui meist märgatavalt suurematel riikidel. Mulle on öeldud, et RIA (riigi infosüsteemi amet) töötajad võiksid veeta kasvõi kõik päevad aastas välismaal, sest neil on nii palju kutseid.

Eestil on suhteliselt unikaalne X-tee (eri andmebaase ühendav andmevahetuskiht, toim), mis on palju turvalisem kui teised süsteemid. Meil on see seetõttu, et olime liiga vaesed, et teha üks suur infopank. Nüüd tuleb välja, et probleem ongi see, et kui kõik on ühes kohas ja sinna juba sisse saadakse, on kõik kättesaadav. Meie aga leiutasime tänu oma rahapuudusele süsteemi, mis pakub rohkem turvalisust.

Meie süsteem on äratanud mujal palju tähelepanu. Juunis käis siin sellega tutvumas teema eest vastutav Suurbritannia minister. Visiidi tulemusena palus ta saata RIAst paariks kuuks inimesi, kes vaataksid üle nende süsteemid ja annaksid soovitusi.

Kuuleme hala, et meie e-tiiger kiratseb, aga ma ei tea, mis baasil on neid järeldusi tehtud. Ühe ÜRO uuringu järgi on Suurbritannia e-valitsemises teisel ja Eesti 20. kohal. Mulle helistati eelmisel nädalal ja paluti seda selgitada. Üks põhjusi võib olla, et see, mida Eesti teeb, ei ole isegi uurimisobjekt, sest ei teata sellistest asjadest. Ja miks riik, mis on tunnustatud teise koha vääriliseks, tuleb siia ja tahab meie lahendusi? Suurbritannia üritas meeletu raha eest juurutada digiretsepti, aga see varises kokku, ei töötanud.

Siit teine järeldus: edetabelitesse, mida me näeme ja armastame afišeerida, tuleks suhtuda natuke kahtlevamalt või siis süüvida nende metodoloogiasse ja vaatada, kes on need teinud.

USA on aastakümneid olnud maailma politseinik, mille poole iga konflikti puhul vaadatakse. Kuidas teile tundub, kas Barack Obamalt võib teisel ametiajal oodata varasemast jõulisemat ja otsustavamat käitumist seoses kriisikolletega?

USA tegeleb nende piirkondadega, mis on talle olulised. USA näeb, et oht võib tulla hoopis Aasiast, mis tähendab, et tema sõjaväeline kohalolek Euroopas väheneb. Euroopa probleem on ameeriklaste meelest lahendatud. Kas USA hakkab jõulisemalt tegutsema? Võibolla Lähis-Idas, võibolla Aasias. Aga siin ma ei näe, et oleks koht, kus jõulisemalt tegutseda.

Nagu Euroopaski on nende põhimure siiski sisemaine: majandus.

Ennustatakse Aasia tähelendu. Missuguseks kujunevad teie meelest tulevikus maailmas jõujooned?

Kindlasti pälvib Hiina hoopis rohkem tähelepanu. Kui on mingi piirkond, mis aastakümneid on rõhutud olnud ja inimesed vabastakse lõpuks sellest painajast, olgu see kommunism või miski muu, tuleb majandustõus, kui kõik need inimesed hakkavad tööle. Hiinas on 1,3 miljardit elanikku, iga eestlase kohta 1000. Kui kestlik see majandustõus on, on teine küsimus.

Hiina puhul valitseb veidi skisofreeniline suhtumine. Riigi esiletõusu vaadatakse läänes väga suure murega: Hiinast saab uus, võibolla isegi ainuke ülivõim. Samal ajal muretsetakse selle pärast, et kui Hiina kasv peaks peatuma või asenduma langusega,  tuleb kogu maailmas majanduskrahh. Kumma pärast teie rohkem mures olete?

Mõlema. Ega need toimu korraga. Küsimus on selles, millal ta muutub kõige suuremaks majanduseks. Kõik, mis juhtub maailma majanduses number üks, mõjutab teisi riike.

Praegu on Hiina põhiliselt eksportiv riik, aga mingil ajal hakkab ka siseturg tööle. Praegu suudab ehk kümme protsenti 1,3 miljardist elanikust lubada endale läänelikku elustiili, aga see tähendab juba 130 miljonit inimest. Ma ütlen seda mõnikord mõnele sakslasele, kes arvab, et tema riik on suur. Sellepärast meil ongi vaja ELi, sest isegi Saksamaa, kus elab 82 miljonit inimest, on väike riik, võrreldes kümne protsendiga Hiina rahvastikust.

Euroopa ei kipu viimaste uudiste valguses koonduma, vaid killustuma. Näiteks Kataloonia, mis tahab Hispaaniast eralduda. Ei kujuta ettegi, kui suure hoobi see annaks Hispaaniale, ja kas ta pärast seda suudab euroalas jätkata?

