Kivisaare veskis askeldab noor pealinna pere

Mario Pauskar seisab mannamasina kõrval. “Kes varem poest tavalist mannat ostnud, on hakanud vaid meie nisumannat tahtma,” muigab ta. Foto: Urmas Luik

Halinga vallas Mõisakülas turgutavad infotehnoloogiaharidusega Mario Pauskar ja Maarit Maremäe kolhoosiaegses kuivatis tegutsevat Kivisaare veskit.

Õpingute ajal IT-kolledžis tutvunud paar, kelle peres sirgub pea üheksakuuseks saav poeg Oliver, polnud enne tänavust kevadet vilja jahvatamise ega jahu müümisega suurt kokku puutunud. Veski kõrval pisipoega vankrisse lõunaunne sättiv Maarit tunnistab, et jahuäri on temale ja Mariole sedavõrd uus, et oma tulevikku nad veel Mõisakülaga ei seo. “Näis, kuidas meil minema hakkab,” poetab ta napilt.

Eks aeg näita, kuid algus on paljutõotav, sest hiljuti omistas Eesti põllumajandus-kaubanduskoda Kivisaare Veski kaubamärki kandvale täisteranisumannale ja odrakruubile pääsukest kujutava “Tunnustatud Eesti maitse” märgi.

Noored on silmanähtavalt õhinat täis ning valmis elu ja palgatöö kõrvalt pealinnas panustama pereveskisse nii palju, kui kulub.

Nagu laulus

1995. aastal osakute eest kolhoosilt ostetud kuivatisse rajas jahutootmise Mario vanaema Aita Ritter ühes kadunud abikaasa ja poja Alariga. Kivisaareks ristiti veski seetõttu, et nõnda kutsutakse üht perekonna taludest.

Ritterid ja nende kuldsete kätega ehitusmees Riho Raid hüüdnimega Sass ehitasid osa kuivatist omal jõul ja nõul ümber veskiks, kui 1998 ülejäänud osa kuivatist nendele läks, võeti see kasutusele laona.

Kümmekond aastat tootsid ja müüsid nad füüsilisest isikust ettevõtjana jahu peamiselt Pärnu ja Tallinna hulgiladudele. Pärast Aita Ritteri teisepoole surma tuli tegevusse paus ja kuni käesoleva aastani toimetati väga vaikselt.

Siis tundis kogu elu raamatupidaja ametis olnud vanaproua, et tahaks rohkem pensionipõlve nautida, lilli ja peenraid hooldada, ning kutsus lapselapse veskisse appi.

Sel kevadel haaraski lapselaps vanaema mõttest kinni ja otsustas ühes elukaaslasega äratada soiku jäänud pereäri varjusurmast.

Täpselt nii nagu laulus “Veskimees” vaatasid nad veskis ringi, käärisid käised ja lõid osaühingu Erpe Grupp, et müüki ja turundust edendada.

“Ega mul jahu jahvatamisest ausalt öeldes päris selget ettekujutust olnud,” vastab Mario küsimusele, kas talle lapsepõlvest möldritööst üht-teist külge jäi. Kui ema-isa ja vanavanemad veskile aluse panid, jõlkus poisike huvist vahel kaasas, aga suurt huvi jahundus temas ei äratanud. Jahumaailma mõistes seega “täitsa toores”.

Kogu Eestis müügil

Kuudega on noorpere jõudnud nii kaugele, et Kivisaare veski 11 jahutoodet on riigis saadaval 11 müügikohas.

Kivisaare möldrite täistera-nisujahu, täistera-rukkijahu, sõredat nisujahu, nisujahu (püül), täistera-nisumannat, odrakruupi, -jahu ja -tangu, odra peentangu, nisuklii- ja rukkikliijahu pakuvad enamasti Maximate juures asuvad talupoed ja -turud, taluturud Pärnu Keskuses ja Tartu Lõunakeskuses ning Tallinnas Nõmme turg.

Eesti oleks justkui kaetud, aga Mario sõnab muigel sui, et kõlab uhkemalt, kui lood tegelikult on.

Suurtootjate kõrvale trügimine ei ole lihtne, mistõttu pääs jaeketikaupluste jahuriiulitele on veel unistus.

