Parlamentaarne demokraatia on habras

Riigikogu liige Andres Herkel (IRL). Foto: Peeter Langovits

Vaheajakomet ohustab parlamentaarse demokraatia toimimist ja võib võtta edaspidi isu eelnõudele riigikogu komisjonides sisulisi parandusi teha. Kui Kadri Simson viimaselt riigikogu ööistungilt lahkus, hakkas Valeri Korb tema asemel võtma viieminutilisi vaheaegu. Tekkis elevus ja heameel – saame kiiremini koju! Keegi märkis: ”Vaadake, milleni meid järjest toimuvate ööistungitega viidud on – me rõõmustame selle üle, et meie ajast kulutatakse iga hääletuse eel viis minutit, mitte kümme!“

Meenuvad eksperimendid vangide ja vangivalvurite rollimänguga. Kui piisavalt kaua mängida, hakkavad ”valvurid“ arvama, et neil ongi õigus ”vange“ karmilt kohelda, aga ”vangid“ võtavad väikest järeleandmist suure heateona. Valeri Korb ongi hea mees, lõpuks võttis ta lausa kaheminutilisi vaheaegu ja istung ei kestnud mitte 23 tundi järjest, vaid ainult 13 tundi. Tuleva aasta riigieelarve liigub kõigele vaatamata vastuvõtmise suunas.

Minult kui kauemaaegselt Toompea-asukalt on küsitud, miks see lõputute vaheaegade võimalus õigupoolest kodukorras sisaldub ja kas seda pole üritatud muuta. Vaheajakometi lõpetamine riigikogu töökorra seadusega on jutuks olnud õige mitmes riigikogu koosseisus, kuid iga kord on sellest loobutud.

Kaalutud on riigikogu juhatajale otsustusõiguse andmist, kas vaheaja võtmine on põhjendatud või mitte. Venitamise puhul võiks ta sel juhul vaheajast keelduda. Teine võimalus on piirata ühe fraktsiooni õigust ühe eelnõu muudatusettepanekute hääletamisel vaheaegu võtta kindla kordade arvuga.

Näiteks, kui riigieelarvele on tehtud sada muudatusettepanekut, saab Keskerakond need kõik hääletusele panna, kuid kuni kümme minutit vaheaega võtta saab ainult kümne hääletuse eel. Kui venitamisega otsustaksid liituda ka sotsid, on neil omakorda võimalus kuni kümme vaheaega võtta.

Kuid, nagu öeldud, iga kord on lõpuks otsustatud, et pole vaja – olgu opositsioonil see ekstreemne venitamisvõimalus, mõnikord tuleb ära kannatada.

Pealegi opositsiooni ja koalitsiooni rollid demokraatias vahetuvad.

Praeguse venitamistaktika teeb eriliseks see, et see on laiendatud ühelt eelnõult kogu riigikogu tööprotsessi pidurdamisele ja lühikese aja jooksul on peetud koguni neli ööistungit.

Riigieelarve osas on alati eriarvamusi ja seda mitte ainult koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Neid on ka koalitsioonipartneritel, samuti fraktsioonides. Mida teha, kui koalitsioonipartnerid ei jõua kokkuleppele? Kas lõputult venitada?

Parem on leida kompromiss või siis otsustada, et see valitsusliit on end ammendanud. Riigikogus seevastu otsustavad lõpuks ikkagi enamushääled ja enamuse tahte kunstlik tõkestamine ei tee kellelegi head.

Selle tagajärjel kannatab parlamentarism kui selline. Viitasin, et venitamisvõimaluse kaotamisest on seni mitmel korral loobutud. Samas on riigikogu töökorda siiski mitmel korral ”ratsionaliseeritud“, ja mitte kõige paremas suunas.

Näiteks on võetud eelnõude esimesel lugemisel võimalus kõigil riigikogu liikmetel kõnesid pidada, rääkida saavad fraktsioonide volitatud esindajad. Kuid praeguses riigikogus on Keskerakonnast lahku löönud demokraadid, ka fraktsioonide sees on selgelt väljendatud eriarvamusi. Pole mõistlik ega demokraatlik, kui neid ei lasta väljendada.

Arvestades praegust eelarveprotsessi riigikogus, võib aga karta, et esimeste lugemiste avamine vabadele kõnedele ei leia poolehoidu. Siis saab Keskerakond ju veel ühe võimaluse venitada, pidades ühe kaheksaminutilise kõne asemel paarkümmend! Riigikogu võib muutuda veel enam valitsuse ripatsiks, sest halvatud on tahtmine eelnõudele muudatusettepanekuid teha. Mis sest, et seadus tuleb vildakas ja teame, mida saaks paremaks teha, aga ei – muudatusi tuleb vältida, sest need toovad kaasa vaheajad. Lõpuks on ohustatud kogu seaduste vastuvõtmise protsess.

Seda kõike arvestades tuleb meil tõesti olla tänulik Valeri Korbile viie- ja kaheminutiliste vaheaegade eest. Eelnevatel öödel keskfraktsiooni juhtinud Kadri Simson käitus ju parlamentaarse demokraatiaga nagu elevant portselanipoes!

Artikkel pärineb Andres Herkeli veebipäevikust www.herkel.net.