See (Hispaaniast eraldumine, toim) on päris keeruline, kuna Katalooniagi pole tegelikult väga heas seisus oma võlgnevuse tõttu. Ma ei ütleks, et Euroopa on killustumas, vaid on teatud kohad, kus inimesed arvavad, et praegu on hea aeg see teema üles võtta.

Kas euro tulevik on kindel?

Usun, et euro kui raha tulevik on kindel. Küsimus on selles, kas praeguse eurotsooni tulevik on kindel. Nendes riikides, millel pole probleeme ja mis kasutavad eurot, on kõigil arusaam, et euro on hea. Teadmata on, mis juhtub nende riikidega, mis kasutavad eurot, aga otsekoheselt öeldes on seda kuritarvitanud. On siiski vähe tõenäoline, et nad lähevad üle oma rahvusvaluutale.

Olen endiselt seisukohal, et pärast NATOsse ja ELi astumist on euro tulek meile üks olulisemaid samme. Selle kohta leiab kinnituse kasvõi eelmise aasta detsembrist. Siis oli kaks juubelit: Mihhail Gorbatšovi 80. sünnipäev ja ülejäänud Nõukogude Liidu laialisaatmise lepingu 20. aastapäev. Selle puhul oli Vene televisioonis kahetunnine intervjuu Gorbatšoviga. Viimane küsimus oli: “Noh, Mihhail Sergejevitš, kes on õnnelik, et Nõukogude Liit kokku varises?” Gorbatšov istus seal mõtlikult ja vastas: “Eestlased, neil on euro.” Eesti eurosaamine tekitas suurt pahameelt (Venemaa, toim) teatud ringkondades, sest see oli järjekordne märk sellest, et oleme läinud.

Mitmelt poolt kõlab, et Eestis valitseb demokraatia kriis. Kas nõustute sellega?

Meil on majanduslikult endiselt raske, inimestel on halb tuju. Me võiks vaadata, millised on kriisid mujal Lääne-Euroopas. Ma isegi ei räägi Ida-Euroopast, kus mõnes riigis on päris sünge olukord: sõnavabadust piiratakse, äärmuslased on populaarsuselt teisel kohal.

Vaatame näiteks Lääne-Euroopa demokraatia hälli Suurbritanniat, kus on igasuguseid skandaale, kus meediatöötajad on kuulanud inimesi pealt ja siis valitsusse tööle läinud. Või võtame erakondade rahastamiskandaali. Mind kutsuti USAsse konverentsile, kus rääkisime läbipaistvusest. Kõneldi ka annetustega seotud muredest. Ma ütlesin, et meil on sama probleem. Ja siis nad küsisid, kui palju meil annetatakse. Vastasin, et no 1000 dollarit. (Naerab.) Me oleme vaesed!

Üks mu sõpradest ütles, et Eestis valitseb protestantlik korrektsus, mis on kokkuvõttes hea. See, et meid häirivad need asjad, mis häirivad, teebki meid tugevamaks. Üldiselt oleme olulisemalt kriitilisemad kui vanades demokraatiates. Eestis on demokraatia seis tunduvalt parem kui paljudes vanades Euroopa riikides.

Loomulikult on meil probleeme. Täiesti nõus. Jagub asju, mida tuleb parandada. Aga kui sõnavõtud hakkavad kalduma sinna, et parlamendis on kõik pätid, kaabakad ja lurjused, meenutab see väga 1932. aasta vapside retoorikat. Mina võtaks natuke tuure maha.

Ja teisalt, nagu kunagi ütles idaeurooplastele Jacques Chirac, kui toetasime USAd Iraagis, jätsime kasutamata hea võimaluse olla vait. Kui löön lehe lahti, mõtlen, et osa valitsusliikmeid oleks pidanud teda kuulama.

Armastame vaadata Põhjamaade poole, mis on meile eeskujuks.

Ma ei tea, kas armastame, aga mina väga soovitan. Olen seda juba 15 aastat teinud.

Mona Sahlinastus tagasi riigi krediitkaardiga sukkpükste ostmise pärast. Meil ei astu minister tagasi ka palju suuremate asjade puhul.

Põhjalaski on see probleem, et ministrid on teinud igasuguseid asju ega ole tagasi astunud. Mona Sahlin ei ole kogu Põhjala. Ta on üks juhtumeist.

Meil on Signe Kivi astunud kunagi tagasi kultuuriministri kohalt seoses kultuurkapitali rahaskandaaliga. Küsimus ei ole selles, kas astuda tagasi või mitte, pigem selles, kas oled võimeline selles olukorras tegema oma tööd.

