Kalev Vilgats: Lemmikloomaomanikud tõusevad tagajalgele

Kalev Vilgats. Foto: Urmas Luik

Pärnu Postimees kirjutas 7. novembril loos ”Reiu–Raeküla terviserajad saavad uue jume“, kuidas Reiu–Raeküla terviseradade uuendamisse investeeritakse 10 000 eurot.

Pealiskaudsel lugemisel võis jääda märkamata, et radadele pannakse üles märgid, mis keelavad terviserajal liikuda mootorsõiduki ja koertega.

Mootorsõidukite keeld on arusaadav, aga koeri puudutav klausel tõstab lemmikloomaomanikud tagajalgele. Siiani on ju olnud üsna tavaline pilt, kus tervisejooksu teevad nii peremees-perenaine kui neljajalgne sõber, emmal-kummal keel ripakil.

Toimetusse helistanud koeraomanik, kes samas metsas koos koeraga jooksmas käib, võttis spetsiaalselt uurida, kas temale ja neljajalgsele veel seal ruumi jääb, ja pidi tõdema, et paratamatult kipub jooksutee ristuma terviserajaga. Kujutage nüüd ette, kui seal kohtad inimest, kellele koerad üldse ei meeldi ja kes sellisest korrarikkumisest lausa vahtu läheb.

Koeri keelavad sildid on Pärnus seda kurioossemad, et koeraomanikele mingeid eriradu linnas pea polegi. ”Sõber koerast on tehtud probleem,“ resümeeris helistaja.

Keegi ei eita, et koeraomanike hulgas on igasuguseid inimesi. Need, kes arvestavad kaaskodanikega, hoiavad oma lemmikut rihma otsas ja koristavad kilekotti tema jäetud ”miinid“. Kahejalgne on sageli suurem hunnikute jätja kui koer või kass.

Toimetusse helistanu pakkus välja, et kui teisiti tõesti ei saa, pandagu terviserajale sildid, et koer peab olema rihma otsas ja tema väljaheited koristatud. See on paljudele loomasõpradele loomulik, aga eks taipamatutele pea tegema puust ja punaseks.

Kas Reiu–Raeküla metsa alla on jooksjatel veel asja oma lemmikloomadega, küsis helistaja. Mida arvab sellisest piirangust Pärnumaa spordiliidu projektijuht Vahur Mäe ja kuhu soovitab koeraga minna? Kas taotleme Pärnule lemmikloomavaenuliku linna tiitlit?