Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/02/27/985672t1h5975.jpg)
/nginx/o/2012/12/04/1469124t1h7ca9.jpg)
Raamatuillustraator Urmas Viik ei alahinda lapsi ja peidab oma piltidesse täiskasvanuidki köitvaid tasandeid-kujundeid.
Pärnu linnagalerii raekojas avatud näitusele tõi Viik 15 raamatu illustratsioonide põhjal valminud piiratud tiraažiga vabagraafilised sarjad, valikus on nii muinasjuturaamatuid, lastejutte kui täiskasvanutele mõeldud teoseid.
Läinud sajandi 80ndate lõpul ja 90ndate alguses vabagraafikuna tegutsenud Viigi ampluaasse lisandus raamatukunst 2003. aastal. Nüüdseks on ta kujundanud ja illustreerinud kümneid raamatuid, millest paljud on ära märgitud Eesti kaunimate raamatute konkurssidel.
Graafika kui meditatsioon
Raamatugraafika oli Urmas Viigi kunstiakadeemias õppimise ajal üks graafikaõppe osadest ja seda õpetati kõigile tulevastele graafikutele. Kunstniku jutu järgi raamatugraafika teda sel ajal väga ei köitnud, siiski tegi mees aeg-ajalt illustratsioone noortele mõeldud väljaannetele, nagu Meie Meel ja Põhjanael.
2003. aastal palus Viigi hea tuttav kirjanik Kerttu Soans teda illustreerima oma lasteraamatut “Olivia ja esimene maailm” ja nüüdseks on Viik kujundanud üle 30 raamatu. Viimaste töödena näiteks Madis Jürgeni “Liibanoni” ja Tiit Pruuli “Antiliibanoni”, äsja ilmus Piret Tali “Pioneer Viru tänavast”.
Kunstniku sõnade järgi asendab illustreerimine talle praegu teatud mõttes vabagraafikat, kuna tema näitusetegevus on viimasel ajal koondunud ruumiliste objektide ja mahukate installatsioonide valdkonda.
“Minu graafika on kandunud raamatutesse, see on mulle kunstitegemise teistsugune, meditatiivne pool,” seletas Viik, lisades, et graafika piirid on hägustunud ja avardunud. “Vabagraafikaks võib nimetada seda, mida teeb ükskõik milline graafiline disainer, kel pole otsest tellimust. Raamatukujundus sekundeerib kirjanikule ja kirjasõnale, ilma nendeta raamatut pole. Illustratsioonide autor loob oma visiooni raamatu järgi.”
Kunstniku ettekujutus raamatutegelastest ja teose kujundusest võib vahel küll kirjaniku omast erineda. Nii juhtus näiteks Tiia Soasepa raamatut “Jõemehike” illustreerides, kus kirjanik oli pilte nähes väga üllatunud, õnneks siiski positiivselt.
Enamasti otsivad Viigi siiski üles need kirjastajad, kes tema stiiliga juba tuttavad.
Laps pole rumal
Kunstnik ei alahinda lapsi ja nunnuks nuditud roosade kiisude pilte tema raamatutest ei leida. Loomingu esmased hindajad on olnud Viigi abikaasa ja sihtrühma esindajatena nende viis tütart.
“Arvan tõesti, et laps pole loll ega ole olemas mingeid selgepiirilisi lasteraamatute illustratsioonide kriteeriume,” väitis Viik kindlalt. “Loomulikult arvestan sihtrühmaga ja teatud teemad, nagu seks ja vägivald, on lasteraamatutes tabu. Aga ma ei mõista, miks tihti väidetakse, et lasteraamatud peavad väga värvilised olema. Mustvalge teos võib olla praegusel ajastul palju erakordsem ja pilkupüüdvam kui värviline.”
Seepärast teeb graafikule rõõmu, kui lasteraamatutes näeb varieerumist. Kõik ei pea olema kirju ega kirgas, kohtab ka murtud toonides, retrohõngulisi illustratsioone.
Kvaliteetne lasteraamatupilt peaks toimima mitmel tasandil ja kõnetama täiskasvanuidki.
Kunstnik töötab põhiliselt arvuti ja digitaalse joonistuslauaga. Kõigepealt sünnib lihtne, pliiatsiga tehtud visand, mida arvutis töötlema hakatakse. Arvutiga võib luua väga peeni jooniseid ja selle kõrval akvarelseid pindu, mida vaadates on võimatu aimata, et “pintslitöö” on valminud arvuti abiga.
“Arvuti annab tunde, et sinu loodud maailm on kontrolli all. Negatiivne külg on see, et ekraan on piiratud: saab detailidele väga lähedale suumida, samal ajal vaatad tööd fragmentaarselt,” seletas Viik.
Elulood ja lastejutud
Raamatut kujundada võttes ei tee Viik vahet, kas tegu on lastele või täiskasvanutele mõeldud teosega, mõlemad pakuvad omamoodi inspiratsiooni. Samuti pole ta enda jutu järgi tekstide suhtes väga valiv.
“Kui tekst pole just naeruväärselt saamatu, leian sealt ikka midagi, mis endale huvi pakub ja millest kinni haarata. Mul on raamatule egoistlik lähenemine: vahel leian tekstist mõne sellise elemendi, millele kirjanik pole eriti palju tähelepanu pööranud, ja ehitan hoopis sellele kogu temaatika üles,” kirjeldas Viik piltide sündi.
Hästi on kunstnikul laabunud koostöö hea tuttava Kerttu Soansiga, tulemuseks rida helgetoonilisi kauneid lasteraamatuid. Viik on kujundanud ka mitu Leelo Tungla autobiograafilist teost.
Omapärase näitena tõi Viik välja Sakarias Jaan Leppiku päeviku eestlaste elust Küprose õigeusu kloostris: selles reisikirjas pole ühtegi fotot.
Realistlikuks, ajalooliseks ja üllatuslikuks peab Viik raamatut oma vanaisast. “August Tamme päevaraamat” jutustab meremehe ja filmioperaatori seiklusrikkast elust. Teose visuaalne pool on konstrueeritud vanade perefotode põhjal ja rännumees on illustratsioonidel monteeritud näiteks kõndima mägedes, kus ta tegelikult pole käinud.
Perefotosid kasutas Viik Tungla raamatuteski ja Kadri Hinrikuse “Miias ja Friidas”.
Viik arvab, et raamatuillustraatorite käekirja mõjutab kindlasti see, mis suunas kunstnik veel tegutseb. “Mind on kujundanud kindlasti vabakunstniku staatus,” tõdes ta. “Minu lemmikraamatukunstnikud maailmas on just need, kes tegutsevad eri aladel, kujundavad näiteks postreid, installatsioone.”
Kvaliteetse raamatu sünniks on tarvis illustraatori head suhet kujundajaga, kuna tüpograafia, materjalid ja layout võivad isegi heade piltidega teose vussi keerata.
Sellepärast eelistab Viik oma illustreeritud raamatud ise kujundada, pidades seda nii oma tugevuseks kui nõrkuseks.
Urmas Viik
Lõpetas 1991. aastal Eesti kunstiakadeemia graafika erialal. Alates 1992. aastast vabakutseline, kuulub Eesti kunstnike liidu vabagraafikute ühendusse.
2005. aastast Eesti kunstiakadeemia professor, graafika õppetooli juhataja. 2010. aastal kantud IBBY (International Board on Books for Young People) illustraatorite aunimekirja.