Avalik pöördumine: Pärnu linnavolikogule seoses erahuvialakoolide tulevikuga

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Majanduskriis on haaranud kõiki eluvaldkondi. Kasvav tööpuudus, sissetulekute vähenemine, kärped riigieelarves - need on teemad, mille käsitlust kuuleme ja tunnetame iga päev. On loomulik, et kui raha ei ole, pole midagi kulutada. Loogiline.

Sageli korduvad üleskutsed alandama nii era- kui avalikus sektoris palku ja olema kokkuhoidlikud, olema solidaarsed.

Olgu siinkohal öeldud, et Pärnu erahuvikoolid on headel aegadelgi pidanud väga nappide vahenditega läbi saama ja kogu aeg olema kokkuhoidlikud. Kindlasti ei tulnud valitsusel kergelt riigieelarve esimene kärpimine ega jäänud kärbeteta riigi tehtavad eraldised omavalitsustele.

Olgu eelarve nii pingeline kui tahes, aga siiski leiti võimalus õpetajate palku tõsta. Tõsi, mitte nii palju kui algul kavas, aga nelja protsendi võrra siiski, seda alushariduseski. Kahjuks puudub selline võimalus erahuvikoolides.

Kui riiklikul tasandil püütakse säilitada ja edendada kodanikualgatusel tegutsevaid MTÜsid ja era-huvikoolide tegevust, siis Pärnu linnavalitsus on võtnud ilmselt eesmärgi aastate jooksul väljaarendatud huvikoolid välja suretada, sest kuidas teisiti tõlgendada tekkinud olukorda. Teine variant on, et ei viitsita otsida lahendusi ja minnakse kergema vastupanu teed.

Nimelt rõhutati 2004. aastal, et Pärnu uues huvihariduse arengukavas koheldakse võrdselt kõiki lapsi, olenemata sellest, kas nad õpivad munitsipaal- või erahuvikoolis. Ometi finantseeritakse koole täiesti erinevalt. Erakoolid saavad arvestuslikku pearaha tundide ja õpilaste arvu järgi. Kõikide erahuvikoolide linnalt saadav pearaha 2009. aasta eelarves kokku on ligi 1,2 miljonit krooni. Selle hulka ei kuulu spordikoolid.

Munitsipaalkoolide puhul on eelarves nii majandus- kui juhtimiskulud. Kunstide maja puhul on 2009. aastal suurusjärk 4,5 miljonit krooni palgad ja 1,2 miljonit krooni majanduskulud. Kuna munitsipaalkoolid töötavad linnale kuuluvates majades, tuleb nende eest hoolt kanda.

Kõik õige, aga kas erakoolid, kus õpib pool lastest, kes huvitegevusega on hõivatud, peavad tõstma õppemaksu või kolima äärelinna odavatele pindadele, kuna ilmselt pole võimalik ilma toetuseta edasi eksisteerida?

Kui enamik suurtest erakoolidest on tegutsenud viis aastat, kümme aastat ja kauem, oleks linnavalitsusest ikka väga silmakirjalik hakata arutama, kas neid koole (meid) on üldse vaja. Kui samaväärselt saaks oma huvialaga tegelda munitsipaalkoolis, kus see oleks odavam, poleks ju erakoolides õpilasi.

Nii tekibki küsimus: miks pannakse osa lastest (lapsevanematest) ülejäänutest raskemasse olukorda? Plaanitava eelarvekärpe valguses ei jää erakoolil, mis oma uksi sulgeda ei taha, muud üle kui tõsta õppemaksu, see aga ongi ebavõrdsus.

Seega, kui raha piisas, oli kõik “meie” - nii munitsipaal- kui era-huvikoolid, aga nüüd, kui raha napib, on äkki tekkinud olukord, kus on “meie” (munitsipaalkoolid) ja “teie” (erahuvikoolid). Ja “teie” vaadake nüüd ise, kuidas hakkama saate, ja olge õnnelikud, et “teid” üldse toetatakse.

Palgakulust ei saaks üldse rääkida, sest erakooli juhataja ja pedagoogid on enamikus suvel palgata puhkusel, kuna ei ole, millest maksta palka. Seda juba aastaid. Seega, mida ei ole, seda ei saa vähendada.

Räägime solidaarsusest, et kui kõigil on raske, tuleks kõigilt kärpida. Vaadates lisaeelarves tehtud kärpeid, näeme, et munitsipaalkoolide puhul on kärbitud koolitus-, lähetus- ja muid kulusid. Samal ajal kärbiti ainult erahuvikoolide toetust 20 protsenti, nii spordihuvitegevuse kui munitsipaalkoolide palga ja majanduskulusid kärbiti kaks kuni viis protsenti. Erahuvikooli kuludest moodustabki suurema osa ruumide rent ja palgakulu. Meil ei ole investeeringuid, koolituskulusid, remondikulusid, seega kärpima peaks palgakulu ja ruumide majandamiskulusid.

Erakoolidel kulub suvekuudel rendi maksmiseks 30-50 protsenti saadavast pearahast. Palgakulu, mida kärpida, pole, sest erakooli juhataja ja pedagoogid on enamikus suvel palgata puhkusel, kuna ei ole, millest maksta palka, ja seda juba aastaid, seega, mida ei ole, seda ei saa vähendada.

Olulise osa sporditegevuse toetustest aga võtavad spordiklubide treenerite palgad ja spordirajatiste majandamiskulud ja vähesel määral tegevustoetus, mis teisiti öeldes tähendab täpselt samasuguseid MTÜde all töötavaid eraklubisid, kus lapsed sporti harrastavad.

Meie küsimus ongi: kas seda erahuvikoolide arvelt kokkuhoitud 270 000 krooni ei oleks linnavalitsus leidnud eelarve mõne teise rea pealt? Kas see summa on väärt, et panna küsimärgi alla erahuvikoolide jätkusuutlikkus, seada lapsed-lapsevanemad raskete ja ebaõiglaste valikute ette? Või oligi eesmärk lõpetada Pärnus erahuvikoolide tegevus?

Linnaeelarve vajab kärpimist, aga kas rasketel aegadel aastatepikkusele tööle ja vaevale kriipsu peale tõmbamine on õige? Kas olukord on ikka nii hull, et peaks lastelt huvitegevuse ära võtma?

Kui 2000. aastal peeti väga oluliseks laste-noorte huvitegevust ja vaba aja sisustamist, siis nüüd, pea kümme aastat hiljem on tekkimas olukord, kus laste huvitegevus ei ole justkui enam kellegi teise kui erakoolipidajate mure. Era-huvikoolid on valdkond, mida on väga kerge lammutada, aga raske taastada. Kui see just polegi päevapoliitikute huvi?

Pärnu Vanalinna koolituskeskus, tantsukeskus MP-Dance, Merle Mõmmila, Jumbo, Cultor, Gabriele moe- ja tantsukool, tantsukool WAF Dance, koolituskeskus Rütmirüblik ja Eliisabeti kristlik huvikool.