Minu meelest justiitsministri puhul on see küsimus õhus. Kui ettevalmistamisel on eelnõu, mis puudutab prokuratuuri ja õiguskaitseorganite pädevust, tekib inimestel kohe mure, kas see on seotud selle ministri tegevusega. See on juba kriitiline piir. Siin peab valitsus otsustama, kas ministri töö on halvatud.

Aga valitsus kaitseb omasid.

Pole sellist vastandamist nagu valitsus versus rahvas – see kumas läbi lugejate esitatud küsimustest. On väga halb, kui inimesed nii vastandavad. Meil on demokraatia. Need inimesed on valitsuses, kuna nad on sinna demokraatlikult valitud.

Kas riigikogu liikmed vajavad eetikakoodeksit?

Kui seda võetakse tõsiselt. Kui koodeks on nagu järjekordne arengukava, siis mis vahet siin on? Mina arvan, et riigikogu võiks natuke rohkem tegelda järelevalvega oma liikmete suhtes. Selleks on juhatus, kes võib võtta seisukohti.

Ootame pikisilmi, et jõuaksime majanduslikult igavate Põhjala riikide hulka. Eriti igatsevad seda inimesed, kelle sissetulek on väike. Paljud lugejad esitasid selle kohta küsimusi. Kuidas tulla toime selle rahaga, millega nagu ei olegi võimalik toime tulla?

Lugesin äsja, et Eesti on jõudnud sinna, kus oli Soome, kui me olime saanud taas iseseisvaks.

Seega on loota, et kogu aeg läheb paremaks.

Praegu me oleme kõik rehepaplikus novembris (Andrus Kiviräha romaan “Rehepapp ehk November”), kogu romaani ei paista kordagi päike. Me ronime välja madalseisust ja see võtab aega.

Mis oleks muu lahendus? Laename raha? See viib meid Kreeka olukorda. Pigem püstitame filosoofilise küsimuse: kas see jõukus, mida me näeme mujal, kestab? Kas Põhjala sotsiaalhooldekandesüsteemid on kestlikud?

Meil põhjustab viha, et Kreeka pensionid on neli korda suuremad, kui meie omad. Aga siin tuleks mõelda loogiliselt, et kui neil olid neli korda kõrgemad pensionid ja nüüd on majanduskrahh … Võibolla siin on miski seos?

Regionaalminister on algatanud arutelu haldusreformi variantide üle. Missugune on teie seisukoht?

Tundub, et see on koht, kus ükski valitsus ega erakond ei taha otsustada üht- ega teistpidi. Eks väikses vallas ole mugav valitseda. Eriti mugav on seal kurta, et ei saa teha neid asju, mida tahad. Seni kuni on vallajuhid, kes mõtlevad, et “kui läheme kokku naabervallaga, ei pruugita meid tagasi valida”, ei toimu arengut.

Haldusreformi üks pool on majanduslik ratsionaalsus. Aga teine teema, millele peame tähelepanu pöörama, on maal elavad inimesed. Seda ma olen kogu aeg rääkinud ja see oli põhiteema minu tänavuses vabariigi aastapäeva kõnes. Kui me oleme e-riik, peaksime seda enam säilitama riiklikke töökohti väljaspool Tallinna. Viljandist taheti maksuamet pealinna kolida. Aga milleks? Eriti kui meil on e-maksuamet. Kas teeme jürimõisaliku rahvuspargi ja koondame kõik Tallinna?

Viimane palgastatistika näitas, et palgalõhe Tallinna ja ülejäänud Eesti vahel käriseb.

Kui vaadata, mis töökohti pakutakse Tallinnas, on selge, miks mediaanpalk on kõrgem. Kui oled tippjuht ja teenid tippjuhi palka, teenid seda pealinnas. Ka teistes riikides on sellised vahed. See on paratamatu, aga elukvaliteedi erinevus ei peaks olema nii suur, nagu me näeme.

Teil on presidendina ütlemata palju tööd. Kas te vahel ära väsite?

Mul juhtub, et nii pärast jaanipäeva kui pärast viimast jõulueelset üritust jään ma grippi. Siis ma puhkan. Siis ei jää muud üle.

Kas te olete õnnelik?

Ma ei tea, mida see tähendab. Mina olen õnnelik, kui teised inimesed on õnnelikud. Kui teised inimesed arvavad, et kõik on halvasti, siis ma olen väga õnnetu. Eriti kui ma vaatan, kuidas läheb mujal ja kuidas läheb Eestis, ja näen, kui õnnetud Eestis ollakse, siis ma olen ka õnnetu.

Ma olen õnnelik, kui ma olen Abja vallas. Olen õnnelik isegi siis, kui on hall, niiske ja pime.  Vaatan oma oma põtrade näritud männinoorendikku ... Ikka õnnelik.