Saada vihje

Maailmarändur pedaalib läbi Pärnu Aafrika poole

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Maailmarändur Ryoo puhkas jalga ja ratast Pärnu uue kunsti muuseumis ning kiitis väga Kihnu naiste laulukontserti, millele ta juhuslikult sattus.
Maailmarändur Ryoo puhkas jalga ja ratast Pärnu uue kunsti muuseumis ning kiitis väga Kihnu naiste laulukontserti, millele ta juhuslikult sattus. Foto: Urmas Luik

“Tere, olen Ryoo ja ma sõidan jalgrattaga ümber maailma,” tutvustab ennast 30aastane jaapani maailmarändur ja lisab veidi kandilises eesti keeles: “Aitäh teie lahkuse eest!”

Ryoo Nishino on kirjutanud veel mõned eestikeelsed väljendid oma Eesti kaardi servale ja kasutab neid igal võimalusel, sest kuigi ta on Eestis viibinud vaid neli päeva, peab ta tähtsaks võõrustajaid nende emakeeles tänada-tervitada.

Ryoo alustas oma maailmareisi 2008. aasta jaanuaris Põhja-Ameerikast Alaskalt ja jõudis 2009. aasta septembris Lõuna-Ameerikas Argentina lõunatippu.

Reisi teine osa algas 2011. novembris Nordkapist ehk Euroopa põhjatipust. Rändur on juba läbi sõitnud Skandinaavia maad, Inglis-, Iiri- ja Šotimaa ning kulgeb nüüd Soomest läbi Baltimaade Poola suunas. 2014. aasta suveks või sügiseks loodab ta jõuda Aafrika lõunatippu.

Lõppsihiks Aafrika

“Ümbermaailmareis on olnud palju aastaid minu unistus,” rääkis rändur. “Elame ju ainult üks kord ja minu jaoks on see reis praegu parim elamise viis.”

Ryoo on pärit Jaapani lääneservast Saga nime kandvast sadamalinnast, kus ta on lõpetanud ülikooli keskkonnateaduste erialal. Nii on reis talle otsekui praktika kõige teoreetiliselt õpitu kohta, sest teadmised kultuurist ja loodusest täienevad eri riike külastades iga päev.

Ryoo suurim huvi reisil on loodus ja inimesed, nende igapäevane eluolu.

Tal on läbi matkatud juba 40 riiki, sõiduvahendiks 50kilost varustust kandev jalgratas, ainult meresid ja ookeane ületab ta lennuki või laevaga.

Ryoo ööbib seal, kus juhtub, vahel kämpingutes või telkimisplatsidel, leiab öömaja reisil kohatud uute tuttavate juures või paneb oma telgi püsti suvalises metsas. Sponsorite annetatud matkavarustus on üsna külmakindel, ta on telgis maganud isegi 25kraadise pakasega.

“Kõige erilisem on minu jaoks seni olnud lumi ja külm, mida minu kodukohas pole. Väga meeldis mulle Kanada Alaska oma metsiku looduse ja 50 külmakraadiga – võimas, ürgne ja kaunis, aga väga ohtlik,” meenutas vandersell oma retke esimest poolt. „Eesti ja Skandinaavia talv on ka meeldejäävad ja põnevad.”

Rännumehe arvutis on sadade kaupa reisipilte Alaska jääväljadest, Ameerika kõnnumaast, Kaljumäestiku ja Andide grandioosseid panoraame, laamasid ja pühvlikarju. Aga palju naeratavaid inimesigi: kaupmehed, farmerid, rändkarjused.

Eriti jäid talle südamesse suures vaesuses elavad Nicaragua tänavalapsed, kelle aitamine kuidagi maailmaränduri võimuses polnud.

Ryoo on ööbinud kodutute varjupaikades, omapäraseim kogemus oli ühes Kesk-Ameerika linnas, kus kohalik lahke politseinik andis talle ööseks koha väikese vangla üksikkongis.

Inimesed on head!

Ränduri reis on kulgenud suuremate äpardusteta, vaid Alaskas 40kraadises külmas telkides sai mees sõrmede kerge külmakahjustuse ja Argentinas vajas malaaria tõttu haiglaravi. Halvim oli õnnetus eelmisel sügisel, kui ta sai Norras löögi veoautolt.

Teda võõrustanud ja aidanud inimeste kohta on reisisellil ainult häid sõnu öelda.

“Tean, et maailmas leidub igasuguseid inimesi, aga minul on reisil olnud õnne kohtuda ainult heade inimestega,” märkis Ryoo rõõmsalt. “Mind on tohutult aidatud nii öömaja, toidu kui rahaga ja olen kõigile väga-väga tänulik.”

Mees tunnistab, et vahel tuleb väsimus kallale. “Ränduri elu on väga ebastabiilne, kunagi ei tea, kus saab öösel peatuda, kämpingud on talvel tihti suletud, hotellid on kallid ja neid ei saa endale enamasti lubada,” seletas ta. “Aga ma ei kurda, sest võin telgi püsti panna igale poole.”

Oma reisist kirjutab ja saadab Ryoo artikleid paarile Jaapani kohalikule ajalehele. Kord koju tagasi jõudes kavatseb ta oma kogemused raamatusse talletada. Õpetajalitsentsiga rändurist saab kord tõenäoliselt suurepärane pedagoog, kellel isiklikest näidetest ja fotodest geograafiatunni värvikamaks muutmiseks puudust ei tule.

Õpetajaametisse asumine lähiaastate jooksul pole aga kindel, sest juba kripeldab tal südamel veel üks unistus: vallutada põhja- või lõunapoolus. Loomulikult jalgrattal!

“Tähtis on elada kirega ja teha oma unistused teoks,” julgustas Ryoo teisigi oma südame kutset järgima.

Märksõnad

Tagasi üles