“Me ei suuda AS Tartu Milli või AS Balti Veski laadsete suurtootjate hindadega võistelda, me ei üritagi seda,” lisab Maarit. “Positsioneerime end suurte ja väikeste mahetootjate vahele. Meie veski on väike ja kodune, siin on tunda inimkätt.”

Nii nagu väiksel on raske suurtega hinnas rinda pista, on ka viljaostuga sedasi, et tugevate viljakasvatajate terad napsavad hiiud ära ja arvestada saab väikekasvatajatega. Seda enam, et alustaval ettevõttel pole rahavaru, ostmaks sügisel tonne toorainet lattu.

“Aga küllap hakkama saame,” jagub Mariol optimismi. “Siin Pärnumaal ümberringi veel talunikke on. Ja kui me muidu ei saa, siis vilja kokkuostjatelt ikka.”

Võõrsil kasvatatut noormöldrid ei taha. Siht on jääda Eesti mullas kasvanud vilja juurde.

Jahvatakse rullveskitega

“Mölder, mölder, kullapai, sinu tööks on leib ja sai! Püülitolmust valged sul on käed ja palged,” on luuletanud Manivald Kesamaa. Niisama ehedalt ja armsalt vanamoeliselt jahvatatakse vilja Kivisaare veskis, kusjuures leivaküpsetamine mõlgub mõttes meie möldritelgi.

Mario annab põgusa ülevaate sellest, mil moel liigub vili elevaatoritest ülakorrusele koorimismasinasse, kui tegu püüliga, sealt edasi rullveskisse ja tagasi alla sõelumiskasti.

Tegu on päris vanade seadmetega, mille täpset vanust ei tea noored pakkuda. Aga väärikas eas seadmepark just ongi hea. Küllap on endisaegsed töövõtted üks põhjusi, miks Kivisaare veski manna mekib imehea, moodsast vabrikust sellist ei tule.

Automaatikaseadmeid, mis kätele hõlpu annaks, pole veskis ollagi, iga masin lülitatakse tööle ükshaaval. Kui kogu tehnikapargile korraga hääled sisse anda, oleks vaja palju inimesi neid timmima ja jälgima.

Et tegu pole üksiti masinate jahvatustöö anonüümse tulemiga, on taibanud tarbijadki, kes Kivisaare veski jahud talupoodidest üles leidnud ja neid tootjale kiitnud. Kõneldakse, et veendunud pudruvastaseidki olevat nende manna pudru-usku pööranud. “Ja kes varem poest tavalist mannat ostnud, on hakanud vaid meie nisumannat tahtma,” muigab Mario, kes ise armastab hommikusöögiks võtta nisukliisid jogurtiga. Veidi kama moodi, aga parem, kiidab ta.

Kolme põlvkonna töö

Praegu tuleb perefirma välja pea ainult oma jõududega. Vanaema hool on pakkimine, mis veterinaar- ja toiduameti loal käib spetsiaalses pakkeruumis käsitsi.

Peale selle on ta noorte ütlust mööda ülihea tootetundja, kes suudab silmaga iga kell eristada pisima erinevuse jahupartiide vahel. Oskus, mida järeltulev põlv temalt alles õpib.

Tootmisprotsessi põhiraskus ongi vanaema ja isa õlul, kes jahvatavad, pakivad ja viivad tooted klientidele. Maarit-Mario on abiks mõttejõu ja nõuga ning tegutsevad eelkõige finantsi-turunduse-müügi poolel, Mario 15aastane õde Maria lööb käed külge seal, kus parajasti vaja.

“See on tiimitöö ja ilma Mario vanaema ja isa ning Sassita, kes veski omal ajal Mario vanaisaga üles ehitas ja kes senini seadmeid hooldab ja remondib ning nendest kõike teab, me hakkama ei saaks,” resümeerib Maarit kolme põlvkonna hea tööklapi.

Kui Pärnu Postimees Halinga möldritel külas käis, oli pererahvas elevil, oodates trükisooje jahupakendeid, mille kujundamiseks ja väljatöötamiseks kulus marjaks Ettevõtluse ArendamisesSihtasutuse 3955eurone innovatsioonitoetus. See on ainuke toetusraha, mida veski taaskäivitamiseks taotletud.

Kivisaare veski uhiuued viljapeadega kaunistatud jahupakid on hästi eristatavad keskel asuva kileakna järgi, millest kotisisu kenasti näha.