Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/12/06/101663t1he6a2.jpg)
Suurel neljapäeval andis Pärnu Postimees teada, et Ülejõe haruraamatukogu paneb suure tõenäosusega 1. juulist uksed kinni. Ei osanud isegi halvas unenäos ette näha, et nimetatud tegu nüüd tõesti Pärnu volikogu noogutusel ära tahetakse teha.
Ülejõe raamatukogu on vanuselt teine raamatukogu Pärnu linnas. Raamatukogu alustas tööd 1926. aastal noorsooühingu Koit eestvõtmisel. Seega juba 83 aastat tagasi oli teada, et nii Ülejõe kui Vana-Pärnu elamurajoonis on rahvahariduse edendamine oluline. Tegemist on väärika vanuseni jõudnud kultuuriasutusega.
Olen tihe raamatukogu kasutaja ja kuna elan Ülejõel, on just see maja saanud mulle koduraamatukoguks. Alati lahkelt naeratavad teenindajad, kogu fond arvutisse kantud, mõnus kodune õhkkond ei ole ainult minu, vaid paljude tuttavategi eelistuse põhjus raamatukogu külastajana.
Olgu vahemärkusena öeldud, et raamatukogu väga hinnangulise arvamuse kohaselt külastab varsti suletavat asutust ligi 100 inimest päevas. Kuna aastas on umbes 220 tööpäeva, teeb see aastas 22 000 külastust ehk 20 000 - 22 000 teenindamist (statistika ei ole teaduslikult tõestatud, vaid hinnanguline – siia hulka kuuluvad nii laenutajad, lehelugejad kui internetikasutajad). Raamatukogus on hubane lugemissaal ja kolm arvutit, mis võimaldavad inimestel saada nii avalikku teenust kui vajalikku informatsiooni. Rohkem avalikke internetipunkte meie elurajoonis ei ole.
Et raamatukogu sulgemise põhjustest paremini aru saada, pöördusin nii linnaisade kui -emade ning keskraamatukogu poole. Esimese vestluse pidasin volikogu esimehe Ahti Kõoga, teise linna kultuurijuhi, kolmanda keskraamatukogu inimestega.
Kokkuvõtvalt kuulsin järgmist: linnaeelarvest tuleb kokku hoida 30 protsenti, iga üksus otsustas ise, kust kokku hoida, linnavalitsuse palgafondi ei vähendata; Ülejõe raamatukogu katus sajab läbi, aastaid(!) on linnaeelarvest taotletud katuseparanduse raha – eelarves on küll raha olnud parematel aegadel, kuid siis maha tõmmatud teadmata põhjustel; keskraamatukogu ei suuda leida raamatukogule uusi ruume; uus raamatukogu võtab eelarvest nii palju raha, et väikestele enam ei jätku; 2008. aastal valminud keskraamatukogu juurdeehitus ei andnud täiskasvanute lugejateeninduse mõttes juurde midagi, kuna ei lisandunud sentimeetritki riiuliruumi; rahvaraamatukogude seadus ütleb, et 15 000 elaniku kohta piisab ühest raamatukogust.
Keegi ei ole rääkinud lugejatega ega ole küsinudki, mida me arvame! Keegi ametnikest ei ole pakkunud välja lahendust, kuidas eakat raamatukogu hoida, vaid leitakse põhjusi, miks uksed sulgeda. Jah, ütles Ahti Kõo, pöörduge avalikkuse poole, arutame ja mõtleme …
Pöördungi kõigi Ülejõe raamatukogu alaliste lugejate nimel Pärnu volikogu ja Pärnu keskraamatukogu poole: teie võtate vastu otsuseid, teie käes on hoob lõpetada 22 000 inimese infovajaduse rahuldamine ja lugejate teenindamine. Ülejõe ja Vana-Pärnu elurajoonist on saanud küll linnale olulised kohad, kust makse korjata, kuid meilgi on õigus saada killuke kultuuri linna rahakotist.
Meil ei ole kaubanduskeskusi, mänguväljakuid, kultuurimaja, kino ega muid vabaajakeskusi, on vaid Koidula muuseum ja Ülejõe haruraamatukogu.
Raamatukogu vajavad koolilapsed kohustusliku kirjanduse laenutamiseks, pensionärid lugemiseks-lehesirvimiseks, tööinimesed oskuskirjanduse pärast ja töötud, et koguda infot tööotsimiseks, saada avalikku teenust, suhelda interneti teel avalike asutustega.
Üsna hiljaaegu pügas linn meil, ülejõelastel, bussiliikluse olematuks ja võimalikult ebamugavaks, siiski avaldasime protesti – loomulikult “õhku”.
Kas meil ei ole õigust isegi oma väikesele teabekeskusele, sest raamatukogu pole ammu enam pelgalt koht, kust ajaviitekirjandust küsimas käiakse? Paremat pole ega tulegi: linna arengukavades ei pöörata kultuuri mõistes meie elurajoonidele mingit tähelepanu.
Sulgemise põhjus on lihtsamaist lihtsaim: raamatukogu katus sajab läbi, remondiks ei jätkunud raha möödunud aastal ega jätku sel aastal. Vähemalt Pärnu Postimehe andmetel on katuseremondi summa linnaeelarve mõistes marginaalne – pisut üle 800 000 krooni. Lihtsam on lõpetada.
Pole raamatukogu, pole probleemi. Seega ei ole prioriteet juba aastaid olnud kahe linnaosa infovahendus ega lugejate teenindus, vaid ükskõiksus ja kokkuhoid lugejate arvelt, seda parematel aegadelgi.
Vaikselt väljasuretamiseks, agooniaks oleks õigem nimetada juhtide tegevusetust.
Ennustan: pärast raamatukogu sulgemist jääb Jannseni tänava äärde kurbade, kinnilöödud akendega maja, mis varsti kodutute algatusel eluasemeks kohandatakse ja siis rõõmsalt üheskoos maha põletatakse, sest teadaolevalt pole linnavalitsus suutnud magusamaidki krunte müüa. Ja nii 83 aastat rahvavalgustust korstnasse lendabki …