Juubelihõnguline muinasjutt Kiievi külalistelt

Suure osa positiivsesse elamusse, mille ukrainlaste esitatud “Jõuluöö” tekitas, andsid rahvuslikud kostüümid oma kirevuses, erksuses ja stiilsuses. Foto: Pärnu ooperipäevad

Kümnendad ja juubelihõngulised Pärnu ooperipäevad tõid meie ooperisõpradele vaadata-kuulata Vene melodisti, iseõppijast geeniuse Nikolai Rimski-Korsakovi suhteliselt vähe mängitud muinasjutulise ooperi “Jõuluöö”.

Ooperi libreto autor on helilooja ise ja selle aluseks on Nikolai Gogoli samanimeline jutustus. Sama jutustuse põhjal lõi 1874. aastal ooperi “Sepp Vakula” ka Pjotr Tšaikovski.

Rimski-Korsakovi “Jõuluöö” esietendus oli 28. novembril 1895 Peterburi Maria teatris, Kiievi muusikateatri repertuaaris on tükk 2009. aastast, Eestis esitati seda ooperit esimest korda kümnendatel Pärnu ooperipäevadel.

Kvaliteetne orkester ja koor

Ooper ise on ülimalt meloodiline, nagu kõik Rimski-Korsakovi teosed. Muinasjutuline sisu tekitab juba ette positiivse meelestatuse ja kuna lavastuse alatoon oli helge, laval toimuv kaasahaarav, värviküllane ja temperamente, ei jätnud etendus külmaks ja pakkus tõepoolest mõnusa lõõgastuse keset külma argipäeva.

Lavastuse muusikaline õnnestumine algas dirigendist ja orkestrist ning neile tuleb esmajoones tähelepanu juhtida. Dirigent Aleksei Baklani juhitud orkester lõi etendusele kindla vundamendi, millele said edukalt toetuda koor ja solistid. Orkester oli solistide ja kooriga balansis, ilusa kõlaga ning kogu dünaamilise skaala ulatuses ühtlane. On vana tõde, et hea dirigendi puhul toimib kõik hästi.

Orkestri võrdseks partneriks oli suurepärane koor (koormeister Anžela Maslenikova). Kiievi akadeemiline noorte ja laste ooperi- ja balletiteater ei ole suur, kuid selle teatri koor ei teeks häbi ka maailma parimatele ooperimajadele. Paraku meil Eestis sellise kvaliteediga ooperikoori ei leidu.

Kaunikõlaline, rikas, kuid sundimatu forte, väljakantud piano ja isikupärane artistlikkus iseloomustasid pea kõiki koori liikmeid, kes esitatavasse kogu olemuse ja miimikaga sisse elasid. Olulisel kohal olid liigutused ja välised detailid, seetõttu oli huvitav jälgida iga kooriartisti eraldi.

Hea vokaalkool

Nagu muinasjutus ikka, käis võitlus hea ja kurja, pimeduse ja valguse jõudude vahel ning nagu tavaks ja tänu millele maailm üldse püsib, saavutasid valguse jõud võidu. Siia lisandus jõuludega seonduv teematika, nõidus ja ohjeldamatu slaavi temperament. Seda jagus saali päris hulga, sest esinejad nautisid kõike, mida tegid.

Olgu remargi korras öeldud, et teater pälvis aasta tagasi Giuseppe Verdi ooperi “Traviata” lavastuse eest Ukraina riikliku preemia. Seegi kõnekas fakt.

Kesksel kohal esinenud solistid laulsid oma partii üle keskmise hästi. Peale hea vokaalkooli, mis iseloomustab Venemaa, Valgevene ja Ukraina soliste, oli emotsionaalsus see, mis lisas värve esitatava tonaalsusele.

Sepp Vakula partii pole kergete killast, suur ulatus ja rasked hüpped teevad selle tenorile keeruliseks, pealegi ei kuulu partii ei lüüriliste ega dramaatiliste hulka. Jevgeni Šeptekita hääle teeb tema kohati dramaatiline kõla maskuliinseks, nauditavaks ja Vakula rolli sobivaks. Pärnu kontserdimaja suurepärase akustikaga saalis pääsesid eriti mõjule võimsad ülemise tessituuri toonid.

Irina Ladina, kes Vakula armastatu Oksana rollis üles astus, oli lüürilise koega. Võib-olla mõjus ta etenduse alguses isegi kartlikult, kuid hiljem ebakindlus hajus ning Oksana esitas oma partii meeldivalt ja suure sisemuse veendumusega. Kindlasti peaks ära märkima teise vaatuse aaria, kus Ladina demonstreeris oma hääle võimalusi.

Vigureid ja vimkasid tulvil pahad

Nõiatar Solohha on kahtlemata üks ooperi markantsemaid rolle, mille puhul peale vokaalse meisterlikkuse on tarvis artistlikkust. Ljubov Kanjuka oli selles rollis säravalt paheline ja meelas, ta oskas osale vajalikku saatanlikkust doseerida nii häälde kui tegelaskuju karakterisse.

Mahlaka metsosopraniga võrgutav daam, kes nõidumise kõrval ihuväärtusi näidata ei häbenenud, meelitas oma tarre kolm meest ja veel Vanakuradi enda.

Ooperi esimese vaatuse stseen Vakula ema Solohha talus, kus too teda piiravate meestega võitles ning Kuradiga sinasõprust jõi, oli etenduse üks eredamaid. Selle kandsid paraja koomilisusega välja nii Kanjuka Solohhana kui ka kõik mehed: vallavanem (Nikolai Iltšenko), kirjutaja Oleg Nikiforovitš (Gennadi Kabka), elatanud kasakas Tšub (Sergei Makijenko).

Publikusse tõi see stseen palju elevust, mistõttu väljus Kanjuka stseenist võitjana, nagu ka Solohho ooperis võitjana teda ahistavatest meestest vabanes.

Kuradikene (Viktor Pletuhh) oli samuti üks selle muinasjutuooperi kesksemaid tegelasi, kusjuures autorite tahtel polnud Kurat selles kontekstis mitte niivõrd vanakuri kui üks õnnetu olevus, kel lihtsalt vimkad ja vigurid veres ning kes iseenda ja oma tegemistega alati hakkama ei saanud. Lõpuks rakendas sepp Vakula ta oma hobuseks, kellega üle taevalaotuse tsaarinna enese juurde sõitis.

Pletuhh oli ehe kuradikene, lõbus, ülemeelik ja isegi positiivne. Ka viinaviga oli tal küljes, nagu kõikidel ooperis esinenud kasakatel ja Solohhal endal. Solohha ja Kurat moodustasid muinasjutuliselt mõjuva paari.

Erksavärvilised rahvuslikud kostüümid

Veel tahaks ära märkida Tsaarinna rollis esinenud Viktoria Ossatšuki kauni tämbriga maheda ja sumedakõlalise metsosoprani, mis Pärnu kontserdimaja rõdul kõlades jättis mulje, otsekui oleks tõesti suure impeeriumi valitsejanna võtnud nõuks end lihtsurelikele näidata.

Ooperi tegevus toimub ajal, mil zaporoožlased saatsid oma saadikud keisrinna Katariina II juurde.

Suure osa positiivsesse elamusse, mille ukrainlaste esitatud “Jõuluöö” tekitas, andsid rahvuslikud kostüümid, mis oma kirevuses, erksuses ja stiilsuses tähelepanuta ei jäänud (kunstnik Ljudmila Nagorna).

Nii nagu kooriliikmed elasid kõik eraldi võetuna oma osadesse sisse, olid eraldi võetuna isikupärased ja kordumatud ka kostüümid esinejate seljas. Fantaasiaga polnud kokku hoitud. Kostüümide paraadi täiendasid huvitavad punutised (autor Tamara Babak).

Temperamentselt ette kantud ooper ei jätnud põhjamaiselt stoilist ja rahulikku eestlast külmaks.

Etenduse lõppedes seisis saal püsti ja kunstirahuldusega lahkusid saalist kõik Pärnu kümnendate ooperipäevade külalised.